Ratastoolis mees – kahe jalaga maa peal (3)

Ratastoolis mees – kahe jalaga maa peal

OPTIMISTLIK REALIST: “Ma võin ju millestki unistada ja midagi tahta, aga kui ikka ei saa, siis ei saa.” Jüri Heinlaid on olukorraga leppinud ja kohanenud.

Jüri Heinlaid (49) istub Randveres oma firma kontoris laua taga. Mitte toolil, vaid ratastoolis. See kaherattaline imeriist on tema lahutamatuks kaaslaseks olnud nüüd juba pea kolmkümmend aastat. Ent Jüri nägu on mõnusalt naerul. Ise ütleb mees, et mis siin ikka norutada. Tema on lihtsalt üks optimistlik realist.

Inimestel, kes Jürit tunnevad ja temaga lävivad, on tema kohta öelda nii palju häid sõnu, et… Puhta imemees!
Kolm aastat tagasi tegi Jüri Heinlaid oma firma. OÜ Sakadak (tagurpidi kadakas) toodab põhiliselt kadakapuidust suveniire ja tarbeesemeid ning annab tööd eelkõige neile puuetega inimestele, kes on Randvere tööõppekeskuse projektide kaudu läbi käinud.

Kuidas Sakadakil läheb?
Mis ta läheb?! Oleks teadnud, et selle asjaga nii palju jama on, poleks seda firmat teinud. Kõik see raamatupidamine ja siis need aruanded-värgid… Pole mitte kerge.

Mis seis on? Tuled sa ots-otsaga ikka kokku?
Kuidas kunagi. Turismihooajal, jõulude ja pühade aegu tekib pisut rohkem raha. Aga on olnud aegu, kus raha saavad ainult töölised, enesele enam ei jätku. Olen seda meelt, et esmajoones peab tööline oma töö eest tasu kätte saama. Mul on praegu kuus töölist, ise olen seitsmes. Kõik nad on siin Randvere projektidest läbi käinud, liikumis- ja kõiksugu muude puuetega inimesed… Eks nendega probleeme ole. Neid tuleb õpetada, kogu aeg silm peal hoida. Terve päeva tööd tehes väsivad nad ära, nad tahavad vaheldust. Tööpäev algab kell pool üheksa hommikul ja lõpeb kell viis õhtul. Oma tunnid tuleb täis teha. Kui tervis streigib või on muud hädad, tuleb teine päev kauem tööl olla.

Kuidas meestel alkoholiga suhted on?
No see pole ainult meie probleem, see on juba riikliku propaganda tulem. Kui alkoholile tehakse nii palju reklaami, siis peab see ju külge hakkama ka. Meil on siin selline kord, et kui lõhnad juures, siis sel päeval tööle ei saa. Alguses mõni proovis lõhnadega tööle tulla, aga kui ma nad minema kupatasin, siis nüüd enam ei tulda.

Kolleegid räägivad, et kõik, kes Randvere tööõppekeskusest läbi käinud, tahavad sinu juurde tööle tulla.
No tahavad küll, aga kõiki ei saa ju võtta. Valiku teen ikkagi mina.

Aga kui valikut on, siis võiksid ju mõne kehvema töötaja lahti lasta.
Ma olen sihuke rumal mees, et mul hakkab kahju kedagi ära ajada. Kui inimene on siin juba harjunud, kuidas sa ta minema ajad… No rikub korda, aga kuhu tal mujale minna on?

Kas mõtled ise välja need tooted, mida mehed teevad?
Mina, ja me kõik üheskoos nuputame. Igaüks paneb oma mõtted sisse. Vaata seda kassipilti! See on tööharjutaja Indreku tehtud. Täitsa kunstniku töö. Tahan sellega öelda, et olgu küll puudega inimene, aga ta võib mõnel alal eriliselt andekas olla.

Mis on hetkel teie firma minevaim kaup?
Kadakast kandikud ja seinapildid. Neid käiakse siit Randverest meie oma poest ostmas. Teeme kadakast mitmesuguseid asju: ehtekarbid, käevõrud, visiitkaardi-, salvrätiku- ja kohvifiltrihoidjad, mänguasjad, lõikelauad jms. Lähemalt saab meie toodetega tutvuda kodulehel sakadak.planet.ee . Praegu teeme kõvera varrega ja kõvast naturaalsest jõhvist harju, mis korstnapühkijatele sobilikud. Tuletõrje tellis meilt 100 tükki ja kõik läksid nagu soojad saiad. Nüüd hakkame tegema saunakibusid.

Tahad sa sellest rääkida, kuidas sa ratastooli sattusid?
Mis siin rääkida! Oma lollusest. See juhtus 1980. aastal Valjala alevis. Sõitsin mootorrattaga ja olin natukese liiga palju võtnud. Sõitsime kahekesi, teisel mehel läks õnnelikumalt. Mina ärkasin Tallinna haiglas.

Mis tunne siis oli, kui teada said, et jalgu enam pole?
Algul ei öeldud seal midagi. Tehti paar oppi ja kui siis teada sain, et käima ma enam ei hakka, oli sant tunne küll. Seejärel olin Kuressaare haiglas ja Haapsalu taastusravikeskuses… Ei mingit tulemust. Õnnetus juhtus veebruarikuus, juunis olin juba kodus ja selle teadmisega, et enam midagi teha ei anna…

Poolteist aastat käisin mööda tuba kahe taburetiga, siis alles sain ratastooli. Lugesin otsast lõpuni läbi oma raamatukogu, naabrinaise oma takkajärgi… Aga kaua sa niimoodi tegevuseta konutad? Käed ju terved. Nii hakkasin tasapisi nokitsema. Sain 50 000 krooni stardiraha ja hakkasin FIE-na puutööd tegema. Sealt edasi tuli juba firma Sakadak.

Kas sa oma jalgu üldse ei tunneta?
Tunnen muidugi. Nad ju valutavad. See on selline valu, et ma ei oska seda kirjeldada. Justkui kuuma triikrauaga põletaks. Ja sedamoodi pidevalt. Eriti hull on siis, kui ilm muutub. See ajab närvi. Kui on palju tegemist, siis enam ei pane tähele. Kui võtan valuvaigisteid, läheb valu umbes veerandi võrra vähemaks.

Võib-olla peaksid siiski veel proovima kuskile arsti juurde pääseda. Miks mitte välismaale?
Ei usu enam, et minuga midagi ette võtta annab. Selgroog on katki, närvid läbi lõigatud. Mõned aastad tagasi käisin Tallinnas tohtrite juures. Lubasid seal valu ära võtta ja seisma ka panna. Mind käsutati püsti, öeldi, et aja ennast korralikult sirgu. Ja kui ta mind siis lükkas, käis praks ja mu reieluu oli puruks. See juhtus reedel, laupäeval ja pühapäeval oli täielik vaikus, alles esmaspäeva õhtul tuldi vabandama. Ja see oli kõik. Olin nädalajagu päevi veel sees, siis tulin koju ära.

Kuskile mujale arsti juurde pääseda – see on utoopia. Loe lehti, praegu tõmmatakse ravirahasid igalt poolt kokku. Sellist operatsiooni, mis mulle teha tuleks, ei maksa haigekassa mitte mingil juhul kinni ja mul omal seda raha pole.

Kuidas sa oma eluga toime tuled?
Mul on ema, tema toimetab meie kodus Mändjalas ja on mulle igati toeks. Sealsamas elab ka minu vend oma perega. Tegin autojuhiload, nüüd sõidan invaliidile kohandatud Audiga. Bensiini võtab sunnik kõvasti. Igal hommikul sõidan autoga 20 km tööle, võtan linnast paar meest peale ja õhtul tagasi. Mõnikord on linnas asjaajamist, siis sõidan mitu korda Randvere vahet. Õhtuks olen päris väsinud. Mul peab olema keegi, kes mind autosse ja autost välja aitab. Ja ratastooli tuleb ju ka tõsta…

Peret sul pole?
Pole olnud aega naist võtta. Praegu saan oma töö juures olla nii palju, kui vaja ja tahan. Kui oleks pere, siis hakkaks pärimine peale, et kus sa nii kaua olid. Ja miks nii kaua?

Paistab, et sulle su töö meeldib?
Väga meeldib. Eriti see Randvere tööõppekeskuse kollektiiv. Keegi siin su kallal ei nori, ükskõik mis sul viga on. See sõbralikkus ja heatahtlikkus meid siin koos hoiabki. On üks vajalik koht! Mul on nendega leping, olen seal ka õpetajaametis.

Mis sa ütled riigi sotsiaalpoliitika kohta? Kas puudega inimesed tulevad oma napi rahaga toime?
Raha, seda on alati vähe. Aga meil, invaliididel, on vähemasti oma kindel sissetulek. Mis teevad need töötud, kel väikesed lapsed? Kuidas nemad peavad ära elama?
Üks nõmedus on see, et iga kahe aasta tagant pead sa näitama, et su jalad pole liikuma hakanud. Kel jalgu pole, peavad tõestama, et need pole mitte otsa kasvanud. See on tobe. Mina tulen toime. Minu invaliidsuspension läheb otse ema arvele.

Kas Kuressaares on võimalik ratastooliga igale poole pääseda?
See olukord on paremaks muutunud. Uutesse poodidesse saab sisse ka ratastooliga. Hea on see, et ka töötukassasse on nüüd invaliidilgi võimalik sisse pääseda. Aga näiteks sellist fotograafi pole Kuressaares ühtegi, kelle juurde pääseks ka ratastooliga inimene.

Räägi, millised on sinu suhted alkoholiga pärast seda õnnetust?
Suhteid enam ei ole mitte mingisuguseid. Ilmselt on igal asjal oma aeg… Isu peab ühest asjast täis saama ja siis on lõpp. Ma võin ju seda alkoholi võtta, olen proovinud, aga ma ei taha seda enam. Nagu mõni inimene ei saa süüa küüslauku selle haisu tõttu, nii ei saa mina võtta viina. Hais hakkab vastu.

Kuidas sõpradega on? Oli sul neid siis rohkem, kui viina võtsid?
Enamik selleaegseid sõpru on kadunud. Aga kas nad mu sõbrad olid? Rohkem nagu joomakaaslased… Nüüd ma ei joo, minuga pole enam midagi teha, ma pole enam huvitav. Aga ma olen enamuse oma ajast siin töö juures ja siin on mul uued sõbrad ja töökaaslased. Päris palju toredaid kokkusaamisi korraldavad puuetega inimeste koda ja invaühing. Suveti on meil laagrid ja meie elu ei ole sugugi nii igav ja troostitu, kui see ehk kõrvaltvaatajale paistab.

Mulle tundub, et puuetega inimesed on justkui kapist välja tulnud. Neile on hakatud rohkem tähelepanu pöörama.
Tõesti, meid on hakatud rohkem märkama. Hea, et meil on võimalik nüüd ka tööl käia. Tänu eelkõige töötukassale, kus arendatakse mitmesuguseid projekte puuetega inimestele mõeldes. Vaevalt oleks see Eesti riigis nii, kui eurorahasid taga ei oleks.

Mida sa ütleksid neile puudega inimestele, kel seni pole olnud julgust kapist välja tulla?
Tuleb leida enesele tegevust. Pikali voodis päevad läbi – see ju tüütab ära. Ennast haletseda pole ka mõtet. Mina pean ennast optimistlikuks realistiks. See tähendab, et võin ju millestki unistada ja midagi tahta, aga kui ikka ei saa, siis ei saa. Tuleb leppida olukorraga ja sellega kohaneda. Elu peab ju edasi minema.

 


 

Teised Jürist

Veronika Allas, Saaremaa PIK-i juhataja:
Jüri on aktiivne tegutseja. Ta asutas OÜ Sakadak, kus on tänaseks tööd saanud just erinevate terviseprobleemidega inimesed. Ilma Jüri abita oleksid nad ilmselt töötud ja vajaksid kohalikult omavalitsuselt toetust abirahade näol.

Saaremaa puuetega inimeste kojale on Jüri kindel koostööpartner, kes aitab alati leida lahendusi, olgu siis tegemist maja ruumide remondiga või ürituste korraldamisega. Nii on Jüri olnud mälumängu läbiviija ja võistluste korraldaja maakonna puuetega inimeste suvekoolis ning ka müügikorraldaja iga-aastasel jõululaadal.

Jüri on inimene, kes oskab näha ümbritsevas võimalusi, mitte nende puudumist. Ta on alati positiivne ja rõõmsameelne, empaatiline, salliv ja samas realist, kes oskab hinnata olukorda just siin ja praegu. Jüri oskab unistada, kuid samas jääda oma unistustes kahe jalaga maa peale.

Liida Kaare, Kaarma valla sotsiaaltalituse juhataja:
Jüri juures köidab tema heatujulisus. Ei ole mina veel näinud seda meest pahas tujus. Ja nii ta innustab ka oma töölisi. Ta on heaks eeskujuks neile, kel alkoholiga probleeme – et inimene saab küll selle pahe maha jätta, kui ainult ise tahab. Jüri on juba aastaid ratastoolis, aga see pole talle takistuseks. Tema saab kõigega hakkama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 339 korda, sh täna 1)