Iga muuseum on unikaalne

Iga muuseum on unikaalne

 

On täiesti loomulik, et majanduskriisi ajal mõeldakse igal pool, kuidas toime tulla vähem kulutades. Need probleemid on päevakorral nii kogu riigis, igas linnas ja vallas kui ka peredes, kus sissetulekud vähenenud. Seetõttu on mõistetav ka nende juhtide käitumine, kes mõtlevad muuseumide kulutuste vähendamisele. Nii võib see tõesti paista paljudele, kelle jaoks on muuseumid ja eriti kohalikud muuseumid tundmatu maa.

On inimesi, kes käivad ainult suurtes ja tuntud muuseumides. Paraku on ka neid, kes ei astu neissegi sisse. Käisin hiljuti ühe reisiseltskonnaga Pariisis. Turismifirma oli programmis ette näinud mõnetunnise maailmakuulsa Louvre’i külastamise. On selge, et selle lühikese ajaga pole seal kogu ekspositsiooniga tutvuda võimalik.

Enamik meist valiski sellest teatud osa. Lausa üllatus oli aga see, et suur grupp inimesi leidis, et Louvre’is pole midagi huvitavat ning otsustas selle aja pühendada kaubamajade külastamisele. Ilmselt taandub kogu probleem harimatusele. See, mis jäi kunagi puudu koduses kasvatuses, jäi lisandumata ka koolis. Või on tarbijamentaliteet sedavõrd võimust võtnud, et peale kaubanduse ei osatagi enam midagi muud näha.

Ma ei ole küll käinud kõigis maakondade muuseumides, kuid neist mõnda külastades tõded alati, kui omanäolised nad kõik on. Aasta tagasi külastasin ühe seltskonnaga Saaremaa muuseumi. Sai tellitud ka giid ning ekspositsiooniga tutvumiseks kulus üle kahe tunni. Seejärel järgnes jalutuskäik lossivallidel ja territooriumil. Teadsin oma arust Saaremaa loodusest ja ajaloost üsnagi palju, kuid pärast muuseumi külastust tõdesin, kui napid olid ikkagi mu eelnevad teadmised.

Hea giidiga koos kõike vaadates ja tema selgitusi kuulates ei saa vist kusagil Eestis ühest või teisest paigast paremat ülevaadet kui sealses muuseumis. Igaühes neist tehakse sihipärast kogumis- ja teadustööd. Minu jaoks on väga huvitav lugeda näiteks Saaremaa muuseumi trükiseid.
Olen ise Eesti Rahva Muuseumi fänn, selle korrespondent. Selle suure muuseumi tegevusest jääb aga kohaliku elu tutvustamisel väheseks.

Maakondade muuseume on igal juhul vaja ning nende tööd ei suuda keegi paremini korraldada kui kohalikud juhid. Kui nad jäävad ainult mingi suure muuseumi osakondadeks, juhtub kindlasti, et suure juhid hakkavad kõigile jagama ühtemoodi korraldusi, mida teha ja kuidas tööd organiseerida. Kui muidu ei saa, piiratakse isetegemist, eraldades vähem raha. Pole midagi imestada, kui näiteks leitakse, et Saaremaa kihelkondade minevikutavasid pole vaja uurida. Seda teeb ju Eesti Rahva Muuseum.

Kui mõni kohalik juht tahabki midagi ära teha, kulub tema energia peamiselt võitlusele hankimaks tegutsemiseks raha. Muu töö kas kannatab või väsib ta lihtsalt tuuleveskitega võitlemisest. Olen täiesti kindel, et tulevikus, kui maakonnamuuseumide ühendamine teoks saab, ei tule üheltki neist enam eraldi trükiseid. Mõtlen selle all uurimuste kogumikke, mida annab välja Saaremaa muuseum ja teisedki. Materjalid koondatakse lihtsalt ühtede kaante vahele ainsasse kogumikku ning see kõik saab olema üsna laialivalguv.

Lõpuks leitakse äkki, et seda polegi vaja välja anda. Ilmselt hakatakse ka ühtlustama nõudeid ekspositsioonile. Seegi peab ühtemoodi olema. Kui koolist läheb klassiekskursioon ühte muuseumi, pole teise enam vaja minna. Ja ehk mõne aasta pärast leitakse äkki, et milleks üldse nii palju muuseume. See on must stsenaarium, mis kogu sellest maakonnamuuseumide tegevuse tsentraliseerimisest välja võib tulla. Mitte midagi head.

Eestis on veel mitmeid muuseume, mis on pühendatud meie rahva kunagistele suurkujudele. Mida me teaksime Juhan Smuulist ilma Koguvata? C. R. Jakobsonist ilma Kurgjata? A. H. Tammsaarest ilma Vargamäeta? Need kõik on omanäolised muuseumid, mis rikastavad meie kultuuri. Oli aeg, mil Kurgja oli Viljandi muuseumi filiaal. Tol ajal hakkas selle muuseumi töö lihtsalt hääbuma. Asjad hakkasid edenema siis, kui Kurgja nõukogudeaegse põllumajandusministri Harald Männiku initsiatiivil eraldi muuseumiks tehti ja uuesti üles ehitati.

Kui riigis tahetakse muuseumide arvu vähendada ja juhtimist tsentraliseerida, siis paljudes kohalikes omavalitsustes on suhtumine hoopis teine. Kuigi raha ülejääki pole kusagil, on paljud vallad asutanud oma kohaliku muuseumi, kus palgal kas üks või koguni poole kohaga töötaja. Huvi on tegelikult olemas. Sageli ollakse neis väikestes muuseumides hädas ruumide ja väljapanekute eksponeerimisega. Mõneski on aga välja antud väikese trükiarvuga trükiseid.

Jälgides meedias avaldatud materjale, tundub, et maakonnamuuseumide eest võitlevad peamiselt nende juhid. Loomulikult ongi see nende ülesanne, kuid enam peaks kaasa rääkima ka üldsus. Eestis on mõnedki suured rumalused ära hoitud just üldsuse kaasabil. Tõsi, alati pole kõik õnnestunud, kuid on ka edukad oldud. Senisest enam tuleks koolides leida aega õpilaste muuseumisse viimiseks. Hea giidi juhtimisel annab üks tund muuseumis kindlasti rohkem, kui klassis õpetaja jutt ajaloost, loodusest või geograafiast. Just koolis tuleks noortesse süstida huvi muuseumide külastamise vastu.

Kohalike muuseumide säilimine ja nende arendamine on ka osa riigi regionaalpoliitikast. Viimasega on Eestis aga nii, nagu on. See olevat küll olemas, kuid milles see väljendub, ei oska paljud öelda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)