Mõttepaus (6)

Mõttepaus

 

Mida võiks mul siis nii põhjapanevat öelda olla, et leheveergudel sõna võtta? Ega vist polegi. Ma ei pea ennast oraatoriks ega tea palju retoorikast, Kushneriga sinasõprus sõlmimata. Siiski on meil kõigil mingi mure – mure, millest soovime rääkida, mure, mida soovime, et kuulataks. Lähtuvalt ütelusest “Jagatud mure on pool muret” teen siinkohal ühe katse ja jagan teiega muret. Kui väide paika peab, on minul jutu lõpuks poole kergem ja teil poole raskem.

Iga päev teeme me kõik valikuid sõltuvalt oma väärtushinnangutest. Mind viisid needsamad väärtushinnangud ülikooli õppima noorsootööd. Amet on aus ja tunnen, et see on see, mida tõesti teha soovin. On suurepärane, kui töö rõõmu ja vaimset rahuldust pakub, mis siis muud, kui edasi tähtede poole. Aga võta näpust!

Üha sagedamini kratsib kuskil kuklas kahtlus, et milleks ma seda õppima läksin. Aga kuhu edasi, kui kool läbi? Sest kauaks sellele tööle jääda ei saa, mitte et ei tahaks, vastupidi, aga mitte kuidagi ei mahu pähe mõte, et järgmised aastad oma elust peaksin veetma miinimumpalga lähedase sissetulekuga vireledes. Arveidki ei suuda maksta sellest viiest tuhandest kroonist, mis peale maksude mahaarvamist kätte jääb.

Ei olnud see palk mingi asi enne palgakärbet, kuid nüüd on see lausa solvav. (Kui siinkohal soovib keegi missioonitundest rääkida, siis saadan järgmised arved heameelega temale, ja maksku selle missioonitundega need kinni.) Ka ütlen ette ära neile, kes juba jõudsid mõelda, et mida ma virisen, on neid, kellel veel halvem, et eks oma mätta otsast paistab oma mure ikka kõige suurem: ka teilt, kellel on veel halvem, ei ole võetud võimalust mõtteid avaldada.

Kui päris aus olla, siis ei ole asi nii väga palganumbris, vaid selles, millisele pulgale ühiskonnas noorsootöötaja – või ütleme laiemalt, lastega-noortega töötaja – asetatakse. Vaatame, kes siis jäävad samasse palgakategooriasse: müüjad marketis, sotsiaalsete töökohtade esindajad (näiteks reisiteenindajad bussides), nurgataguse puhveti baaridaam, koristajad (minu eesmärk ei ole neid tublisid ja tänuväärt ameteid alavääristada, kaugel sellest, igaühele oma). Aga kas see nimekiri ei ütle teile midagi? Minule tundub, et see on meie valitseva institutsiooni peegel, milles me näeme devalveerunud vaimseid väärtusi ja dimorfseid väärtushinnanguid.

Noorsootöötajate üheks ülesandeks on noorte väärtushinnangute kujundamine, et meile-riigile tuleks juurde täisväärtuslikke ühiskonnaliikmeid. Aga millistest väärtustest me räägime, kui küsida tohib? Et kõik on võrdsed? Et ei ole vahet, kas annad panuse järelpõlve kasvatamises või müüd kellelegi pätsi leiba. Ei ole vahet, kas omandad hariduse või mitte; oled spetsialist või lihttööline. Väärtustatakse sind ikkagi ühepalju.

Pidage! Loomulikult on vahe, aga kahjuks ei ole see positiivne, sest mida rohkem õpid, seda rohkem mõistad, kui õõvastav see olukord on.
Loodan siiralt, et austatud valitsejate eesmärk ei ole täita noortekeskus pensionil prouadega, kes keskuses kududes meelsasti pensionile lisa teenivad, vaid pigem motiveerida nooremaid, kellel on huvi ja tahet seda tööd südamega teha.

Räägitagu mida tahes, aga palk oli ja on praeguses ühiskonnas võimas motivaator ning kõik, kes vastupidist väidavad, ei ole sellelt planeedilt ja kuuluvad uurimisele Igor Volke poolt.
Ei sattunud see artikkel kogemata enne valimisi, tahaksin teada, mis on praegustel kandideerijatel plaanis, et olukorda muuta ja milliste meetmetega taastate usu poliitikute väärtushinnangutesse.
See, mis hetkel toimub, on ajalooline suurhetk, sest papa Maslow püramiid seisab tikksirgelt teravikul – tagumik paljas, ronime eneseteostusest esmavajaduste poole.

Taniel Vares
noorsootöötaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)