Ametisse asus Stalini surmapäeval, pensionile läks koos Jeltsiniga

Ametisse asus Stalini surmapäeval, pensionile läks koos Jeltsiniga

VANAEMA: Laine Laumets oma nelja lapselapsega.

Laine Laumets (81) oli vene ajal Saaremaal ainus kohtunik. Teda austati ja kardeti. Veel praegugi tõuseb mõni paadunud õllesõber kaupluse-esiselt pingilt naksti püsti ja teretab aupaklikult, räägib kohtunikuproua. Ilmselt on tegu inimesega, kel oli omal ajal kohtusaali asja. Ükskord linnaliini bussis käratanud aga üks pisut “väsinud” mees kõva ja valju häälega: “Tere! Kas sa mäletad, sa panid mind kinni?” Ega ei mäletanud küll. Laumets mõistis Saaremaal kohut ju kolmkümmend neli aastat ja kõiki, keda ta sel ajal süüdi või õigeks mõistis, pole puhtinimlikult võimalikki meeles pidada.

Laine Laumets sündis Järvamaal Kolu külas, kust Türi linna on vaid 8 kilomeetrit. Pere oli heal järjel, isa-ema töökad maainimesed. Neil oli oma sae- ja jahuveski. Laine õde oli temast kaks aastat vanem.
“Elasime otse Rapla–Türi tee ääres. Kuna sel ajal liikus autosid vähe, oli lai ja sirge maantee meie põhiline mängumaa,” meenutab vanaproua. “Külalapsed tulid meie värava taha kokku ja siis läks lahti pallimäng. Mängisime rahvastepalli ja laptuud.”

Õpetajat kardeti ja austati

Kolu koolis oli üks prillidega meesõpetaja, kes lonkas. “Kui see õpetaja kuskilt välja ilmus, panime meie, lapsed, kõik jooksuga metsa. Nii hirmsasti kartsime teda,” räägib Laine. Vahetult enne kooli minekut läksid ema ja Laine sellesama kooliõpetaja juurde nn koolikatsumisele. “Õpetaja võttis aabitsa välja ja käskis mul lugeda. Ma ju oskasin lugeda, aga ma ei tea, mis mulle sisse läks. Vot ei loe ja kõik! Küll ema oli minuga hädas, aga mina olin vait kui sukk.” Koduteel öelnud ema, et tal olnud nii häbi, ja tüdruk sai sõnakuulmatuse eest tublisti sakutada.

Kooli läks Laine Laumets Kolu 6-klassilisse. Oli üks õpetaja ja üks suur klassituba, kus koos mitme klassi lapsed. Laine olnud vaikne ja vagane tüdruk, aga pinginaaber, sunnik, igavene jutuvadistaja. Nii kippusid tüdrukud liialt palju juttu ajama ja itsitama…Tunni segamise eest tulnud neil päris sageli karistuseks tahvli kõrval seista.

“Vaata, mis laps tegi,” imestab vanaproua praegu oma vallatusi, istudes oma Smuuli tänava korteri mugaval diivanil. Toona olnud koolis täiesti tavaline, et ulakas poiss sai õpetaja käest ka kõrvust sakutamist. “Meil oli klassis üks tüdruk, kes näris küüsi. Kui õpetaja seda nägi, võttis ta metallist joonlaua ja andis talle vastu näppe… See oli loomulik asi, mitte keegi ei läinud sellepärast kuskile kaebama.”

Koolivaheaegadel käis Laine karjas. Mäletab neid kordi küll, kus taevast tuli vihma kui oavarrest, varjuda aga polnud kuskile. Mingeid vihmariideid ju sel ajal polnud. Kui kari lõunaks koju tuli, pandi lapsed porgandipeenraid rohima. Ilma tööta ei istunud keegi.

Rott sõi kingad ära

1944. aastal läks Laine Türile keskkooli. Oli onu juures korteris, elasid kolmekesi ühes pisikeses toas. Kool oli suur, paralleelklasse tervelt kolm. Üks tema keskkooliaegne klassivend Jüri Lott elab praegu Abrukal. Möödunud suvel olnud tema juures nende klassi kokkutulek.
Kooli lõpupeole läks Laine valge langevarjusiidist pluusiga. Kuna sõja ajal oli riiet raske saada, siis ei tea Laine tänaseni, kust ja kuidas emal see hinnaline riidejupp saada õnnestus. Lõpupeol selgus, et langevarjusiidist pluusid olid seljas paljudel teistelgi tüdrukutel.

Ühesugused vaesed olid toona kõik ja see, mis kellelgi seljas, noorte hulgas nii tähtis ei olnud. Laine mäletab, et Tallinnast käinud inimesed maal riiete ja jalavarjude vastu toidukraami vahetamas. Tema ema andnud ära pea veerand siga, et saada tüdrukule koolis käimiseks ilusad pruunid kingad. Kahjuks ei jätkunud seda rõõmu kauaks – rott pistnud kingakannad nahka… Miskitmoodi ema need kingad siiski ära paikas, sest Laine käis nendega veel tükk aega koolis.

Küüditamisest nende pere pääses. “Olime nimekirjas küll, sest meil oli ju saeveski. Seega kulakud muidugi… Aga meie vanad said külavanemaga kenasti läbi ja tema ilmselt tegi kuskil kellelegi selgeks, et meie veskis võõrast tööjõudu ei kasutatud. Kes tahtis palke saada, tuli ja tegi ise.” 1949. aasta küüditamist mäletab Laine ka. Terve pere oli hulk aega metsas ja varjas ennast.

Keskkooli lõpuklassis oli Laine komsomoli värvatud. “Ma isegi ei mäleta enam, mismoodi see asi toimus, aga ühel ajal olime me kõik komsomolis… Et me mingeid üritusi või koosolekuid pidasime, seda ei olnud. Tean, et isa oli hirmus pahane, ema ei öelnud midagi.”

Tahtis advokaadiks saada

Pärast keskkooli õnnestus noorukesel tütarlapsel saada tööd rahandusosakonna inspektorina. Aga Laine teadis juba Kolu koolist saadik, et tema hakkab ükskord advokaadiks. Luges lehtedest neid koolikuulutusi, aga ikka ei tihanud eksamitele minna. Kaks aastat pärast keskkooli kutsuti Laine komsomolikomiteesse ja pakuti suunamist Tallinna Juriidilisse Kooli. See oli just see, millest tütarlaps unistanud oligi.

“Kena aeg oli,” võtab Laine Laumets kokku õpingute aja Tallinnas. Kool oli Toompeal, ühiselamu sealsamas. Stippi said noored 45 rubla kuus. Põhiline söök oli pannitäis praekartuleid, sest noor inimene tahtis ju ka kinos käia ja mõne nipsasja osta. Teooriaga õppureid selles koolis palju ei koormatud, põhirõhk oli praktikal. Kohe alguses valiti välja need, keda hakati õpetama kohtunikeks. Laine Laumets nende hulgas.

Tuli rõõmuga saarele

“Kui ma 1953. aastal Tallinna kooli lõpetasin, taheti mind suunata Valga linna kohtunikuks. Hakkasin vastu. Ma ei tahtnud sinna minna, sest seal oli palju venelasi. Ütlesin selle komisjonis otse välja. Mind saadeti toast välja… Kõige lõpuks kutsuti mind uuesti sisse ja öeldi, et vot nüüd saadame sind hoopis üksikule saarele. Orissaarde! Mina vastu – jah, lähen rõõmuga sinna!”

Orissaares oli toona rajoonikeskus. Kohus asus Saiklas. Selles kahekordses valges majas tee ääres oli siis veel trükikoda, ajalehetoimetus, prokuratuur.
“Mäletan, et asusin ametisse just siis, kui Stalin oli surnud. Üks kohalik naine nuttis lahinal… Ma imestasin ja mind ajas see natukse nagu naerma.”

Kui Orissaare rajoon likvideeriti, toodi Laumets kohtunikuks Kingiseppa. Sellel ametikohal oli ta kuni aastani 1987.
“Nüüd on kohtus nii palju töötajaid! Mina olin täitsa üksi… Oli ainult kohtuistungite sekretär ja üks noorik tegi raamatupidamist. Aga kohtunikul oli veel mitmeid ühiskondlikke kohustusi. Nendest ei tohtinud sa ära öelda.

Olid kodanike vastuvõtud, rahvakaasistujate õppused, loengud rahvaülikoolis ja ühing Teaduses jne, jne,” loetleb Laumets oma tolleaegseid tegemisi. Peale selle oli ta 1958. aastal alustanud kaugõppes juuraõpinguid Tartu riiklikus ülikoolis. Kõrgkooli lõpetas Laine töö ja kahe väikese lapse kõrvalt 1964. aastal.

Kõik pidid olema ühesugused vaesed

Omaaegses kohtunikutöös peab eakas naine kõige raskemaks neid kohtuprotsesse, kus kolhoosivara riisumise eest tuli kohtualusele määrata eriti karm karistus.
“Näiteks niitis inimene natukese oma tee servast heina või viis järelnoppimisel koju korvitäie kartuleid… Seda loeti siis sotsialistliku omandi ehk kolhoosivarade riisumiseks ja selle eest olid ette nähtud ikka väga karmid karistused. Riigi poliitika oli selline, et igal juhul tuleb takistada edasiminekut. Enne võib asi ära rikneda, aga seda omale võtta sa ei tohi… Taheti, et kõik oleks ühesugused vaesed.”

Üht protsessi mäletab Laine tänaseni. Inimesena pidas ta seda naljaks, kohtunikuna tuli see aga kvalifitseerida kuriteoks. Nimelt olid ühed Pöide kandi poisid eramaja katusele venitanud ree. Majas oli mitu tüdrukut, poiste mõte oli nalja teha. Asi jõudis kohtuni ja vormistati huligaansuseks. Tahtlikke tapmisi ja väga suuri kuritegusid Lainele eriti ei meenu. Oli avariisid, perekonnaprobleeme, abielulahutusi.

Kohtust läks Laine Laumets pensionile 1987. aastal. Seejärel töötas ta mõnda aega represseeritutele vara tagastamise komisjonis, omandireformikomisjonis.

Koos Jeltsiniga pensionile

1999. aasta septembris, kui Laumetsal lõi ette 71. eluaasta, tuli ta töölt ära ja jäi pensionile. Mäletab, et täpselt koos Vene riigipea Jeltsiniga.
“Mis ma siin kodus teen? No oma kiperdamised-koperdamised mul siin ikka on. Mu kahel tütrel on Mändjalas kõrvuti suvilad ja seal ma nüüd rassin. Suvel hoidsin lapselapselast. Lisete on nüüd juba 3- aastane.”

Laine tunnistab, et tema abielu eriti õnnelikuks ei kujunenud, kuid tal on sellest vähemasti kaks kena ja tarka tütart. Saima lõpetas ema eeskujul Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja töötab nüüd pankrotihaldurina. Tütar Silvia õppis Tallinna polütehnilises instituudis majandust. Nad on teinud ema neljakordseks vanaemaks ja vanavanaemaks.

Lõpuks, kui Laine toob vaatamiseks välja terve virna pildialbumeid, saan peaaegu et kogemata teada, et tegemist on Eesti NSV teenelise juristiga. See austav nimetus anti kauaaegsele Saaremaa kohtunikule Laine Laumetsale 1977. aastal. Toona oli see suur tunnustus tehtud elutöö eest.

 


 

KES ON PILDIL?

Endise kohtuniku Laine Laumetsa tundsid ära väga paljud meie lehe lugejad. CD-plaat läheb seekord P. Riisikule Kuressaarest. Auhinnaplaadi saab kätte toimetusest.

Kes on aga see kena noormees pildil? Vihjeks nii palju, et see mees on oma elutöö teinud meedia vallas.

Õigeid vastuseid ootame OS toimetusse Tallinna 9 või aadressil aili.kokk@omasaar.ee . Õigesti vastanute vahel loosime välja CD-plaadi “SUPER XXL MEGAMIX”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 194 korda, sh täna 1)