Pressiülevaade: Ajakirjandus soovitab Obamal Nobeli preemiast loobuda

Sel nädalal räägiti maailma ajakirjanduses palju Nobeli rahupreemia värskest laureaadist Barack Obamast. Ajalehed on seisukohal, et Ameerika president sai preemia “vaid lubaduste eest” ja see asjaolu võib tema edasisele tegevusele üksnes kahjuks tulla. Seni on “ville enam tema huultel kui kätel”. Seepärast oleks õigem, kui Valge Maja peremees järgiks vietnamlase Lê Đuc Tho eeskuju, kes 1973. aastal loobus Nobeli rahupreemiast, öeldes, et tõelist rahu tema kodumaal veel ei ole.

Londoni konservatiivne päevaleht The Times kirjutab, et rahupreemia määramine Obamale põhjustas tõelise lahingu: ühed on hämmeldunud, teised aga kiidavad USA presidenti. Lehe korrespondent Cathrine Philp kirjutab: “On ilmselge, et Nobeli komitee viskas kivi [ekspresident] Bushi kapsaaeda ja hindas neid positiivseid nihkeid, mis on viimastel kuudel rahvusvahelisel areenil aset leidnud… Need muutused tõi aga Bushi järglane.”

Mis puutub Nobeli rahupreemia seniste laureaatide seisukohtadesse, siis on neid erinevaid: Kofi Annan ja Desmond Tutu kiitsid Nobeli komitee otsuse heaks, kuid Lech Walesa teatas: “Liiga vara. Seni pole ta [Obama] rahu kindlustamisse andnud mingit panust.”
Briti leht jätkab: “Obama Ameerika oponentide arvates on rahupreemia seekordne määramine sümptom, et välismaalased püüavad lömitada nende liidri ees, kel on küll suured ambitsioonid, kuid kes pole seni end tegudes näidanud.”
President Obama ise on teatanud, et ei näe preemias tema teenete austamist, vaid seda, et tunnustatakse Ameerika liidri rolli kõigi rahvaste püüdluste kontekstis.

Viimane asi, mida Barack Obama praegustes oludes vajab, on pelgalt lubaduste eest määratud Nobeli preemia, kirjutab Ameerika mainekas nädalakiri Time. Probleem on selles, et kaunid lubadused tõstavad lati liialt kõrgele – me taastame majanduse, võtame riigi kulud kontrolli alla, tõstame tervishoiuteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust, vabastame planeedi Maa tuumarelvast, pooldame “rohelist” elustiili ja lihtsalt hakkame elama sõbralikult. Ent isegi Ameerika presidendi fanaatilised toetajad teavad, et ükski Obama soov pole veel realiseerunud, unistuste eest määratud auhind võib aga kauneid illusioone vaid tugevdada, kirjutab ajakirjanik Nancy Gibbs.
Võimalik, et autasu määramine annab Obamale enam jõudu ja “uue muskli”, jätkab ta. Kuid rahu loomine sõltub siiski suurel määral oskustest, mitte aga hingestatusest: on vaja aru saada poolte omakasupüüdlikest eesmärkidest, et seejärel neid oskuslikult üldsuse heaolu nimel kasutada. Artikli autor toonitab, et praegu soovib enamik ameeriklasi, et nende presidendil oleks rohkem julmust ja vähem jutlustamisoskust.

Võrdluseks soovitab Gibbs pöörata tähelepanu ühele teisele isikule, kes samuti oli sel aastal Nobeli rahupreemia nominent – see mees on Greg Mortenson, kellele kihlveokontorid suure panuse tegid. Ta on misjonäri poeg ja endine sõjaväearst, kelle eesmärk on rajada probleemsetes riikides nagu Pakistan ja Afganistan naistele mõeldud koole; nimetatud riikides on tema juhitav Kesk-Aasia Instituut avanud juba 130 tütarlastekooli. Nancy Gibbs lõpetab mõttega: mõnikord on tõepoolest parem, kui teod räägivad ise enda eest.

Barack Obama sai autasu enneaegu, sellisel seisukohal on ka Saksa majandusväljaanne Handelsblatt. Ajalehe vaatleja Rob Coxi arvates määrati rahupreemia seekord vaid “õhumüümise” eest. “Lõppkokkuvõttes võib see preemia muutuda Obamale koormaks, mis takistab tal usalduse võitmist,” kirjutab ta.
Seepärast annab Cox Ameerika presidendile väikese soovituse: ainus väljapääs, mis aitaks kaasa rahu kindlustamisele ja tõstaks USA presidendi prestiiži, oleks järgida Vietnami poliitiku ja diplomaadi Lê Đuc Tho eeskuju, kes 1973. aastal Nobeli rahupreemiast loobus põhjendusel, et tema kodumaal pole veel tõelist rahu.

Värske laureaat ise kinnitab, et see preemia anti talle lootuste sisendamise ja mitte käegakatsutavate tegude eest. Seega on mõistetav, miks tekitas Nobeli komitee otsus paljudes hämmastust, isegi ärritust, märgib Hispaania päevalehe El País vaatleja Lluís Bassets.
Artikli autor märgib, et preemia võib Obamat aidata, kuid samas võib talle ka kahju teha. See on kui stiimul, mis seab kõrged ootused. “Kõige ohtlikum on, kui ta hakkab end subjektiivselt tõepoolest rahupreemia vääriliseks arvama, pidades end väljavalituks; kui ta tõepoolest rahuldub vaid sellega, mis ta on praeguseks teinud… seda ei andestaks Obamale keegi. Isegi ta ise mitte,” teeb Bassets kokkuvõtte.

Nobel kui autasu selle eest, et ta pole Bush – nii pealkirjastasid oma kommentaari konservatiivse päevalehe The Washington Times ajakirjanikud Matthew Mosk ja Stephen Dinan. Vaatlejad tsiteerivad Obama e-kirja, mille ta olevat läkitanud oma toetajatele. President möönab kirjas, et pole seda preemiat väärt, samas lisab kohe: “… ma tean, et üsna sageli pole Nobeli preemiat määratud tegude eest, vaid seda on kasutatud kui vahendit, et asjade käiku kiirendada.”

Ajalehe arvates on rahupreemia seekordne määramine tagasipöördumine president Obama valimiskampaania leitmotiivi ja tema ametisoleku esimeste kuude keskse teema juurde – teha suhetes muu maailmaga “reset”. Või nagu on ironiseerinud USA endine suursaadik ÜRO-s John Bolton: “Nad soovivad autasustada erilist ameeriklast – ameeriklast, kes mõtleb nagu eurooplane.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)