Saaremaa leegitses sõjatules – Mälestuskild ühest vähetuntud lahingust (1)

Saaremaa leegitses sõjatules – Mälestuskild ühest vähetuntud lahingust

SÜNDMUSPAIK: See pilt on tehtud ajal, mil Linda ja Maire Metsäär olid Siberis. Tookord oli Lepiku-Poe talumaja Nõukogude armee ridades teeninud Karjast pärit mehe elukohaks. Selle oli mehe käsutusse andnud Linda Metsäär Siberisse küüditamise ajal. Hoov paistab väga räsitud olevat. Karl Grepp käis salaja seda pildistamas. Maja kõrval ongi see kivist laut, kus inimesed end varjasid.

Mälestust kirjutan sellepärast, et praegusele rahvale on järjekindlalt sisendatud teadet: viimases sõjas tapsid vaenutsevad väed pimesi teineteise noori sõdureid.

Kuuskümmend viis aastat tagasi, s.o 1944. aasta 7. oktoobril, nägin ma oma koduõues, et Nõukogude armee mundris eesti poisid ei tapnud Saksa poolel võidelnud viite eesti noormeest. Tõsi, need viis ei kandnud mundrit.
Nad tulid Karja asundusse Leisi koolimajast. Seal olid nad haavatutena olnud Saksa sõjaväehaiglas. Kuna sakslased taganesid, nõutasid poisid endile Leisi naiste abiga tsiviilriided.

Lahing juba käis

7. oktoobri hommikul jõudsid nad koos minu tädi Mariega meie Lepiku-Poe õuele. Siis käis juba lahing Angla tuulikute taga peituvate Saksa ja Kirikuniidi servale jõudnud Vene vägede vahel.
Terve päeva tulistati üle Karja asunduse põllu ühe kilomeetri ulatuses teineteise positsioone. Vene poolelt räägiti meie õues, et edasi ei saa liikuda, sest raskerelvad ei jõua järele.
Sakslased olid muidugi oma ülemuste käsul tuulikute taguse mäe taga varjul. Need olid leekkuulid, mida nad külvasid kirikupoolse tee ääres olevatele majadele. Terve päeva olime otse tulejoonel.

“Vaenlasele” otse sülle

Lahingus valitses suur teadmatus. Leisist tulnud ja haavata saanud “saksa” poisid ei teadnud, et meie õues on juba “vene” noormehed. Mundris ja relvadega. See oligi neile suur katsumus – tulla otse vaenlase kätte.
“Venelastele” pidi ju kohe selge olema, et nad on teise poole mehed. Kaltsakad, sobimatu suurusega pintsakutes, kõik ühevanused noored mehed.

Kuid relvadega sõdurid ei teinud neist väljagi. Kuulid vingusid, mürsud lõhkesid – surm kollitas igaüht.
Enne lahingut oli meie pere elamise kohaks kividest tehtud laut. Sinna olime vedanud rukkivihud. Vihkude all olime koopas mitmeid öid, sest Saksa sõjamehed elasid meie elumajas.

Onu päästis meie elu

Tol hommikul algas lahing nii: mu õde jooksis meie peidukoopasse, öeldes, et õue olla tuigerdanud väga verise käega Saksa sõdur. Vene sõdurid olid siis juba Kirikuniidis, vahetult meie maja taga.
Õde haaras minul, 8-aastasel tüdrukul käest ja tiris mind teele, et joosta 300 m kaugusele onu Oskari majja. Meie ema jäi üksinda vihkude alla koopasse.

Oskar oli Esimese maailmasõja läbi teinud. Neil oli tee
ääres üksainus pikk maja ja peres oli palju lapsi. Tänu onu sõjakogemustele olen praegu elus.
Ta oli rahulik. Kogu lastekari ja naine pidid tema käsule alluma. Mäletan, et jooksin hirmuga tulistamise raginat peljates otse õue. Onu kurjustas ja kutsus mu tuppa.

Leekkuulid süütasid maja

Varsti saime aru, et maja katus on leekkuulidest süttinud. Naised tahtsid põranda alla keldrisse pugeda, onu aga ei lubanud. Ta ütles: “Seal [keldris] lämbume suitsust juba varsti.”
Ja kui siis veel mingi mürsk nende lauta (õnneks tühja) oli kukkunud, juhtis onu meid maja varjus maanteekraavi. See oli samas kohas, kus praegugi asub Karja kiriku poole viiva tee ääres Ratturi maja.

Kraavi põhja mööda hakkasime roomama. Onu Oskar oma lastega kadus kuhugi. Hoidusin õe ligi. Nii roomasimegi ligases kraavis oma kodu poole.
Ema olevat alguses kükitanud koopas. Siis kuulnud ta venekeelset kõnet. Tema all krabisenud viljakõrred, mille peale suunatud koopasse mitu püssitoru ja antud käsk välja tulla. Need olid Nõukogude sidemehed-tulesuunajad.

Sõdurid jätnud meie ema istuma, ise askeldanud juhtmete ja aparaatidega. Siis küsinud emalt, kus peredes olid sakslased sees. Ema loetlenud. Saanud teada, millises majas olid vaenlased, kamandanud mees: “Tuld!” Ema saanud aru, et just tema jutu järgi põletatakse küla maju. Seejärel viskunud ta maha ja karjunud: “Ei ütle, ma ei ütle!”

Jumal hoidis sind!

Sellisena me leidsimegi oma ema. Meid lasti koopasse. Räägiti meiega eesti keeles. Ragin ja kuulide vingumine õues olid hirmsad!
Siis korraga tulid laudauksest sisse räbaldunud riietes mehed. Natuke oli segadust. Aga kamandasid siiski pagunitega poisid, “venelased”. Tulijad pidid istuma lauda välisseina äärde rivisse.

Mind ei kontrollinud keegi. Mu liikumist õues varjas viljakuhi – loomulikult mitte terade kuhi, vaid masindamata kõrred. Istusin sinna kuhja alla, sügavale kõrte sisse. Jälle kajas hirmus raksakas – elumaja pööningule kukkus miin.
Tundsin sooja õhu lainet, seejärel lendas üle mu pea tulipalav, mehe peopesa suurune sakiliste äärtega metallitükk. Näitasin seda sõdurile. Ta vaatas mind pikalt ja lausus: “Jumal hoidis sind!” Pärast seda ei lubatud mind enam kiviseinte vahelt välja.

Kohviga tuld kustutamas

Saadi aru, et lauda katus on leekkuulidest põlema läinud. Mundrita poisid saadeti lakapeale tuld kustutama. Ümber ja pähe anti neile ema valgetest põlledest rebitud “rätikud”. Seda selleks, et Angla kõige kõrgema veski vaatluspunkti sakslased peaksid neid naisteks, rättide järgi.
Tuld kustutati sakslastest järele jäänud kohviga. Seda oli kaks suurt katlatäit. Kuna meie kaevu oli kukkunud miin, siis sealt ju vett ei saanud. Muidugi oli lakapeal kõige ohtlikum, aga püssiga meeste käsku pidid teised täitma.

Seitse maja leekides

Karja asunduses põles korraga seitse maja. Need tulekahjud paistsid meile hästi kätte. Anglas põles veel mitu maja. Kuulsa Vilidu tuuliku omanikud jäid ilma oma mitu põlve kestnud taluhoonetest. Kui miine ei lennanud ja ka leekkuulid pidasid vahet, võis kuulda tulekahjude kohinat.
Meie pere loomad olid karjamaal lahti. Ainult siga põrsastega oli hommikul lauta jäänud. Kui kuulid aga lõhkema hakkasid, lasksid sõdurid sea välja, sest see vingus suurest hirmust. Siga trügis inimeste ligi.

Ohust kaugemale

Õhtu eel kästi meil koos pintsakutes noormeestega minna Nõukogude vägede poolt vallutatud tagalasse. See oli Karja kirikust Orissaare poole. Mundris mehed seletasid, et Saksa vägi võib vasturünnakule tulla.
Ise olid nad üpris nukra olekuga. Nüüd olen selle kohta mõelnud – neid ei lubanud lahkuda võitjate au, kuid võidetud võisid ohust kaugemale saada. Sel ajal oli ju selge, et Saksamaal pole sõjas enam mingit edu loota. Sõda on kohutav ja absurdne!

Nii me läksimegi läbi kraavide ja võsa Karja kirikuni. Siis oli laskmist kuulda selja taga, kuskil kaugemal. Külades oli ahervaremeid, suitsu immitses veel kivide vahelt korstnajalgade juurest. Loomad vahtisid ja inisesid – lehmade udarad olid ju piima täis. Teel Karjast Väike-Pahilasse me külarahvast ei kohanudki.

Tagasi lapsepõlves

Väike-Pahilas ei olnud mingeid lahinguid toimunud. Õhtul tundsin, kui väga hea oli vanaema antud supp. Siis muutusin jälle 8-aastaseks lapseks! Küsisin suppi juurde, ei antud, sest ka sõjamehed pidid natuke hingepidet saama.
Siis aga saabus 8. oktoober, päev, mille järel tuli öö, mida ajaloos tuntakse Tehumardi lahingu ööna…
2009. aasta september

Maire Metsäär
pealtnägija

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 137 korda, sh täna 1)