Kahekümne neljas kiri: interneti röövitud aeg

Kahekümne neljas kiri: interneti röövitud aeg

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tead,
mõnikord tunnen, et olen vist internetiga liiga harjunud. Võiks öelda, et suisa sõltuvuses, sest sellele kulutatud minuteid on päevas kohutavalt palju.
Voodist tõusnud, puistan kassi kausi krõbuskeid täis ja klõpsan möödaminnes käima ka sülearvuti.

Kui on aega, teen tassi teed. Kui aega pole, istun kohe tugitooli ja tõstan raali põlvedele. Vaatan üle tööpostkasti ja vastan vahest mõnele kirjale. Vaatan üle isikliku postkasti ja tavaliselt kohe ei vasta, sest kui tegu pole arvetega, siis need e-kirjad hapuks ei lähe. Vaatan üle mõne lehe pealkirjad, aga mitte alati. Vaatan paari fotoblogi ja koomiksikülge. Login sisse-välja ühe suhtlusvõrgustiku veebilehel, kus ka hulk mulle tuttavaid inimesi mõnikord fotosid üles riputavad ja üksteisele sõnumeid saadavad.
Muidugi läheb sellele kõigele hulk aega.

Siis teen tööd – kodus või toimetuses. Toimetusse minnes vajutan kõigepealt laua alt käima arvuti. Kui monitor pildi ette lööb, klikin end internetti. Jälle vaatan üle tööpostkasti. Siis teen lugude tarbeks eeltööd – otsin internetist taustamaterjale, loen ja loen… (Üks mu hiljutine allikas, keskealine ametnik, oli hiljuti siiralt üllatunud, kui teadsin ette lugeda ta magistritöö teema ja juhendaja. “Kuidas?” hüüatas see daam.

Internet on ajakirjanikule muutunud ülitubliks abimeheks – tuleb seda lihtsalt veidi tundma õppida ja võidki inimeste kohta leida kõikvõimalikke materjale. Ning muidugi pole žurnalistid ainsad, kes seda teevad. Tööandjad kasutavat sama võimalust, et kontrollida vakantsele kohale pürgijate tausta. Noorem põlvkond guugeldab uudishimu rahuldamiseks oma uusi tuttavaid. Ja nii edasi.)

Ühesõnaga – muidugi läheb ka sellele hulk aega.
No ja siis tuleb tasahilju õhtu. Mil on ju vaja internetist vaadata telekava, sest paberkandjal mul seda pole. Ja rääkida mõne sõbraga MSN-is, et küsida, kuidas tal päev on läinud. Mõnikord kasutan internetti, et otsida õhtusöögiks sobivat retsepti. Ja nii edasi ja nii edasi…

Kui see niimoodi mustvalgel kirja panna, tundub, nagu polekski aega, tegemaks midagi muud. Lisaks pole ju mingi üllatus, et arvuti taga istumine rikub silmi ega ole hea rühile. Aga see on mu kohustuslik töövahend – ajakirjanikuamet eeldab praegusel ajal paraku, et trükin oma tekstid otse masinasse.

Olen mõelnud, et kuniks suudan lisaks arvutile (ja televiisorile, mis on ju samalaadne sõltuvustekitaja) näha võimalusi vaba aja veetmiseks ja neid ka kasutan, on kõik korras. Oleneb põlvkonnast ja ametist – mõni klõpsab va interneti lahti vaid erandkordadel ja pole viga miskit. Ei tahaks muutuda selleks tüütuks inimeseks, kes saadab oma kolleegidele ja sõpradele pidevalt ahelkirju, linke Youtube’i videotele ja enda arvates naljakatele piltidele. Ideaalis võiks ju internetis surfamisele kuluda nii palju aega, kui tööasjade ajamiseks hädapärast vajalik. Kuidas Sinuga lood?
Panen nüüd arvuti kaane kinni, ausalt. Ja täna seda enam millekski lahti ei tee.
Sina ka – puhka silmi!
Kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)