Kahekümne kolmas kiri: pingest urisev inimloom

Kahekümne kolmas kiri: pingest urisev inimloom

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere,
Kirjutan Sulle kirja, püüdes näolt pühkida morni ilme. Mul on täna vasaku jala päev. Hommikul magasin sisse. Kass koperdas jalus, nõudes häälekalt tähelepanu, samas kui mina üritasin riietuda, helistada allikale ning süüa käigupealt hommikust. Telefon kutsub, aga keegi ei vasta.

Postkastis pole loodetud e-kirju, mida tahtnuks saada juba eile. Väljas sajab rahet, tuul lööb vihmavarju pahupidi ning kinnituse katki. Helistan uuesti – ikka tulemuseta. Ja nii edasi ja nii edasi… Pisikesed ebaõnnestumised kuhjuvad, kuni neist saab üks suur Halb Päev.
Oled Sa ennast kõrvalt vaadanud? Et kui aeg on pingeline, kõik ei lähe plaanitult või kukub hoopis kehvasti välja, mis siis Sinuga juhtub? Mina tean sellistel perioodidel ennustada, et umbes lõunast hakkab pea valutama. Alguses nürilt ja natukene. Mida tund edasi, seda hullemini – oimukohtadest ettepoole jooksevad valulained niipea, kui end veidi liigutan. Silmad kipitavad, õlavöönd suriseb…

Ja ma tean, mis juhtub edasi: ma saan tigedaks. Sest mul on ometi paha olla ja see ei lähe üle isegi valuvaigisti abiga. Sest ma tahaks, et kõik oleks hästi. Üritan leida vastused küsimustele, mis tekitasid neid pingeid ja mis päädisid minu puhul halva enesetundega. Rabelen ja väsitan end veelgi, mõnikord päris mõttetult. Kuniks helistab keegi lähedane või elukaaslane jõuab töölt koju.

“Mis on? Juhtus midagi?”
“Ah, ei midagi,” pomisen küsijale vastuseks ja surun huuled tugevasti kokku. Püüan end kontrollida ning olla võimalikult tasa, sest tunnen vihavahku enesest välja pressimas. Alateadlikult otsin võimalusi, et nähvata. Muidugi on enesetunne seejärel veel vastikum, ent halvasti ütlemise hetkel tunduvad mõistus ja keel olevat teineteisest sõltumatud.

Juhtudes samasse olukorda, aga teiselt poolelt – heauskliku kuulajana –, küsin pärast sapist kommentaari rahulikult: “Aga milles mina praegu süüdi olen?” Tavaliselt järgneb vaikus. On ju turtsuja tabatud teolt.
Kõige lihtsam on end välja elada inimeste peal, kes on sulle kõige lähemal. Miks? Sest nemad annavad sulle ka kõige kiiremini andeks. Enamasti piisab vaid siirast ülestunnistusest: “Vabandust, mul oli täna tõeliselt kehv päev.” Ent aus pole selline käitumine mingitki pidi.

Mõtlen Sulle kirjutades, mida teha, et koju minnes olla vähemalt neutraalses tujus ja valuvaba. Mõnikord aitab see, kui panen kõrvaklapid pähe ja kuulan muusikat (erinevatel päevadel sobivad täiesti erinevad lood). Teinekord lähen raamatupoodi ja lihtsalt vaatan riiulite vahel ringi: võib juhtuda, et allahinnatud teoste rivis on midagi täitsa loetavat. Või siis panen paika, mida tahaksin süüa teha. Toiduainete valimine on kummaliselt rahustav tegevus (eeldusel, et ei pea kassani jõudmiseks ja nende lunastamiseks seisma pikas sabas).

Kuidas saad Sina tagasi hea tuju, mis jooksvate probleemide tõttu kaotsis? Alati ei ole ju võimalik minna välja pead tuulutama, metsa kõndima või mere äärde. Mis on sellisel juhul Sinu nipp?
Loodan igatahes, et Sul on Hea Päev. Kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)