Maakond omavalitsusüksuseks

Maakond omavalitsusüksuseks

 

Kohalikud valimised panid mõtlema sellele, mis on meie maakonna probleemid ja mida nende lahendamiseks teha. Kui lugeja mäletab, arutlesin ühes arvamusartiklis volikogude rolli üle ja nentisin, et meil on olemas volikogud ja maavalitsus, kuid maakonna strateegilised probleemid pole justkui kummagi asi. Omavalitsemise küsimus istub sees kahes suures teemas: kohaliku omavalitsuse valimised ja haldusreform.

Valimistel on kohalik omavalitsus (kui linnad välja arvata) suurtele parteidele pigem kannakinnituskoht, sest parteide peamine huvikese on Toompea. Haldusreformi kriitika üks põhiväiteid on, et reform vaatab omavalitsusi rohkem kvantiteedi kui kvaliteedi perspektiivist. Ometi on reformi taasalgataja regionaalminister Kiisleri sõnul muudatuse eesmärk just sisuline: anda omavalitsustele võim ja vahendid säilitada elu maapiirkondades. Eesmärk on ju igati õige, edasi läheb asi aga keeruliseks.

Maakonna ühisprobleemid

Omavalitsuse tugevdamise vajadus peitub selles, et maapiirkonnad on problemaatilises seisus. Saare maakonnal on ühiseid probleeme, mis mõjutavad siinset elu tõsiselt ja pikaajaliselt: elanike arvu vähenemine, elanikkonna vananemine, ühendus mandriga, merendus, saarelise positsiooni mõju ettevõtlusele.

Tegelikult tuleks kohe ka mainida, et ülalnimetatud ühisprobleemid polegi ainult probleemid, vaid ka võimalused.
Tühjenev maa võimaldab Euroopa ülerahvastatud linnadest pärit külalistele pakkuda vaikust ja rahu, üksi metsas või mere ääres liikumise võimalust, kutsuda loomeinimesi süvenema ja looma. Elanikkonna vananemistendents on tulevikusuund ettevõtjaile, et arendada teenuseid eakatele.

Meri on ja meri jääb Saaremaale palju olulisemaks ressursiks kui Mandri-Eestile. Kui aga ülalmainitud suurte strateegiliste probleemidega jõuliselt ja järjepidevalt ei tegeleta, on ju perspektiivitu ka teedeparandus ja koolide remont – see, millest volikogudesse kandideerijad rääkisid. Elu ei lähe iseenesest paremaks seal, kus koolid on suletud ja töökohti pole.

Maakonna tasandit on vaja

Need on maakonna kui terviku ühised suured probleemid, millega tegelemine nõuab ühist tegutsemist. Selleks on variante 10 aasta jooksul pakutud mitmeid, kuid ühegi suhtes kokkulepet pole. Raske on sellest ideede ja ettepanekute rägastikust välja sõeluda vastust, miks ei võiks kohalikud inimesed valida otse oma esindajad maakondlikku esinduskogusse, näiteks maakogusse, mille ülesandeks oleks lühidalt väljendudes maakonna majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline tasakaalustatud areng ja selle eest vastutamine.

Maakond oleks seega omaette omavalitsustasand. Ma ei taha öelda, et linnad ja vallad oma volikogudest ilma jääksid, vastupidi, kohalikel inimestel peab olema võimalus oma elu üle ise otsustada. Kuid jäägu see küsimus praegu kõrvale, sest käesolevas loos huvitun maakonna kui terviku probleemidest. Lugeja võib muidugi küsida, milleks üks tasand lisaks, kuid minu arvates pole see mitte lisatasand, vaid pigem tühja koha täitmine.

Praegu on seis selline, et haldusreformi tants on kestnud aastaid, aga midagi ei edene. Miks ikkagi? On mõistetav, et juba eeltööd, analüüsid,
uuringud ja arutelud on olnud mahukad. Maavanem on oma praeguses positsioonis riigi esindaja ja maavalitsuse roll on maakonna reaalsel strateegilisel arendamisel väike. Omavalitsusliidud teevad ühisprojekte, kuid need ei võrdu maakonna kui terviku järjepideva strateegilise arendamisega.

Riik ei ole ainult Tallinn

Ometi pole riik ju ainult Tallinn. Kui noori tooks maapiirkondadesse tagasi soodus elamispind, tuleks tõsiselt mõelda munitsipaalkorterite ehitamisele. Riigikontrolör Mihkel Oviiri kevadises haldusreformi utsitavas kirjas oli lause: “Ei maksa unustada, et kogu Eestis elab sama palju inimesi kui ühe normaalse suurlinna ühes linnajaos.”

Sellest vaatevinklist oleks normaalne ka see, kui haridusministeeriumi eeskujul oleksid teised ministeeriumid ja riigiametid üle Eesti laiali jagatud. Vahemaad on Eestis metropoli linnajaost küll pikemad, kuid e-suhtlus, ühistransport ja võimalus kohtuda kahe punkti vahepeal aitaksid sellest üle. Siis saaks reaalses elus kinnitust, et Eesti on tervik, mis koosneb võrdse tähtsusega osadest, ning noortel oleks rohkem motiveerivaid töökohti ka mujal, mitte ainult Tallinnas ja Tartus.

Selge on see, et kui maapiirkonnad ei suuda noortele ja peredele pakkuda konkreetseid hüvesid neisse elama asumiseks, ei paku nad Tallinnale ja Tartule tõsiseltvõetavat konkurentsi.
Eks kõik ülalöeldu ole haldusreformi teemast huvitatule tuttav. Kohalike valimiste kontekstis tõuseb taas esile see, et omavalitsustel pole praegusel kujul funktsiooni, raha ega võimu tegeleda maakonna kui terviku probleemidega.

Paistab, et kedagi muud oodata üle ei jää kui Kalevit, kes kord tuleks Eesti halduskorraldust uueks looma. 2011. aasta riigikogu valimised on vähemalt teoreetiline alternatiiv, kus valijad saavad kandidaatidelt nõuda, et nad hakkaksid vaatama Eestit kui tervikut, mille iga nurk vajab inimesi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)