Eelolev nädal möödanikus

Täna kolmkümmend viis aastat tagasi, 1974. aasta 24. oktoobril, surid ühel päeval kaks inimest – David Oistrahh (sünd 1908) ja Jekaterina Furtseva (sünd 1910). Esimene neist oli XX sajandi üks silmapaistvamaid viiulimängijaid, kelle repertuaar oli lausa ammendamatu.

Meeldejäävaimad (see on subjektiivne arvamus) on tema Bachi interpretatsioonid. Siiralt soovitan. Ega asjata nimetanud paljude maade kriitikud teda viiulikuningaks. Muide, suvitada meeldis professor Oistrahhile Pärnus, kus tänaseni korraldatakse tema nime kandvat muusikafestivali.

Mis aga Furtsevasse puutub, siis tema oli Nõukogude Liidu kauaaegne kultuuriminister ja seega teatud määral ka Oistrahhi ülemus. Veel oli ta esimene naine, kes on kunagi valitud NL-i kõrgeima võimuorgani, kommunistliku partei poliitbüroo liikmeks. Seepärast võibki Furtsevat vist omamoodi uuni-kumiks pidada.

Tõsi, 1961. aastal visati ta poliitbüroost välja: ametlikuks põhjuseks toodi väide, et ta olevat riigi raha kasutanud oma huvides. Tagandamise tegelikuks põhjuseks oli aga asjaolu, et 1960. aastal lindistas KGB telefonikõne, milles Furtseva kritiseeris teravalt Nikita Hruštšovi poliitikat. Sellest hoolimata jäi see kange naine, keda omal ajal teatud ringkondades ka Nõukogude ajastu Katariina Suureks tituleeriti, poliitilisse ladvikusse edasi.

Kuigi Furtseva kuulus totalitaarse riigi ladvikusse, kandis ta tegevus sageli üsnagi liberaalset iseloomu. Mõned näited: kui Moskvas toimus külma sõja ühe haripunkti ajal (see oli 1958. aastal) esimene Tšaikovski-nimeline konkurss, määrati just Furtseva toetusel esimene preemia USA pianistile Van Cliburnile; tänu tema toetusele sai 1963. aastal Moskva filmifestivali peaauhinna Federico Fellini surematu teos “8½”; paljuski tänu Furtsevale toimusid NL-s Yves Montand’i, Simone Signoret’, Duke Ellingtoni orkestri esinemised, Fernard Légeri, Marc Chagalli, prantsuse impressionistide näitused jpm.

Kaheksakümmend aastat tagasi, 1929. aasta 24. oktoobril, puhkes maailma ühel suuremal börsil tõeline paanika – algas aktsiahindade kiire langus. Neljapäeval alanud protsess – siit ka nimetus “must neljapäev” – jätkus veel ka järgneval viiel päeval.
Neil päevil püüdsid Ameerika ettevõtetesse investeerinud inimesed nende valduses olevaid väärtpabereid kiiresti sularaha vastu ümber vahetada. Nii näiteks paisati 29. oktoobril (ajaloos on see tuntud “musta teisipäeva” nime all) ühekorraga müüki enam kui 16 miljonit aktsiat: päeva lõpuks müüdi suur osa neist ükskõik millise hinna eest, peaasi, et kiiresti väärtust kaotavatest väärtpaberitest lahti saada.

Stalinliku Nõukogude Liidu ajakirjandus rõõmustas – väideti, et Lenini põhiväide kapitalismi üldisest kriisist on teoks saamas. Tookord tundus küll, et sündmuste edasine käik kinnitab säärast seisukohta – kriis ju süvenes. Juba järgmisel aastal jõudis see ka Euroopasse, kus tabas kõige rängemalt vana kontinendi kõige võimsama majandusega riiki Saksamaad – tagajärjed, sh poliitilised, ei lasknud end kaua oodata ja ajalooga kursis olevale inimesele on need hästi teada.

Ka Ameerikas põhjustas majanduskriis poliitilisi probleeme, mis, tõsi küll, lahendati demokraatlikul teel. Nimelt avaldasid valijad umbusaldust vabariiklasest presidendile Herbert Hooverile (võimul 1929–1933) ega valinud teda enam tagasi teiseks tähtajaks. 1933. aasta kevadel sai USA riigipeaks Franklin D. Roosevelt, kes valiti ametisse neljaks tähtajaks (1932, 1936, 1940 ja 1944).

Roosevelt võttis kasutusele terve rea radikaalseid abinõusid (nn New Deal), millega USA kriisist välja toodi. Edaspidi töötati välja abinõud, mille eesmärgiks oli mitte enam lubada tulevikus sellise suure kriisi kordumist: näiteks hakati maailma suurimatel börsidel praktiseerima kauplemise peatamist juhul, kui koteeringud hakkavad liialt kõikuma (kas alla või üles). Säärane meede aitavat leevendada psühholoogiliste tegurite, kuid ka pahatahtlike börsispekulantide mõju väärtpaberite hinna kujunemise protsessile.

Ka praegu maailmas vohavat masu on võrreldud 1930. aasta majanduskriisiga. Siiski tundub, et tegemist on liialdusega – säärast vaesust, häda ja viletsust, mis kaheksakümmend aastat tagasi inimesed lausa meeleheitele viis, pole praeguses olukorras täheldatud. Kuid eks ole ka siin tegemist õppetundidega – just pärast 1930. aastate suurt majanduskriisi hakkasid valitsused pooldama majanduselu mõõdukat juhtimist ja käivitasid laiaulatusliku sotsiaalabisüsteemi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)