Üleskutse: Kui ise ei tee – jääd ilma

Pole saladus, et jõustruktuuridest on päästjad kõige armetumas olukorras. Nende palgad, sotsiaalsed tagatised (pension) on väiksemad. Viidi läbi suur reform, mis oli loomulikult vajalik. Aeg nõudis oma. Reformi käigus arvestati vaid materiaal-set külge ja unustati inimfaktor. Ees ootavad uued kärped ja koondamised. Päästjal ei ole enam motivatsiooni teha oma tööd perfektselt.

See kõik on viinud päästja moraali madalale, mis teeb meeskonnatöö peaaegu võimatuks. Rõhk on pandud teoreetilistele teadmistele, kuid unustatud on päästjatevaheline küljetunne. Ei ole võimalik panna meeskonda käsu korras meeskonnana töötama. Praegu töötab päästja veel vanast inertsist, kuid see inerts väheneb iga tunniga. Üksiktegijana on päästja päästetöödel tühi koht, kui mitte segav faktor.

See, et selleni on jõutud, on arvatavasti ka päästjate ühiskondliku väheaktiivsuse tagajärg. Kirutakse, vannutakse omavahel. Süüdistatakse ühte ja teist. Mõtteid ja ideid ringleb ju väga häid, kuid need jõuavad vaid heal juhul komandopealikuni. Mujal Eestis on hoogustunud ametiühingute liikumine, mida muidugi on takistanud kõrgemad ametnikud ametiühinguid maha tehes.

Et päästja hääl kostaks kaugemale ja päästja saaks oma õigusi kaitsta ja tingimusi luua, ongi loodud ametiühingud. Saaremaal olen mina ainuke ametiühingu liige (minu andmed) päästealal töötajatest. Aktiviseeruge ja astuge ametiühingusse. Võtke ühendust!
Teeme oma suud lahti. Inglastel on hea ütlus: “Better die standing then live kneeling” (parem surra püsti kui elada põlvili).

Peeter Kiirend
Orissaare päästekomando AÜ usaldusisik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)