Erki Aavik: poiste keelpillifestival aitab poiste enesetunnet ja -uhkust hoida

Erki Aavik: poiste keelpillifestival aitab poiste enesetunnet ja -uhkust hoida

PILL HÄÄLDE JA LÄHEB MÄNGUKS LAHTI: VII Poiste Kuressaare keelpillifestivalil Oliver Florea Tallinna muusikakeskkoolist.

Kuressaare poiste juba kaheksas keelpillifestival toimub sel nädalalõpul, 24.–25. oktoobrini muusikakoolis. Ettevõtmise patroon on algusest peale olnud Erki Aavik, endine viiulimängija, kes hoolib eesti muusika ja pillimeeste tulevikust nii siin saarel kui ka Eestis tervikuna. Loetud päevad enne festivali rääkisin Erki Aavikuga sellest Euroopa ainulaadsest festivalist, mis on nüüd võtmas üha rahvusvahelisemaid tuure.

Erki Aavik, milliseks hindate selle festivali mõju eesti muusikale?
See on väga vahva, et niimoodi küsite! Sest iga musitseerimine, mis toimub Eestis või eesti muusikute osavõtul või eesti muusikaga, on osa Eesti muusikast ja eesti muusikast (see kordus on õigustatud ainult kirjapildis!). Selle festivali mõju on õige suur.

Muusikuks – pean silmas instrumentalistiks, pillimeheks – õppimine kestab väga pikka aega. Vaevalt leidub teisi ameteid, mille omandamiseks sellisel tasemel, et sellega leiba teenida võiks, nii kaua aega kulub. See käib iseäranis just keelpillimängu kohta. See ei tähenda muidugi, et teisi pille ja mõnd teistsugust keerukat ametit ei võiks kah sama kaua õppida, kuid keelpillimängijaks ei saa isegi imelaps 5–6 aastaga mitte kuidagi, viiuldajaks või tšellistiks saamiseks peab paar-kümmend aastat iga päev harjutama, ja ka usin harjutamine ei garanteeri sugugi tulemust… Kohutav!

Aga mida pikem õpiaeg, seda kergem on tüdineda, väsida, seda suurem tõenäosus on pettumuste ja kahtluste käes vaeveldes käega lüüa.
Kui noorel õppuril on siiski piisavalt annet ja muid eeldusi muusikuks saada, siis on tema pikal ja vaevarikkal teel tähtis iga innustus ja positiivne hetk. Esinemisvõimalused on kindlasti üks viis laste huvi ja indu hoida ja kasvatada; see on samamoodi vajalik ka neile, kellele muusikuks õppimine ainult lusti ja rahuldust pakub.

Ja veel üks tähtis asi: muusiku töö on esinemine, ei aita ainult oma pilli valdamisest – ka esinemiskunsti peab õppima ja esinemist harjutama. Õpilaste jaoks ei ole esinemisvõimalusi ju kuigi palju, siin aga sõidetakse teise linna kontserti andma… koguni mere taha. Ja meie omad Saaremaa poisid saavad end võõrustajatena tunda. Nii et selle festivali, õigemini nende festivalide head mõju saame näha järgnevatel aastatel.

Viimastel aastatel ja eriti pärast Eesti Euroopa Liiduga ühinemist arutatakse üha rohkem soolise võrdõiguslikkuse probleemide üle ja leitakse paljudes kohtades põhjust kriitikaks. Kas ainult poistele korraldatav festival võib sarnase surve alla sattuda?
Kahjuks võib. Mõistlike ja heatahtlike inimeste jaoks siin probleemi muidugi ei ole, aga kui keegi selle teema pahatahtlikult üles tõstab, siis on siin ainest vahu kloppimiseks küll. Soolise võrdõiguslikkuse küsimusi arutatakse meedias enamasti ühtaegu lihtsustatult ja liialdatult. Ega’s ükski seadus ei tee meest naiseks ega tüdrukut poisiks, me oleme selliseks kujunenud.

Või loodud, kui kellelegi kreatsionism evolutsioonist rohkem meeldib. Nii arenevad poisid ja tüdrukud meesteks ja naisteks erineva rütmiga; poistel ja tüdrukutel on erinev temperament; samas vanuses on neil erinevad huvid ja erinev küpsusaste, nii kehaliselt, vaimselt kui tundeeluliselt. Murdeiga on ühtviisi raske nii poistele, tüdrukutele endile kui ka vanematele ja õpetajatele.

Ma ei tea, kas see on suurem kohusetunne või lihtsalt sõnakuulelikkus, kuid eriti just teatud vanuses, just murdeeas on paljud tüdrukud püüdlikumad ja siis kipuvad poisid muusikakoolist nende tüdrukute taustal välja langema või kõrvale jääma. Laine Sepa korraldatav festival aitab poiste enesetunnet ja -uhkust hoida.
Kui see sugudevaheline asi kedagi häirib, siis tehku hädaldamise või laitmise asemel midagi… näiteks tüdrukute festival. Kuigi tegelikult kõiges selles ju mingit probleemi ei ole.

Milline on festivalil osalejate tase? Kas see on kaheksa aasta jooksul paranenud?
Mis on muusiku taseme mõõtja? Küllap publiku suhtumine. Ja õppurite taseme hindamiseks peame teadma, milline on nende tulevase publiku jaoks seatud latt. Kõigis valdkondades mängib rolli meie rahva väiksus. Kui püramiidi põhi pole kuigi suur, siis ei saa tipp ju väga kõrgel olla, vähemalt kogu aeg.

Kunst, niisamuti helikunst ei allu õnneks alati sellistele reeglitele ja tänu sellele on maailma muusikasõprade jaoks olemas suured muusikud väikeste rahvaste hulgast, näiteks Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür. Ja paljud teised kuulsad muusikud. Ega see musitseerimine pole ju ka mingi spordivõistlus, et vaatame, mitu medalit keegi saab.

Õppurite festivali tase on eelkõige õpetuse taseme peegel. Sest ka andekate üles leidmine ja õppima motiveerimine on osa õpetuse tasemest. Meie õpetajad on igal juhul kõvasti pingutanud ja tänuväärset tööd teinud.
Kuressaares esinevate poiste tase on igal juhul rõõmustav, nende mängu on tore kuulata ja see on kõige tähtsam.

Milline on festivali korralduslik külg?
Tänu festivali algatajale ja korraldajale Kuressaare viiuliõpetajale Laine Sepale on see seni olnud väga hea. Nagu see tema idee – poiste keelpillipidu – nii on ka temapoolne teostus suurepärane. Teades natuke ka köögipoolt, on kogu korraldus lausa uskumatult hea! Muidugi peab siinkohal kiitma ka kõiki kaasalööjaid, õpetajaid, lapsevanemaid ja ikka eelkõige noori muusikuid. Üks pidu (=festival) sõltub ju ikka kõigist asjaosalistest. Aga peo korraldaja on Laine Sepp, vaikne töörügaja. Ta on osa Eesti keelpillimängust, osa meie muusikakultuurist.

Mida soovite/soovitate noortele keelpillimängijatele?
Hoh! Mida soovida või soovitada kellelegi… selleks, kuidas oma elu elada!? Noh, kui kitsalt erialaselt, siis esmalt – püütagu koos vanematega selgeks teha, kas noorel muusikul on soovi, valmisolekut ja eeldusi saada elukutseliseks muusikuks või on tegemist lihtsalt harrastuse ning üldise eruditsiooni ja intelligentsi arendamisega.

Kui näib, et eesmärk on edaspidi elukutselise muusikuna leiba teenida, siis tuleb paljust muust igapäevasest loobuda, sest edasi hakkab iga jalgpalliväljakul või internetis veedetud tund ennast kätte maksma. Tuleb pilli mängida nii palju kui võimalik!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 154 korda, sh täna 1)