Kuressaare linnavolikogu valimised 90 aastat tagasi

Kuressaare linnavolikogu valimised 90 aastat tagasi

VALIMISJAOSKOND: Raekoja kõrval asunud Kubermangu (Tallinna) t 3. hoone on hävinud ja praegu asub sel kohal Ferrumi kaubanduskeskus.

Kohalike omavalitsuste valimisnädalal on sobilik meenutada, kuidas toimusid Kuressaare linnavolikogu valimised 90 aastat tagasi. 1918. aastal lõppes Saksa okupatsioon ning 1919. aasta mais korraldati vabas Eestis esimesed Kuressaare linnavolikogu valimised.

1919. aasta oli keeruline nii mujal Eestis kui ka Saaremaal: käis Vabadussõda, Saaremaa pidi toime tulema mässu ja selle tagajärgedega. Sellele lisandus veel terve hulk noore vabariigi ülesehitamisega seotud majandusprobleeme. Kõige selle kõrval tuli tagada toimiv igapäevaelu ja linnajuhtimine.

Kuressaare linnas valitses Saksa okupatsiooni lõppemise järel, 19. novembril 1918 taas kokku tulnud Kuressaare linnavolikogu, mis oli valitud juba 1917. aastal. See volikogu, mis oli algselt valitud poolteiseks aastaks, lõpetas oma tegevuse peaaegu kaks aastat hiljem.

Valimised

Kuressaare linnavolikogu valimised määrati 18. maile 1919. Valimised ja valimiskampaaniad polnud inimestele võõrad, kuna sama aasta aprillis olid toimunud Asutava Kogu valimised. Seega oli valimiste teema pidevalt päevakorral ka kohalikus ajakirjanduses, kes kutsus inimesi üles aktiivselt Kuressaare linnajuhte valima, soovitades seejuures valida just uusi saadikuid.

Tolleaegne valimiskord tugines Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 1917. aastal välja antud seadustele ja reeglitele ning Eesti Ajutise Valitsuse poolt märtsis 1919 vastuvõetud määrusele. Nende kohaselt oli linnavolikogu valimistel valimisõigus vähemalt 20-aastastel, mõlemast soost Eesti Vabariigi kodanikel, kes elasid linnas, omasid siin kinnisvara, olid linnaametis või oli neil mingi muu linnaga seotud amet.

Valik oli suhteliselt lai, kuna kõigi nimekirjade peale kokku oli üles seatud 135 volinikukandidaati. Hääleõiguslikke valijaid oli 1870, tulemuse otsustas 1192 kodaniku arvamus.
Valimised toimusid tolleaegse Salongklubi ruumides, Kubermangu (Tallinna) tänav 3 kella 9-st hommikul kella 9-ni õhtul. Kõike toimuvat jälgis valimiskomisjon linnapea Ernst Heinrichseni (1871–1947) juhtimisel. Häältelugemine toimus avalikult 19. mail samades ruumides, kus olid läbi viidud valimised.

Kellest said uued linnavolinikud

Uue volikogu koosseis kujunes väga kirjuks. Kokku valiti viiest valimisnimekirjast 35 volinikku. Kõige rohkem, kümme saadikut, tuli Balti-Saksa erakonnast, kes oli kokku seadnud kõige väiksema, vaid 15-liikmelise valimisnimekirja.

Kuressaare volikokku pääsesid võimulolev linnapea Ernst Heinrichsen, kooliõpetaja Richard Markus, kooliõpetaja ja hilisem Kuressaare Saksa gümnaasiumi direktor Eberhard Gundalin, endine maanõunik Konstantin Buxhoeveden, Leonhard Ismail, kaupmees Karl Wellig, kaupmees Ferdinand Ling, endine Kuressaare linnapea Joseph v. Hahn, kaupmees Eduard Heldt ja kooliõpetaja Konstantin Gerchen.

Sotsiaaldemokraadid said kaheksa volinikukohta: advokaat ja hilisem ENSV minister Aleksander Jõeäär, kooliõpetaja Johannes Simtmann, omavalitsustegelane Aleksander Kärner, Aleksander Lember, Feodor Niit, insener Aleksander Tiis, omavalitsustegelane Aleksander Kaasik, Kuressaare tolliülem ja hilisem Kuressaare linna täitevkomitee abiesimees Hermann Sannik.

Tööerakond sai seitse kohta: arst Paul Põdder, Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor Eduard Pukk, juuraharidusega ühiskonnategelane Timotheus Grünthal, kohtunik Paul Parts, Alice Riks, Hain To[o]mveli, rahandustegelane Aleksander Lemet.
“Erapooletute majaomanike” rühma kuulus kuus volinikku: ettevõtja Karl Bergmann, politseiametnik August Sepp, Aleksander Jürgenson, omavalitsusametnik Jüri Varvas, kooliõpetaja ja ametnik Peeter Koževnikov ja Aleksander Trei.

“Edumeelsete kodanikkude” nimekirjas oli neli volinikku: notar Peeter Tamm, ettevõtja ja trükkal Oskar Liiv, kooliõpetaja Johannes Keskküla ning õpetaja ja omavalitsustegelane Bruno Steinberg.
See koosseis ei tegutsenud kuni järgmiste valimisteni – mitmed volinikukohad täideti erinevatel põhjustel uute liikmetega. Valimised seljataga, tuli asuda sisulisele tööle. Uue volikogu esimene istung toimus 13. juunil 1919.
Lugu järgneb nädala pärast

Priit Kivi

 


 

Kuidas kajastas linnavolikogu valimisi kohalik ajakirjandus?

Tookordses ainsas kohalikus ajalehes Meie Maa kuulutati kohalikud valimised välja 3. mail 1919. Tol päeval ilmus lehe esiküljel pikem kirjutis pealkirjaga “Eelseisvate linnavalimiste puhul”

Selles soovitab ajaleht, et kodanikud annaksid hääle eelkõige “poliitiliste rühmade” ehk erakondade poolt, mitte aga muidu tekkinud rühmitustele (täna me nimetame neid valimisliitudeks) või eraisikutele. Säärase soovituse põhjenduseks toob loo autor kolm argumenti:
Esiteks: “… on tarvilik, et [kandideerivad] rühmitused juhuslised ei oleks, vaid kindla distsipliini järele välja arenenud oleksid… [sest] muidu jäävad valitud isikud omapead ilma seljataguse juhita ja toetuseta, ning kalduvad omapead valijate huvide vastasele tegevusele.”

Teiseks: just erakondadel on tugev side keskvalitsuse ja
-parlamendiga. Ilma selle sidemeta on aga linna valitsemine väga keeruline, sest edu on raskesti saavutatav, kui “kohapealsetel omavalitsustel seaduseandja keskparlamendiga poliitilist sidet ega vaadete ühtsust ei ole”.
Ja kolmandaks: “Poliitilistel rühmitustel on see hea omadus, et parlamendikogu, kes nende kaudu valitud, ei kaota iialgi oma arvu poolest. Langeb üks ehk teine liige mõnel põhjusel välja, astub järgmine nimekirjast asemele.”

Sümpaatiaid ei varjatud

Üheksakümmend aastat tagasi ei püüdnudki kohalik leht oma sümpaatiat varjata. Lugejale anti otsene soovitus, kelle poolt hääletada. Ja ehkki kaasajal, mil ajakirjandus püüab end lugejale serveerida kui erapooletut infoallikat, peetakse säärast käitumist nn hea ajakirjandustava rikkumiseks, leidub ka praegu veel väljaandeid, kes seda ligi 100 aasta vanust traditsiooni varmalt jätkavad: vt näiteks 14. oktoobri Äripäeva juhtkirja “Valid Laari, saad Laari”.

Mis aga 1919. aasta Meie Maad puudutab, siis tema poolehoid kaldus ilmselgelt vasakule (siinjuures tasuks veel meenutada, et just vasakparteid – sotsid ja tööerakondlased – olid võitnud ka aprillis toimunud Asutava Kogu valimised).
Viiest kandideerivast nimekirjast soovitas Kuressaare ajaleht hääl anda nimekirjale nr 3 (Tööerakond). Mitte mingil juhul ei tohtivat end “valimistel häbistada” nimekirjaga nr 1 (“Erapooletute” rühm), nr 4 (“Edumeelsete” rühm) ja nr 5 (saksa partei).

Valmisnimekirja nr 1 probleem oli selles, et tegemist polnud poliitilise erakonnaga. “Millega on selle nimekirja soovitajate seisukoht seletatav?” kirjutas leht. “Sel imeloomal, vaata kust küljest tahad – pole pead ega saba, ei karva ega värvi, ei sulge ega paljast paika. Seda karva on siis see “erapooletu”.”

Nimekirja nr 4 positiivne külg seisnes selles, et tegemist oli kindlat ilmavaadet omavate isikutega. Kuid Meie Maa arvates kaldus see kindel ja selgepiiriline ilmavaade liialt paremale ja kaitses vaid kildkonna huve. Leht kirjutas: “… s.o koor meie “kõrgema” kodanikuseisuse piimapütil. Neil on kaitsta, kuigi mitte üleüldsuse ega suurema hulga, siis ometi teatud klassi, kildkonna kasud.”

Mis puutub nimekirja nr 5, siis toob leht selles esinevad saksapärased nimed ja lisab irooniliselt: “Selle nimekirja kohta ei ole midagi öelda. Kiri ja värv on selged. Nimed kõnelevad sihtidest ja püüetest.”

Sakstel ka raugad väljas

Vaatamata Meie Maa püüdlustele, oli valmistulemus ootamatu – võitjaks tuli ju seesama sakste erakond, kellesse leht suhtus kõige suurema põlgusega. Sündmuste sellise arengukäigu põhjenduseks toob ajaleht eestlastest linnakodanike vähese valimisaktiivsuse. Samal ajal olid aga Kuressaare sakslased valimistel ülimalt agarad: “Nemad [sakslased] juba ikka viimase mehe ja raugani väljas.”

Meie Maa arvutuste kohaselt ei osalenud 1919. aasta linnavolikogu valimistel 669 hääleõiguslikku kodanikku, kellest suurema osa moodustasid just eestlased. Leht konstateeris: “Seega leidus meil valijate seas [neid kes], linnavalimistest üleüldse ei hoolinud. Need arvavad, et valimised ikka on veel teiste asi, kus temata läbi saab, “sakste asi”. See vaene turi on juba nii töntsiks taotud, et see ikka veel võõrast keppi palub.”

Ülevaate tegi Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 76 korda, sh täna 1)