Tuhandete arvutikasutajate esimene õpetaja (6)

Tuhandete arvutikasutajate esimene õpetaja

ARVUTITUNNIS: Tiit Tilk kasutab kursustel õppematerjalina enda kirjutatud õpikut.

Nüüdseks juba 15 aastat Saaremaal algajaid arvutikasutajaid õpetanud ning üheksa arvutiteemalise raamatu autor Tiit Tilk teenis tänavu ära ka aasta koolitaja auväärse tiitli. Üheksa aastat tagasi valiti Tiit aasta õpetajaks. Ta on siin nii paljudele inimestele arvutikasutamise algtõdesid õpetanud, et ei tea isegi, mitu neid olla võib. Mitmeid tuhandeid kindlasti ning see arv muudkui suureneb. Tiidule lihtsalt meeldib algajaid õpetada ja ta ootab üha uusi huvilisi.

Kõik sai alguse esimesest arvutist, mis omakorda sai alguse spordist, orienteerumisest. Oli 1990. aastate algus ja Tiidul olid külas piiritagused orienteerumissõbrad, kes ehmatasid ära, nähes eestlase laual arvutit Juku. Oli suveaeg ja arvuti pärines ametikoolist, kus Tiit Tilk õpetajana töötas.

“Hinnang oli ühine, et kui oleks selline arvuti kodus, siis viskaks selle kohe prügimäele,” meenutab Tiit. Tänu ühisele arvutihuvile õnnestus tal sõprade kaudu endale kaasaegsem arvuti saada. “Minu koduarvuti oli ilmselt Kuressaare üks esimesi,” arvab Tiit ja rõhutab, et sel ajal ei olnud tavaline omada koduarvutit, nagu täna.
Aastanumbriks oli siis 1992 ning tema uue kasutatud arvuti protsessoriks 286. Tiit meenutab, et see oli päris ilus masin, 3,5-tollise flopiseadmega, mustvalge ekraaniga ja esimene Windows peal.

“Sellest oli väga palju abi, et saada edumaa teiste arvutiõpetajate ees,” meenutab ta hetke, kust kõik algas. Kaks aastat hiljem alustas Tiit Tilk ametikooli ruumides oma esimeste arvutikursustega. Pärast aastaid eraettevõtjana õpetamist jõudis Tiit eelmisel aastal koolitajaks Saaremaa õppekeskusse.

Bestselleri autor

Kümme aastat tagasi ilmus Tiit Tilga esimene arvutiõpik nimega “Arvutiõpik”, millest sai ka kõige menukam raamat. Kui paar tuhat veel juurde teha, võiks iga saarlane endale ühe eksemplari saada, sest seda raamatut trükiti neli korda juurde, kokku 31 000 eksemplari.
Tegemist oli kasutajate poolt testitud raamatuga. Tiit nimelt organiseeris tasuta kursused, kus ta ise ei rääkinud midagi, vaid andis õpilastele raamatu proovitrüki kätte ja vaatas, kuidas sellega hakkama saadakse. Kui ei saadud, tegi korrektuure.

Huvitav on see, et Tiit on kõik oma raamatud algusest lõpuni ise valmis teinud – kirjutanud, kujundanud ja ise kirjastanud. See on andnud vabaduse ise tiraažide üle otsustada ning sissetulek on läinud kõik autorile, mitte kirjastustele. Kui ühel sügisel raamatutrükikoja hulgiladu küsis luba üht raamatutest juurde trükkida, lubas Tiit neid 5000 tükki teha ja sellega oli tema aastatöö materiaalses mõttes põhimõtteliselt tehtud. “Naljakas, aga nii ta oli.”

Tiit tunnistab ka, et raamatu algusest lõpuni ise tegemine on olnud üksjagu raske. Ta teeb kõiki raamatuid lõppkujunduses, nii nagu need kaante vahel peavad paistma. Õpikukirjutaja eesmärgiks oli murda tolleaegset kommet, et arvutiõpikud on mustvalged ning räägivad lugejaga anonüümselt.
“Minul oli teistsugune orientatsioon – näoga lugeja poole,” toob ta välja. “Ma ütlen konkreetsete näidete varal, mida teha, ma õpetan, et tee seda, teist, kolmandat.”

Altminekud raamatutega

Üheksa arvutiraamatu autor tunnistab, et kõigiga neist ei ole nii hästi läinud, kui oleks soovinud. Näiteks toob ta raamatud “Arvutiõpik” “OpenOffice.org 1.1” ja “Odav ja lihtne digifoto”. “OpenOffice.org 1.1” sündis hingepiinadest, sest Tiidul oli tunne, nagu sunniks ta oma raamatutes inimesi piraatlusele.
“Ega MS Office’it ikka keegi tollal, 2000. aastate alguses veel kodudesse naljalt sisse ei ostnud, ikka saadi plaat mõne sõbra käest ja pandi peale.”

Nii sündis mõte teha raamat tasuta saadavast vabavaralisest analoogist OpenOffice.org-st. Seda raamatut ei saatnud edu, rahvas ei võtnud vastu, vaid nõudis Microsofti tarkvara raamatuid.
Digifoto raamat oli aga väga töömahukas ning tulemus ei olnud nii hea, kui soovinuks. Samas kulutas see väga palju aega, mida oleks võinud muu jaoks kasutada – eriti arvab ta, et MS Office 2007 võinuks eestikeelse õpiku saada.

“Aga see on ka minu loomuses, ma ei saanud seda tegemata jätta, tundsin, et mul on inimestele midagi öelda.”

Naudib algajate õpetamist

Arvutiõpetaja Tiit Tilk ei väsi kordamast, et tema suurim nauding ja väljakutse on algajate õpetamine. “Oi, kuidas ma tahaks, et mulle siia pensionäre ette saadetaks, et moodustuks ühtlased grupid, kes mitte midagi ei oska. See on midagi fantastilist, see on nauding,” teatab Tiit rõõmsalt.
“Ma iga korraga avastan seda, et ma õpin inimesi. See on teine õpetamise tasand, inimlikud lähenemise võtted, see on looming – algajatega tegeleda, nende mõtlemistasandini jõuda, nende kartuste ja hirmudeni, mis neil arvutiga seoses on.”

Samas tunnistab ta, et ühe arvutikursuse rikub ära see, kui koos algajatega istuvad need, kes oskavad. Sellistel inimestel on lihtsalt igav ning selleks puhuks on tal omad võtted varuks.
“Ma näiteks palun kursuse algul moodustada Tiit Tilga arvutikursuse näitetrupi, et nüüd ka need, kes juba on arvutit kasutanud, kes oskavad hiirt kasutada, teevad hästi õnnetud näod pähe ja käituvad nii, justkui ei oskaks hiirt liigutada. Kõik mängime algajaid.”

Näitlejana kirjeldab Tiit ka enda kui õpetaja rolli mõnel päeval. “Nüüd on juba aastaid nii, et sõltumata sellest, mis tuju on või mis ilm väljas, ikkagi tulen nagu näitleja lavalaudadele ja esitan täpselt seda rolli, mida ma selle töö tegijana kõige õigemaks pean, mis kõige parema tulemuse annab.” Ta peab silmas oma arvutiõpetajatee algust, mil ka tema oskas vahel ärrituda, kui keegi millestki aru ei saanud. Nüüd meeldib talle ärritumise asemel rohkem näha seda, kuidas õppijad midagi selgeks saavad.

Hirm tuleb kaotada

Tiit ütleb, et tal on kursustel väga oluline, et õpilased esimese päeva lõpuks avaneksid. “Kui esimeseks õhtuks olen saavutanud selle, et mitte keegi ei ole seal krampis, mitte keegi ei karda enam teisi enda kõrval, et mitte keegi ei karda õpetaja käest küsida, siis see on minu jaoks olnud meeletult ilus päev,” räägib ta. “Pärast võib raskemaks minna, aga inimeste avanemine, see on nauding.”

Avanemiseks tuleb algajal arvutikasutajal kaotada ära hirm. Seda saab Tiidu arvates kõige paremini teha ainult kiire eduelamusega ja arvutiga pidevalt tegeledes. Piisab sellest, kui inimene õpib hiirega klikkima, avama programme, sulgema aknaid ning internetis ühelt lingilt teisele liikuma.
Tiit teab, et kui inimesel on õige häälestus, soov midagi õppida, siis kaob ka hirmutunne kiiresti. Tiit ei väsi rõhutamast, et inimesed ei pea kartma arvutikursustele minna. “Minu arvutikursusele, teiste omale peavad küll kartma minna,” teeb ta nalja. “Õpetaja naudib õpetamist ja teeb kõik selleks, et hirmutunne kaoks, et kõik oleks lihtne, kõik oleks sõbralik ja hea tujuga saadud.”

Ükskord on tal siiski olnud ka õppur, kellel oli eriskummaline häälestus. “Oli üks pensionär ühel kursusel, kes tahtis arvutile väga ära teha – kas saab nii teha ja midagi klõpsata, et see arvuti enam ei töötaks. Lõpuks tal see õnnestus ka, see oli vana klass, vana arvuti ja kui ta hästi palju asju seal käima lükkas, siis toimus kinnijooksmine ja rahu oli majas.”
Tiit Tilk õpetab praegu Saaremaa õppekeskuses nii töötuid kui ka töötavaid algajaid ja edasijõudnumaid arvutikasutajaid. Kui välja arvata üks 120-tunnine arvutikasutaja oskustunnistuse kursus, siis kestavad koolitused kokku 18 tundi või 30 tundi.

Et aga inimesed iseseisvalt õpinguid jätkata saaksid või meelde tuletada, jagab õpetaja neile kursuse lõpus iseenda tehtud videod, kus ta väga lihtsalt õpetab vajalikke asju. Neid videoid olevat kõige lihtsam salvestada otse loengus ning pärast erilist montaaži tegemata. Nagu õpetaja oleks plaadiga kaasa pandud.

Fotograaf ja jooksufänn

Kunagi töötas Tiit Tilk väikestviisi fotograafina ning fotograafia on talle südamelähedane siiani. 1980. aastail oli Tiidul oma fotolabor, kus ta Tšehhi värvipaberite peal solberdas ja Saksa DV filmidelt värvipilte tegi. Käis kämpingutes turistigruppe pildistamas ning järgmisel päeval said asjaosalised pildid juba kätte. See asi lõppes aga automaatmasinate tulekuga ning plaani profina edasi pildistada tal ei olnud.

Hobipildistamine aga jätkub. “Ma ei ole väga looduse pildistaja. Mulle meeldib pildistada sündmusi, mulle meeldib olla fotograafina vajalik,” räägib ta. Nii pildistab Tiit Tilk näiteks Saaremaa Open tenniseturniiri või Saaremaa velotuuri. Samuti käib ta jooksuüritustel inimesi pildistamas.
Ehkki Tiit pildistab tennist, ei ole ta ise tennisemängija. “Võistlusalad ei haaku minu närvikavaga, võistlusala vastasvõistleja vastu ei ole minu jaoks,” teab ta. Jooksmine on tema sõnul küll võitlus, aga võitlus iseendaga.

Kuid miks jooks? Aga sellepärast, et jooksmiseks on vaja minimaalselt varustust ning seda saab harrastada kõikjal ja iga ilmaga. Kusjuures, mees on ka ultrajooksu teinud, kuid nüüd peab seda hullumeelsuseks. Tegu on maratonist pikemate distantsidega ning ta on jooksnud seda näiteks Tallinnas Kadrioru pargi 1,2 km pikkusel ringil. “Lippasime öö otsa. Teised inimesed magavad kodudes, väljas läheb pimedaks, siis hakkab hommikune valgus…”


Esimene kokkupuude arvutiga oli ilma arvutita

Esimene kokkupuude arvutiga oli selline, et kui õppisin füüsikat ülikooli teisel kursusel, oli ka programmeerimine õppeainena sees. Me kirjutasime programme nii, et olid vastavad blanketid ja sinna märgiti käsud ära ja pandi kausta.

Viisime need kaustad omakirjutatud programmiga sellistesse sahtlitesse, kus olid nimed peal ja arvutioperaatorid TÜ arvutuskeskuses sisestasid programmid masinasse. Need jooksid arvutist läbi, tulid veateadetega tagasi ning siis tuli programmis korrektuurid teha, vead ära parandada. Seejärel tuli jälle mapike viia, siis tulid jälle veateated…
Ma ei sattunud arvuti taha, aga kasutasin arvutit.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 198 korda, sh täna 1)