IN MEMORIAM: Meenutades Ilmar Kivi (9)

IN MEMORIAM: Meenutades Ilmar Kivi

 

Ilmar Kivi surm tuli ootamatult. Ta oli kogu aeg olemas, ei kurtnud kunagi tervise üle. Käis isegi tööl. Viimane tööpäev oli teisel oktoobril. Reedel. Surm viis ta ära kuuendal oktoobril. Teisipäeval.

Kui vahel puhkusest juttu tuli, tavatses Ilmar alati toonitada, et spordimees puhkab hauas. Ilmar oli sõnapidaja mees. Ta saigi enne surma vaid kolm päeva puhata.
Tavalised inimesed lähtuvad ameti õppimisel hilisematest teenimisvõimalustest. Ilmar ei olnud tavaline inimene, tema haris ennast selleks, et paremini teha seda tööd, mis oli tema kutsumus. Selleks oli noorte kasvatamine spordiideaalide vaimus.

Sel teemal võis ta tüdimatult pidada jutlusi, mõelda välja ja algatada erinevaid spordivõistlusi. Väsimatult selgitada ja agiteerida. Jutuvestja oli ta hea. Juhtus keegi vastu olema, lõi Ilmar käega. Ega ta kedagi palumas ei käinud. Olla kategooriliselt nõudlik, ilmutades samal ajal hoolivust ja sõbralikkust – see on suhtlemise meistriklass!

Sellepärast Ilmarist peetaksegi lugu. Kui nüüd keegi tuletab meelde, et ta oli selles pahas parteis. Oli isegi algorganisatsiooni sekretär. Aga seda positsiooni kasutas ta selleks, et edendada sporti. Kuigi meil oli Kingissepa rajoon, läksid meilt välja Saaremaa võistkonnad, milles pidid ka muhulased esinema. Tolleaegsete esindusmeeskonna liikmete dresside rinnal oli tihti ainult “EESTI”.

Neid, kellel on põhjust Ilmarit hea sõnaga meenutada, on palju. Selleks on meil võimalus 17. novembril Tornimäe kalmistul.
Head teed Sulle, Ilmar, Igaviku rännuteedel!

Jaan Aleksander Rooda

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 118 korda, sh täna 1)