Vastukaja: Austatud Oma Saare toimetus (14)

Vastuseks tänasele (eilsele – toim) juhtkirjale “Üks täitmata valimislubadus” vastan otse – lemmikloomade varjupaik on linnavalitsusel jätkuvalt mõtetes. Nõustun, et pahatihti lubatakse rohkem, kui teha jõutakse. Hea mõte või algatus võib jääda aga rahapuuduse taha, täpsemalt rahapaigutuse ratsio-naalsuse taha. Nii on ka loomade varjupaiga rajamisega. Selget vajadust, mis kaaluks üles kõik teised omavalitsuse vajadused raha paigutuseks haridusse, kultuuri, teehoidu, ei ole olnud.

Probleemi olemust mõistes on Kuressaare sõlminud MTÜ-ga Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu töövõtulepingu, mille järgi korraldab MTÜ linna haldusterritooriumil hulkuvate loomade püüdmise ja asenduskodu pakkumise teenust.

Linn maksab teenuse eest 72 000 krooni aastas. Varem oli see 96 452 krooni. Just nii suur on summa, mille saame eelarvest kulutada lemmikloomade varjupaigale. Nõustun, et seda on häbematult vähe!
Hoopis teine küsimus on, kas see on vajalik ja kelle arvelt (lapsed, noored, haridus, teed vms) me seda teeme.

Liialdamata võib öelda, et tänapäevase, kõigile tervisekaitse- ja veterinaarnõuetele vastava varjupaiga rajamine maksab hinnanguliselt 800 000 – 2 000 000 krooni. Kuressaare linnal seda eelarvest välja käia ei ole võimalik. Kahjuks ei ole projektipõhiselt suutnud seda rajada ka MTÜ, vaatamata linnapoolsele valmidusele tagada vajaminev omafinantseering.

Üks asi on ühekordse investeeringu tegemine lemmikloomade varjupaiga rajamisse, teine asi selle iga-aastane ülalpidamine. Mida paremad tingimused ja paremini toimiv teenus, seda kulukam on see omavalitsustele, aga samas – seda kergekäelisemalt vastutustundetud loomaomanikud oma loomadest ka loobuvad!

Trotsi tekitab vastutustundetus – looma omaniku vastutustundetus võetud, kasvatatud ning siis hüljatud looma suhtes. Äärmiselt vastutustundetu on selline käitumine ka kaaskodanike suhtes, kes peavad loomaomaniku kergekäelisuse otseselt kinni maksma.

Viimase nelja aasta jooksul on loomade varjupaiga rajamise mõtet ja selle realiseerimist tõsiselt kaalutud vähemalt kolm korda. On ilmselge, et loomade varjupaiga rajamine ei ole ühe omavalitsuse ülesanne. Loomakaitseseadus paneb kohustuse kõigile omavalitsustele.
Maaomavalitsuste puhul on tavapäraseks vastuväiteks, et neil hulkuvate loomadega probleeme pole, küll loodus reguleerib.

Suuremates asulates probleemist mööda vaadata siiski ei saa. Saaremaa omavalitsuste liidu juhatus on küsimust arutanud, kuid tegudeni pole jõutud, kui jätta kõrvale tutvumine Tallinna, Pärnu ja Viljandi lemmikloomade varjupaikadega tänavu kevadel. Kahetsusväärselt arvatakse endiselt, et probleemi lahendamine peaks jääma vaid Kuressaare linna õlgadele.

Kui vaadata MTÜ töövõtulepingu kohaselt linnale esitatud tegevusaruannet, siis 2008. aastal moodustas varjupaigas osutatud teenusest linna osa 55,9 % ehk 86-st varjupaigas abi saanud loomast oli varjupaika toimetatud Kuressaarest 48. Viimane arv näitab selgelt, et lahendust tuleb probleemile otsida omavalitsustevahelises koostöös.

Niikaua kui omavalitsused koostööle asuvad, soovin Saaremaa lemmikloomade turvakodu töökale ja siirast lugupidamist väärivale kollektiivile jätkuvat ennastsalgavust ja omakasupüüdmatut suhtumist meid ümbritsevatesse lemmikloomadesse.
Lugupidamisega

Kalle Koov
abilinnapea

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)