Peeter Hansberg – mees mereäärsest koolist

Peeter Hansberg – mees mereäärsest koolist

MEREL: Mereäärse kooli juht peab ju merega sina peal olema. Peeter Hansberg poeg Sveniga õppelaeva Aurelia pardal.

Orissaare gümnaasiumi direktor Peeter Hansberg on Pärnust pärit. Oma 57 eluaastast tugevasti üle poole Saaremaal õpetajaametit pidanud mees hoiab sünnilinna siiani sügaval südames ega tihka end pärissaarlaseks pidada.

Müüjast ema ja autojuhist isa Rääma tänava jõeäärses kodus kasvas lisaks Peetrile kaks vanemat poolvenda. Hiljem koliti majaehituseks pisut kaugemale, raba äärde Ehitajate teele.

“Sealt sõitis läbi Lavassaare turbarong, eks me seal kõõlusime, togisime jalgpalli. Tol ajal oli lapsepõlv praegusega võrreldes pikem.” Kuni kaheksanda klassini käis poiss Rääma koolis, hiljem viis tee praegusesse Ülejõe gümnaasiumisse. “Põhikoolis olin päris tubli õpilane, ikka neljad-viied, selline üle keskmise koolipoiss. Muide, tänapäeva mõistes koolivägivalda oli seal tunduvalt rohkem kui praegu. Meil õppis päris palju lastekodulapsi, vastasseis oli tihti olemas,” sõnab Peeter.

Pealinna füüsikat tudeerima

Pärast keskkooli oli Peetri esimene valik Tartu ülikooli õigusteaduskond. Et see soov aga teatud põhjustel teostamata jäi, astus ta lisakonkursiga viieks aastaks Tallinna pedagoogilisse instituuti füüsikat õppima. Varasemalt tulevikusuundi vaagides oli Peeter kindlamast kindlam, et ükskõik mis amet, aga raudselt mitte õpetaja.

“Kuid Pedas ma juba vaatasin, et pole midagi hullu, päris põnev. Meil oli füüsika koos tehnilise distsipliini ehk tööõpetusega, samuti mehhaanikat ja elektrotehnikat.” Peeter peab oma tehnilist poolt päris tugevaks, isa ja vendade pealt ja kõrvalt sai nii mõndagi meelde jäetud ja katsetatud. “Kui oled tehnikaga kokku puutunud, on sul arusaamine ehk selgem ja lihtsam õppida.”

Õpetajaks saamise juurde käis loomulikult praktika, et pedagoogikasse tasapisi sisse sulada. Peeter tegi seda Tallinna 7. keskkoolis ja Pärnu Koidula-koolis. “Kõige hullem oli ikka see esimene praktikatund, niisugust närveerimist ei kujuta tagantjärele ettegi. Tõeline katsumus, kuigi lapsed olid tegelikult toredad. Püüdsin teha täpselt nii, nagu Pedas õpetatud. See on vana ja läbiproovitud tarkus – teatud asjad tuleb ära teha, et tund laiali ei laguneks.”

Malevasse!

Teisest kursusest alustas Peeter õpilasmalevas komandörina, jätkates selles ametis kümmekond suve, algul mandri-, hiljem Saaremaal. “See oli väikese rahalisa teenimise koht ja muidu tore. Ehkki meie vanusevahe oli minimaalne – mina olin umbes 20, mõni vanem õpilane juba 18 täis –, olin seal kui õpetaja. Noortel oli see muidugi lõbus aeg.

Tänapäeval vahest nädalalõpus tehakse selliseid asju, mida seal terve nädala,” müristab Peeter naerda. “Eks pättust tehti ka, õnnetusi õnneks ei juhtunud. Noored inimesed koos, nagu ikka. Töödeks olid enamasti rohimine, heinategu, vahepeal midagi muud; natuke sporti, kohtumised teiste rühmadega. See oli mulle tegelikult 24 tundi pedagoogilist tööd.”

Saaremaa kutsub

Vene kroonus Peeter ei käinud: “Mina olin teine ülikooli lõpetanud lend, kellele rakendus põhimõte, et nn maakooli õpetajaks minnes ei pidanud sõjaväkke minema.”
Suunamisel oli valida mõnede päris tundmatute kohtade vahel, Peeter aga, eluaeg mere ääres olnud, elanud ja õppinud, tahtis Pärnule lähemale ja valis Tornimäe kooli.

Saaremaale oli Peeter varem jõudnud vaid korra: “On selline mees nagu Veljo Kuivjõgi, kellega tegime 74. aastal mandril naaberrühmades malevat. Temal oli sügisel sünnipäev, mina olin tollal Pärnus praktikal. Sünnipäevalaps korjas bussitäie rahvast kokku ja sõidutas saarele, Salmele. See oli minu esimene kord. Vaatasin Kuivastus juba, et midagi paistab – kas see on Kuressaare?

Ei ole. Sõidame siis Liivale, mina jälle, et noh, kas nüüd on Kuressaare? Ikka pole, alles Muhu. Jõuame Orissaarde – kas see siis? Ei veel. Imestasin, et no nii-i suur saar,” naerab Peeter, et tema kujutluses oli saar nagu ikka pisike lapike meres. Hiljem käis ta veel korra eriloaga tulevast töökohta külastamas, kolmas saardetulek aastal 1975 oli jäädavalt kohale jäämiseks.

“Tegelikult ma tulin kohe Orissaare kooli, sest ega Tornimäel koormust nii palju olnud ja ilmselt näpistati Orissaares teise õpetaja kõrvalt mulle natuke lisa. Andsin abiturientidele astronoomiat ja elektrotehnikat, kihutasin kahe koha vahet. Järgmisel aastal pakuti mulle keskkooliklassi ja et ma tuleks kogu täiega Orissaarde. Aastaks vist jäi natuke tunde Tornimäelgi, seal ma elasin veel mõnda aega.”

Jääda või mitte?

Et ühel aastal samasse kooli tööle saabunud Ülle ja Peeter olid ühise pere loonud ja järeltulijadki juba kasvamas, tuli eluolukorda muuta – lapsi
ootas lasteaed ja nii mõnigi kord sai töö- ja elukohta lahutavaid kilomeetreid jalgsi astuda. “Mõnes mõttes oli see päris hea, siis ma olin palju paremas füüsilises vormis. Aga siis ma mõtlesingi täitsa tõsiselt, kas minna saarelt üldse ära. Kuid korteriolud muutusid, jagati mõned korterid ka õpetajatele; koormust oli, tööd oli ja selleks hetkeks kõhklus kadus,” sõnab mees. 1979. aastal kolis Peeter päriselt Orissaarde.

15 aastat direktorina

Lisaks põhiainele füüsikale on Peeter andnud asendusõpetajana matemaatikat, õpetanud veidi aega eriinternaatkoolis ja olnud kooli internaadis kasvataja. Loomulikult on ta siiani seotud Orissaare gümnaasiumi autokooliga. Direktoriametis täitub Peetril järgmisel aastal viieteistkümnes aastaring. “Direktoritöö võimaldab hariduselu natuke laiemalt vaadata, see on minu jaoks olnud oluline ja arendav. Eelmine aasta oli esimene, kus mul polnud mitte ühtegi ainetundi, mõnes mõttes hea, on aega ka direktoriasju ajada. Sel aastal võtsin aga jälle kaks tundi nädalas, muidu kaob järg ära. 

Meie kool kindlasti püsib, ehkki väikesi kõhklusi on olnud ja on siiani gümnaasiumiosa suhtes. Aga laste arv ei ole meie teha, see on vanemate kätes. Heaks võimaluseks on Orissaare pakutav lisaväärtus – merendusõpe ja piirivalveametniku kutse. Igatahes katsume saavutatud taset hoida ja loodame, et gümnaasiumisse tulevad need motiveeritud, kes kindlalt tahavad õpinguid jätkata.”
Loomulikult on kooli üks valupunkte pikki aastaid oodatud remont.

Teeb ja oskab – kui aega on

Peetri hobid on viimastel aastatel soiku jäänud. Kalalkäimine lõppes direktoriks saades, merel käib – vahel purjetamas, tihti niisama paadiga sõitmas ja ujumas. Varem nokitses autode kallal – Peeter on pidanud nii Moskvitši kui Žigulisid –, nüüd on oma auto piisavalt korras ja isetegemist mittevajav.

Ennemalt luges suurtes kogustes raamatuid, sageli valikuta, praegu jõuab süveneda vaid erialasesse ja kergemasse kraami. Oma tööst tulenevalt on Peetril huvi poliitika ja psühholoogia vastu.
“Aeg kaob kuhugi ära. Kahel õhtul nädalas autokool ja mõned korrad võimlas võrkpalli mängimas käia on mulle täiesti piisav. Aga ehk oleksin pidanud endale ostma, kui võimalus oli, ühe väikese koha, kus rahulikult olla ja nokitseda,” mõtiskleb mees. Kui saaks, siis ta heameelega reisiks – üks kiire sügisene soojamaareis oleks Peetri meelest kena ennetalvine turgutus. Ning fotoaparaat on tal alati kaasas.

Vanaisaks õppimas

Hansbergide mõlemad lapsed Elo ja Sven elavad ja töötavad Tallinnas. Tänu tütrele on Peetri elus üks täiesti uus roll – nimelt sai ta eelmise aasta augustis vanaisaks. Peeter arvab, et võib vanaisana päris hea olla. Kindlasti parem, kui oli oma laste suhtes. Mitte nii kärsitu ja äge. “Eks ma olen mõnikord tooni liiga üles võtnud ja rahvakeeli nirgama hakanud. Oma lastega olen ehk vahel liiga karm olnud. Aga ma püüan olla inimlik, koolis õpilastest aru saada.

Omal ajal arvasin, et olen marurahulik inimene, natuke rohkema huumorisoonega. Sest liiga tõsine ei tohi olla, nalja peab ka saama. Mul oli kord keskkooliklassis üks kange kaarditüdruk, kangesti meeldis talle saskut mängida, isegi tunni ajal kaardid liikusid lauaplaadi all. Igasuguseid asju on juhtunud. Aga eks natuke on närvidest kaotsi läinud küll.”

Peeter peab end linnameheks, kes on proovinud ka erinevaid maatöid – kasvatanud näiteks nagu paljud toona müügiks peeti, endale kartulit. Kuid arvab siiski, et igaüks tehku seda, mida ta kõige paremini oskab ja tahab. Tema liistud on koolis.


KES ON PILDIL?

Nagu arvata võis, tundsid Orissaare gümnaasiumi direktori Peeter Hansbergi ära väga vähesed. Arvajaid oli, aga enamik neist eksis. Kõik, kes õigesti vastasid, on Orissaare inimesed. Loosiõnne oli seekord Maret Aardamil. Tema auhinnaplaat ootab toimetuses.

Kes on aga noor daam sellel abituuriumiaegsel pildil (klõpsa nägemaks pilti)? Vihjeks nii palju, et nüüd juba eakas daam on olnud kaua aega tegev seaduse ja õiguse vallas. Ühele õigesti arvanule auhinnaks Allan Jakobi CD-plaat “Vene meloodiad akordioni ja orkestriga”.

Vastuseid ootame toimetusse või aadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 345 korda, sh täna 1)