Nime vägi (2)

Nime vägi

 

Kui lugesin Maalehe Raamatu väljaannet “Looduslikud pühapaigad”, läksid mõtted ikka ja jälle mitte ainult looduslike pühapaikade väele, vaid ka nime väele.

On imeväärne, et looduslikke pühapaiku on meil nii palju säilinud. Küllap avaldub selles ka soomeugrilaste vaikiv vastupanu võõrastele võimudele, kes püüdsid meie teadvusest kustutada meile omast usku ja elukorraldust. Muhus on pühapaiku, mille kohta vanemad inimesed veel tänapäevalgi oskavad teavet anda. Tore, et neid kaardistatakse! Usun, et suure väega on ka vanad talukohad, kus põlvest põlve on elanud sama suguvõsa. Enamasti on need talud põliskülades ja neil on kunagise peremehe nimi: Tooma, Mardi, Mihkli, Tähvena. Nooremates asunduskülades on juba hoopis teistsugused nimed: Oru, Mäe, Ranna, Laine.

Kaja Tampere kirjutab saarlastest väga soojalt. Ta arvab, et nad on võõraste suhtes tolerantsed ja võtavad neid kergesti oma kogukonda. Muhulastest ma päris niimoodi ei julge arvata. Muhulased on külalislahked, aga ülimalt ettevaatlikud. Omaks tunnistatakse alles teises põlves. Mäletan seda oma perest, kes oli Muhumaale saabunud 20. sajandi alguses Saaremaalt.
Ivo Linna ütles küll, et teda võeti omaks seitsme aasta pärast, aga eeskätt seetõttu, et ta ise on väga soe ja tore inimene.

Kõik teavad, et ka Muhu juurtega. Tean paljusid, kes elavad Muhus juba aastakümneid, aga ikka ei ole veel päris omaks tunnistatud. Mulle paistab, et asi on mõneti kahepoolne. Kui asud teise keskkonda, siis pead tundma huvi selle kogukonna kommete ja elukorralduse vastu ning loobuma oma tavadega võõrasse paika minekust. Kui nii teed, siis võetakse ka su erinevusi kergema vaevaga vastu.

Hea näite võin tuua Simisti külast, kus oli vana põlistalu Tähvena. Mitu põlve teadis selle pere tublisid kalureid ja hakkajaid perenaisi. Siis müüdi talu soomlastele. Mitu aastat nokitsesid vanade majade juures ehitusmehed. Vana talu muutis järjest ilmet ja talu sissesõidutee otsa ilmus puust sildike, millel kiri “Namaste”.

Keegi ei saanud aru, mida see peaks tähendama. Kas see on taluomaniku nimi, talunimi või veel midagi? Ei läinudki kaua aega, kui trükist ilmus uhke raamat “Namaste. Muhumaa ehedad maitsed” ja pea iga klantspiltidega Eesti ajakiri avaldas pilte sellest talust ja tema omanikust, kes oli Soomes tuntud kokasaadete tegija Sikke Sumari. Selles talus hakkas tegutsema tema kokakool.
Samas saadeti Sikke Sumarile tulnud postisaadetisi naaberkülla Raegmasse, kus oli Sumari talu, kust on pärit ka tuntud ajakirjanik Erkki Bahovski.

Seda kuulnud, hakkasin huvi pärast küsitlema ümberkaudsete külade inimesi: “Kus asub Namaste?” Keegi ei teadnud. Kui küsisin, kus on Tähvena, teati kohe. Hakkasin huviga lugema “Muhumaa ehedaid maitseid” ega avastanud ühtki Muhu retsepti. Ei killatuhleid, hapurokka, angerjate marineerimist, tuulehaugi suitsutamist, siia soolamist, muhu naiste lönni ega leivategu.
Sain teada aga seda, kuidas kiiresti ja kvaliteetselt küpsetada pitsat laavapõhjaga pitsaahjus, mille Itaaliast tulnud meistrimees ehitanud. Veel sain teada, et soolahelvestega on toitu kõikse parem maitsestada.

Tallinnast avastasin ühes poes soolahelbed, mille kilo maksab 1000 krooni! Ja nüüd sain ka aru, miks Sikke Sumarile adresseeritud postisaadetis läheb Raegma Sumarile. Sest oma seadustega võõrasse keskkonda tulnu ei jõua kohe pärale, isegi siis mitte, kui püüab end võõraste sulgedega ehtida. Kui raamatu pealkiri olnuks “Õpetame Muhus Vahemere köögi hõrgutisi”, oleks kõik omal kohal olnud.

Talunimi on aga müstiliseks saladuseks siiani. Muhulased, kes on veidi soome keelt purssima õppinud, arvavad, et Namaste on midagi “nami-nami”-ga seotut ehk eesti keeli “nämm-nämm”. Nüüd aga kuulsin, et Namaste tuleb hääldada rõhuga viimasel vokaalil ja tähendab hoopis midagi Indiast laenatut.

Arvan, et nime vägi ei toimi siin uue omaniku kasuks. Ilmselt võtab aega, kuni uus vägi koguneb. Eestlastele on üldiselt omane imelik nimevalik. Mis on aga veidrate nimede põhjuseks? Edvistamine või hoopis tahtmine olla erakordne? Aga Oudekki, Dellise ja Barbi kõrvale on meil õnneks järjest rohkem hakanud tulema ka Mare, Riste ja Aet. Ilusad vanad eestipärased nimed.

Looduslikesse pühapaikadesse suhtun austusega. Arvan, et nimeväge tuleb tõsiselt võtta. Hoiame oma pühapaiku ja peame au sees oma vanu ja kauneid nimesid!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 278 korda, sh täna 1)