Mida sadamaomanikud kardavad? (13)

Mida sadamaomanikud kardavad?

 

Sel nädalal lugesin ühe sadama rajamise plaanidest, uudises kirjutati järgmist: “Kõigile Nasva külasadama 23 osanikust ei pruugi meeldida, et Euroopa tugifondide ja valla raha kasutamine sadama arendamisel toob sadama omanikele kaasa kohustuse hoida sadamat avalikus kasutuses.”

Hirm avalikkuse ees

Väikelaevnike foorumisse pani üks merehuviline oma fotod lautrikoha ehitusest. Igati asjalik töö on vana taastamisel ära tehtud ja koht taas avatud. Kui lugejad hakkasid aga huvi tundma, kus see rannasadamake asub – ehk põikaks vahel isegi sealt läbi –, tuli vastuseks, et kohta ei avalda, sest mine tea – äkki hakkab seal liiga palju külalisi käima.

Tuleb välja, et kui sadam on oma jõududega kuidagi taastatud, siis vaid enda huvides, seda enam, et raha vähe ja väikesadama ülalpidamine kallis, milleks teistega jagada? Raha edasiseks arenduseks saaks küll fondidest, aga vaid siis, kui sadam muuta avatuks. Tänan, ei!
Millest selline hirm võõraste merehuviliste ees? Mida rohkem on endast märku andvaid sadamaid, seda kergem on n-ö massiga hakkama saada. Esiteks turistide vool hajub ja teiseks on koos külaliste jagamine lihtsam. Ja mida rohkem sadamat kasutatakse, seda enam saab arendusse panustada.

Kui ollakse sadama omanik või üks nendest, ei tohiks see anda õigust merevärava sulgemiseks kohaliku kogukonna ja merelt tulijate jaoks. Sedasi sadamakohad kiratsevadki, kui soovivad vaid omaette olla.
Ümbermaailmapurjetaja Hillar Kukk rääkis, et kui ta ühte meie sadamasse sõitis, tuli nutt peale – kahe aastaga, mis ta oli ära olnud, ei ole seal midagi muutunud.

Sadama omanikuks on küll omavalitsus, kohalikud mehed n-ö opereerivad ja lubasid juba maikuus kopa maasse lüüa, aga seni ei ole seal mündilgi teist külge keeratud, muust rääkimata. Kõik muud koostöövariandid on tõrjutud ja seega midagi ei toimu.
Nasva uudisest lugesin välja, et tuleb uut sadamat tegema hakata, et saaks avalikult kasutatava merevärava. Eraomanikud olgu siis omaette.

Hirm konkurentide ees

Naabrusesse uue sadama tekkimine olevat samuti halb. Külasadam jooksvat siis paadiomanikest tühjaks, kardetakse.
See on ka mujal valitsev hirm – konkurent ehitab kõrvale sadama, mis nüüd saab! Naabersadamad ei ole teretulnud, näiteks tegutsevates sadamates levitatakse väga vähe infot naabruses asuvatest konkurentidest. Isegi üks Kuressaare linna merekauge esindaja on mõista andnud, et meil ju kaks sadamat olemas, ega rohkem vaja olegi, olles ilmselt mures Kuressaare jahisadama vähese külastatavuse pärast.

Konkurentide hirmus sadamaomanikud ei adu, et mida hõredamalt on rannikul kohti, kuhu merel seilajad saaksid sisse põigata, seda väiksem on tõenäosus, et suur hulk jahi- ja kaatriomanikke sinuni jõuab.

Koostööpuudus

Ühes sadamas on taastamine käima läinud, aga selle juurde rajatava majutushoone pärast pelgavad nüüd mõned külaelanikud, et see tõmbab turismitaludest kliente ära. Oponeerijad ei mõtle, et majutuskohtade lisandudes võib turistide hulk hoopiski kõigi jaoks kasvada. Koostööst tekib teatavasti sünergia.

Tihti tuuakse passiivsuse põhjuseks jäika bürokraatiat, aga sellest hoolimata on sadamaid, mis on end sellest läbi närinud. Kirutakse riiki, samal ajal kui riigi esindajate mõjutamiseks ning seadusandluse muutmiseks ja ametnike survestamiseks ei ole toimivat ühingutki.

On küll väikesadamate liit, mille liikmeteks peamiselt sadamaomanikest omavalitsused, kes merendusega ei jõua tegeleda. Liidu esindajatel on küll ülevaade ja kompetents asjade vedamiseks, aga üksik väikesadama omanik on tihti liidu suhtes tõrjuv – mis nad seal ülevalpool ja kaugel Tallinnas meist nüüd tahavad? Liikmemaksu? Tegelikult peaks väikesadamate liit olema kohalike algatuste korras loodud väikesadamate võrgustike ühendus, mitte vastupidi. Seni on nii, et ülalpool ei saa ja allpool ei taheta – väljend tuleb lähiminevikust tuttav ette…

Jää on siiski liikuma hakanud, positiivseid näiteid sadamaarendustest on nii Muhus kui ka Saaremaal, aga kurvastusega tuleb nentida, et eelkõige on algatus ja initsiatiiv tulnud hoopistükkis mandrilt. Nendelt, keda irooniaga hääles suvesaarlasteks nimetatakse. Kohalike inimeste algatatud sadamaarendusi võib vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda ja nendel koostöö puudub. Palju on neid, kes on sadamaalad kunagi ostnud ega ole aastaid panustanud nende kordategemisse, sellega kogu piirkonna rannaelu suretades. Aga koostööd ka teha ei taha.

Huvitaval kombel ollakse ühisel arusaamisel, et mets on meie ühine rikkus, on olemas tohutud riigimetsaalad kõrvuti erametsadega, metsandust koordineeritakse riiklikult ja on olemas sellealane poliitika. Riiklikku sekkumist erametsade korraldamisse peetakse normaalseks, ka jahimehi lubatakse oma maadel küttida ja enamasti ei keelata marjulistel-seenelistel oma korve täita.

Keegi ei kahtlegi, et mets on meie ühine vara ja seda tuleb ühiselt hoida, olenemata sellest, palju on erametsaomanikke.
Kuid selleni mõtlemine ei küündi, et meri on samuti meie ühine rikkus, mida tuleks koos kasutada. Paraku turnib igaüks oma mätta otsas teisi tõrjudes.

Nokk kinni, saba lahti

Ühtepidi oodatakse passiivselt rahalaeva ja õpetajaid, kes aitaksid projekte luua, teisalt ollakse tõrjuvad nende suhtes, kes tahavad sadamate arendusse väljastpoolt energiat ja raha panustada. Üheltpoolt tahetakse teha merele pääsu kohti vaid enda jaoks teisi eemale tõrjudes, teisalt kurdetakse, et sadama ülevalpidamine on hirmkulukas. Soovitakse, et lähedusse ei tekiks konkurentide sadamaid, samas juureldakse, miks külalisi nii vähe käib.

Need, kes ei suuda sadama arendamisel teistega koostööd teha, peaksid tõsiselt mõtlema, kas on üldse mõtet olla sadamaomanik. Sadamaga seotutel lasub ka vastutus piirkonna arengu ja kohaliku kogukonna ees. Passiivsus peaks olema karistatav. Kui sadam on käest ära lastud või kui sadama olemasolu vaid enda teada jäetakse ja juurdepääsu sellele piiratakse, võib ühel päeval ka lähedusse sattunud merehädaline abistamata jääda.

Lähipäevil luuakse Saaremaa sadamate ühendus. Loodan, et siinkirjutatu on üsna pea vaid minevik. Andestage mu otsekohesus, loodan, et lähitulevikus võin kergendusega öelda, et mu jutt ei vasta enam tõele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)