Berliini müüri teke ja häving 1961–1989

Berliini müüri teke ja häving 1961–1989

ALGATAJAD: Pärast Ida-Saksa kommunistide liidri Walter Ulbrichti (paremal) korduvaid palveid andis Nõukogude Liidu liider Nikita Hruštšov lõpuks loa müüri püstitamiseks.

Alanud sügisel on ümmargune tähtpäev kahel Saksamaa lähiajaloo sündmusel. Esiteks: eeloleval nädalal, s.o 7. oktoobril möödub kuuskümmend aastat päevast, mil Saksamaa idaosas tekkis kommunistlik riik. Kuigi riigi ametlikus nimetuses kõlas üllas sõna “demokraatia” (Deutsche Demokratische Republik ehk DDR), polnud sel riigil nn rahvavõimuga midagi ühist. Ida-Saksamaa oli klassikaline diktatuuririik.
Ja teiseks: DDR-i üks sünnitisi oli Berliini müüri ehitamine 1961. aasta augustis. Õnneks on tänaseks juba ajalugu nii kommunistlik Saksamaa ise kui ka tema äsjamainitud loomeprodukt – veidi enam kui kuu aja pärast möödub täpselt kakskümmend aastat päevast, see oli 1989. aasta 9. novembril, mil totalitarismi kehastuseks muutunud Berliini müür langes.
Alljärgnevalt mõned uuemad ajakirjanduses ilmunud materjalid müüri tekkest ja selle hävingust.

Ööl vastu 1961. aasta 13. augustit Kesk-Euroopa aja järgi kell 1.05 kustusid tuled – Berliini kesklinn mattus pimedusse. Kuus minutit hiljem, kell 1.11 katkestas Ida-Berliini ringhääling programmi eriteate edastamiseks. Selles oli muuhulgas öeldud: “Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide valitsused pöörduvad Ida-Saksamaa parlamendi ja valitsuse poole ettepanekuga kehtestada Lääne-Berliini piiril säärane kord, mis võimaldaks kindlalt tõkestada sotsialistlike riikide vastu suunatud õõnestustegevuse ja looks ümber Lääne-Berliini kindla julgeolekugarantii.”

Kuidas Ulbricht ja Hruštsov müüri osas kokkuleppele jõudsid

Hiljuti ühes Venemaa arhiivis avastatud 1961. aasta augustist pärit telefonikõne protokoll heidab valgust asjaoludele, mis ligi pool sajandit tagasi viisid Saksamaa lõpliku jagamiseni. Protokollis on kirjeldatud, kuidas SSÜP* keskkomitee peasekretär Walter Ulbricht arutas telefoni teel Nõukogude Liidu liidri Nikita Hruštšoviga uut piirirežiimi ja nn antifašistliku kaitsevalli ehitamist. Venemaa arhiivist leitud materjalidest kirjutas Saksa mainekas päevaleht Die Welt.

Mõni kuu tagasi esitleti kõnealuse dokumendi originaali Berliinis toimunud Humboldti ülikooli foorumil. Veidi varem oli Venemaa presidendi arhiiv selle üle andnud Saksa kaasaja ajaloo riigiarhiivile (Staatsarchiv für Zeitgeschichte). Die Welt rõhutab, et juurdepääs mõlemale nimetatud arhiivile on väga piiratud.

Ajalehes ilmunud publikatsiooni autor Sven Felix Kellerhoff kirjutas, et telefonikõnede protokolli avastas saksa ajaloolane Mattias Uhl ja seda ajal, kui ta töötas teadusliku uurimistöö kallal, mille teemaks oli Hruštšovi välispoliitika. Sellega seoses andis Vene valitsus talle loa lugeda mõningaid salastatud dokumente.

Die Welt kirjutab, et telefonivestluses, mis kestis veidi enam kui kaks tundi, käis alguses jutt Saksa DV (Ida-Saksa) põllumajandusest. Seejärel läks Ulbricht üle palju tähtsamale teemale – kahe Saksamaa vahelise piiri sulgemine. Sealjuures püüdis Ida-Saksa kommunistide liider oma Nõukogude “patroonile” selgitada, milline moment oleks säärase ettevõtmise jaoks kõige kõlbulikum.

Nagu telefonikõne protokollist selgub, näitas SSÜP liider end väga osava läbirääkijana ja Hruštšov sattus Saksa kommunistide juhi seatud lõksu. Nimelt õnnestus Ulbrichtil saada Nõukogude liidrilt vestluse käigus kauaoodatud luba, mida ta oli eelnevalt palunud juba 11 kuud. “Me peame kiiremas korras avaldama ühiskommünikee, milles pöördume Saksa DV valitsuse pole palvega sulgeda piir sotsialistlike riikide huvides,” tegi Hruštšov vestluse ajal ootamatu ettepaneku. “Siis jääb mulje, et te teete seda kõike just meie palvel. See [piiri sulgemine] pole sisepoliitiline, ka mitte majanduslik, vaid üldine poliitiline ülesanne (eine allgemein politische Angelegenheit).”

Piiri sulgemine ja müüri rajamine algaski 13. augustil 1961. aastal kell 1.11 öösel, lisab artikli autor.
Järgnevalt tegi Ulbricht juba ilmselgelt absurdse ettepaneku (einen offenkundig unsinnigen Vorschlag). SSÜP liidri säärase taktikalise sammu eesmärk oli kaubelda Hruštšovilt välja talle kasulikke lubadusi. “Enne ettevõtmise [piiri sulgemise] teostamist peame me inimestele selgitama, milline näeb tulevikus välja meie majanduspoliitika,” märkis Ulbricht.
Selle peale vastas Hruštšov järsult, ilmselgelt talle pandud sööda alla neelanud, et piiri sulgemise korral pole mingeid selgitusi vaja, sest vastasel korral tooks see kaasa põgenike hulga suurenemise.

“Me anname teile nädala-kaks, et te valmistuksite majanduslikus mõttes. Siis kutsute te parlamendi kokku ja teatate piiripostide paigaldamisest ja läbisõidu keelamisest,” lisas Nõukogude liider resoluutselt. See otsustaski müüri rajamise küsimuse, teeb ajalehes Die Welt ilmunud artikli autor kokkuvõtte.
Kahe riigipea edasine vestlus näitab, et telefonikõne toimumise ajaks olid Ida-Saksa võimud ettevalmistustöid Berliini müüri rajamiseks sisuliselt juba alustanud. Vastavad plaanid töötas välja Ulbrichti usaldusisik, Ida-Saksa kommunistide hilisem liider Erich Honecker.

Ulbricht ütles: “Meil on juba valmis plaan, et väljapääsud majadest, mis asuvad Ida-Berliinis, müüritakse kinni. Teistes kohtades rajatakse okstraadist tõkked – okastraati on varutud juba piisavalt. Kõik need rajatised valmivad kiiresti ja on vaid esialgsed.”
“Tegelikult,” kirjutab artikli autor lõpetuseks, “toimus kõik ülikiiresti ja nüüd on saanud selgeks, millal ja kuidas täpselt langetati otsus, mis lõppkokkuvõttes viis Berliini müüri rajamiseni, ja kelle initsiatiivil see häbiväärne ehitis kerkis.”

*SSÜP – Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (sks k Sozialistische Einheitspartei Deutschlands /SED/); nii kutsuti Ida-Saksamaa juhtivat kommunistlikku parteid.

Raudse Leedi hirmud: aga kui tuleb veel üks Hitler?

Berliini müür langes kakskümmend aastat tagasi. Nüüd on aga selgunud paradoksaalne tõsiasi – leidus demokraatlike riikide esindajaid, kes suhtusid totalitarismi sümboli kokkuvarisemisse vaoshoitult, äraootavalt ja isegi negatiivselt.

Kõigest sellest kirjutas ajakirjanik Francesca Paci Itaalia mõjukas päevalehes La Stampa.
Paar nädalat tagasi avalikustas Suurbritannia välisministeerium mitu dokumenti, mis kinnitavad, et kaks aastakümmet tagasi jälgisid Suur-britannia ja Prantsusmaa juhid Saksamaal toimuvaid sündmusi suure skepsisega.

Briti tookordne peaminister, Raudseks Leediks kutsutud Margaret Thatcher ootas isegi kõige halvemat – Saksamaa positsioonide kindlustumine võis luua tingimused uue Hitleri tekkeks.
Briti päevaleht The Times märkis aga , et vaid kaks kuud enne Berliini müüri langemist väisas Margaret Thatcher Kremli erilise missiooniga, mille eesmärgiks oli takistada Saksamaa ühinemist. Ajalehe väitel usaldas Raudne Leedi Mihhail Gorbatšovi ja lootis, et viimane tema saladusi ei avalikusta.

Kohtumise ajal olevat Thatcher ootamatult palunud, et lõpetataks vestluse salvestamine ja peatataks stenografeerimine.
Seejärel teatas ta järgmist: “Ühinenud Saksamaa pole
Suurbritannia ega üldse kogu Lääne-Euroopa huvides. Me ei soovi ühinenud Saksamaad. Me ei saa seda lubada, sest sündmuste säärane käik õõnestaks kogu praeguse rahvusvahelise olukorra stabiilsust ja seaks ohtu meie kõigi julgeoleku.”
Kuid Thatcheri õnnetuseks said tema sõnad siiski fikseeritud.

Prantsusmaa toetas

Thatcheri kartusi jagas ka Prantsusmaa president François Mitterrand. 1990. aasta 20. jaanuaril Élysée palees toimunud ametliku lõunasöögi ajal ütles ta: “Kui Saksamaal lubatakse territoriaalselt laieneda, võib sel kogu Euroopa jaoks kurbi tagajärgi olla ja me võime jõuda punkti, kus olime vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist.” Siinkohal pidas president silmas Hitleri taassündi.

Raudne Leedi muutis oma suhtumist peagi. Asjatundjate väitel oli selline pööre tingitud kartusest rikkuda suhted Ameerika Ühendriikidega.
Kuid tõenäoliselt mängis siin oma osa ka üks teine asjaolu: Londoni majanduskooli õppejõud Richard Whitman ütles La Stampa ajakirjanikule, et tema arvates kartis Thatcher lõppkokkuvõttes mitte niivõrd uue Hitleri teket, kuivõrd seda, et “ühinenud Saksamaa võib pöörduda vasakule, alludes idabloki mõjule (la Germania unita svoltasse a sinistra, cedendo all’influenza dell’Est). See aga oleks olnud tõsiseks väljakutseks globaalsete jõudude tasakaalule”.

 


 

Ulbricht soovis jagamist juba 1953. aastal

Berliinis töötav ajaloolane Jörn Schütrumf märkis ajalehele Tagesspiegel antud usutluses, et Berliini müüri rajamist kavandas SSÜP liider Walter Ulbricht juba 1953. aasta alguses. Teadlase sõnul pidavat seda väidet kinnitavad dokumendid asuma Ulbrichti arhiivides (Dokumente, die das belegen, finden sich im Nachlass von Ulbricht).

Pärast II maailmasõja lõppu peeti Berliini auguks Saksa-sisesel piiril – seepärast tegi Ulbricht juba 1952. aastal Moskva seltsimeestele ettepaneku tugevdada kontrolli Berliini erinevate sektorite vahelisel piiril, ütles ajalehele Kaasaja ajaloo instituudi projektijuht Manfred Wilke.
Ajaloolane ja Vene-Saksa suhete üks tuntumaid eksperte Gerhard Wettig kinnitas aga, et juba 1952. aasta lõpus olevat Ulbricht palunud Stalinil sulgeda Lääne-Berliin.

Tookord lükkas Stalin selle ettepaneku tagasi (ilmselt olid tal veel värskelt meeles 1948/49. aasta Berliini kriisi õppetunnid – toim). Sellest hoolimata esitas Ulbricht sama ettepaneku veel kord 1953. aasta veebruaris, s.o vahetult enne diktaatori surma. Hiljem lükkas müüri rajamise mõtte tagasi ka Hruštšov, ja seda kuni 1961. aastani.

Ajalehes Tagesspiegel ilmunud kirjutise autor Sandra Dassler märgib, et praegused Berliini müüri rajamise ümber puhkenud vaidlused on seotud sellega, et hiljuti avalikustati Ulbrichti ja Hruštšovi telefonivestluse protokoll. Protokollist selgub, kuidas kaks poliitikut jõudsid kokkuleppele nn antifašistliku kaitsevalli rajamises. Kõnealune telefonivestlus leidis aset 1961. aasta 1. augustil ajavahemikus kell 15.40–18.

“See protokoll kinnitab, et just Ulbricht soovis Berliini müüri, Moskva aga andis selleks vaid loa,” ütles Wilke, lisades, et kuna idasakslaste väljaränne Berliini läänesektoritesse pidevalt suurenes, ohustas see SSÜP võimumonopoli. “Samas aga ei soovinud Moskva kaotada oma eelposti (der Vorposten) Kesk-Euroopas,” selgitas ajaloolane.

Tõsi, alguses oli Hruštšov müüri rajamise vastu, kuid 1961. aasta suvel muutis ta oma seisukohta ootamatult. “Ida-Saksamaa kommunistid soovisid põgenike voolu peatada võimalikult kiiresti ja efektiivselt, 1961. aasta 13. augustil sai see kauaaegne unistus lõpuks teoks,” lisas ajaloolane Gerhard Wettig.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 173 korda, sh täna 1)