Kümme põhjust, miks Monaco ei ole Kuressaare (2)

Kümme põhjust, miks Monaco ei ole Kuressaare

Monaco on ehitatud ülesmäge, mistõttu on paljudel elanikel hea vaade merele (ja naabri katusele, mis enamjaolt on kasutusel iluaia-puhkealana) ning alt üles kiigates saab kergesti ülevaate kohalikust arhitektuurist.

Monacost kui reisisihist ei ole ma kunagi unistanud ning ausalt öelda piirdusid minu teadmised sellest Vatikani järel väiksuselt maailma teisest riigist veel mõni aeg tagasi vaid vormel 1 ja maksuparadiisiga. Monaco täpset asukohtagi poleks ma kaardil osanud määrata. Viimase poole aastaga on mu silmaring jõudnud aga oluliselt laieneda ja avastamisrõõmu jagub siiani.

Pindala poolest Kuressaarest seitse korda väiksem, kuid rahvaarvult kaks korda suurem Monaco vürstiriik on endale mõnusa koha leidnud Vahemere kaldal Prantsusmaa rüpes. Piir naaberriigiga on siksakiline ning enesegi teadmata võid kõndida üks jalg ühel, teine teisel maal. Näiteks on siin tänav, mille kummalgi poolel on suisa oma nimi.

Kuna tõenäosus Prantsusmaa suunas laieneda on väike, siis suureneb Monaco mere arvelt. Niimoodi tekkis möödunud sajandi seitsmekümnendatel Fontvieille’i linnaosa. Veel hiljaaegu päevakorras olnud plaan järgmise “mere”-kvartali rajamiseks pandi aga kehvapoolse maailmamajandusliku olukorra tõttu mõneks ajaks seisma. Siin siis esimene põhjus, mis eristab Monacot Kuressaarest – soov ja vajadus iga hinna eest laieneda.

Monaco on linn ja on riik

Monaco vürstiriik on suutnud läbi sajandite ennast iseseisvana hoida ja hetkel on neil kokkulepe Prantsusmaaga, et isegi kui valitseval dünastial ühel päeval järglasi enam ei ole, säilib riik sellegipoolest.
Hoolimata iseseisvusest on sidemed Prantsusmaaga tugevad. Näiteks ohu korral on kohustatud appi tulema Prantsuse jõud, kuna Monacol puudub oma sõjavägi. Paleed valvavatel sõduritel on vaid tseremoniaalsed kohustused.

Samas on see väike linnriik maailma üks turvalisemaid, sest korrakaitsjaid on siin poole tuhande ringis, mis tähendab, et umbkaudu iga kuuekümne inimese kohta on üks politseinik. Valgetes vormisärkides politseinikud, enamasti noored ja nägusad, on tänavatel sama tavaline vaatepilt kui linna ilu fotoaparaadiga jäädvustavad turistid.

Ja ilu siin jagub, kuigi see on tihti vaid vaataja silmades. Kuressaare madala arhitektuuri ja roheliste muruplatsidega harjunule võib maja-maja-küljes linn tunduda liigselt kivisena, kuid tegelikult on siin päris palju panustatud haljastusele ning kuigi väikestes parkides murule külili ennast just ei heida, siis vähemalt lilleilu nautijail võimalustest puudu ei tohiks tulla. Ja õunapuudega harjunule on huvitavad ka tsitruselised haljastuselemendina – kõnniteelt sidruni või mandariini leidmine ei tähenda, et see kellegi ostukorvist on pudenenud.

Grimaldid kui esindusperekond

Neli aastat tagasi isa surma järel troonile tõusnud prints Albert II tegemisi riigijuhina varjutavad aeg-ajalt tema kahe õe Caroline’i ja Stephanie’ elu kajastavad artiklid maailma kõmulehtedes. Kindlasti jäävad nad aga oma ema, prints Rainier’ II abikaasa printsess Grace’i varju. 80-ndate alguses autoavariis surma saanud naine, kes enne abiellumist nautis Hollywoodi filminäitleja karjääri, on jätnud kustumatu mäletuse, millest annavad märku arvukad skulptuurid ja infotahvlid üle linna.

Printsess Grace’i roosiaias võib nautida sadasid roosisorte, mis lõhnavad täpselt nii nagu vanaema aias.
Grimaldid tegid ühe olulise panuse riigi õitsengusse, kui otsustasid osta osaluse Monte Carlo kasiinos, ning tundub, et elanikud on rahul nende teistegi ettevõtmistega.
Kas Kuressaarel on nn oma perekond?

Kasiino kui Monaco pärl

Jajah, ma tean, et Kuressaareski on kasiinod, aga kasiinokultuur on see, mis Monacot Saaremaa pealinnast eristab. Kindlasti on neid, kes siingi kasiinosse suurt rahaõnne lähevad otsima, aga tundub, et hasartmäng on siin pigem hea söögi ja kaaslaste seltsis aja veetmine kui suurte võitude tagaajamine.
Sellegipoolest on Monte Carlo kasiino avatud rahakoti paksusest olenemata kõikidele, kes viisakalt riides (näiteks peavad meestel olema jalas pikad püksid).

Mängida võivad kasiinos aga vaid kaugemalt tulijad, sest kohalikele on see keelatud. Ühtegi ametlikku põhjendust ma kuulnud ei ole, aga loogilisena tundub väide, et kuna kasiino on üks riigi suuri sissetulekuallikaid, siis miks võtta raha omade käest, kes peaksid lõbustusasutuse tuludest kasu saama. See omakorda näitab aga selgelt, et suurte võitudeni jõuavad vähesed.

Kui aga hasartmäng ei ole meele järgi, siis hoone ise väärib sellegipoolest tähelepanu. Mujalgi Monacos nähtavas belle epoque’i stiilis maja on uhkeldav ja suursugune. Igati sobilik tegevuspaik James Bondile, kes mitmes filmis just sellesse kasiinosse seiklema on toodud.

Rikkad-ilusad ja nende mänguasjad

Kindlasti on Kuressaares ilusaid inimesi, pole kahtlustki. Aga kindlasti on Monacos oluliselt rohkem neid, kelle kaunidus on saavutatud kirurginoa all. Kui siin ringi käies ei pruugi alati arugi saada, et kellelgi miskit niksitud-näksitud, siis ümberkaudsetes rannarajoonides võib päeva jooksul vastu tulla mitu daami, kelle puhul esmapilgul arvad, et tegu on sama isikuga. Rikkusel ja rikkusel on vahe, mistõttu on vahe ka ilulõikuste kvaliteedil.

Ilu on aga vaataja silmades, ja see kehtib ka esmaklassiliste automarkide, sadamates peatuvate luksusjahtide ja maailma tippdisainerite loominguga täidetud butiikide kohta. Viimastes on teinekord päris kenad asjad mööduja vaatevälja sätitud, aga hinnasilti nähes tekib küsimus, miks peaksin maksma pisikese kampsiku eest kümneid tuhandeid kroone, kui mu oma vanaema kooks selle kindlasti sama ilusa ning lisaväärtusena paneks mustrisse ka kodusoojuse. Aga ju see on siis hind, mis tuleb maksta, kui pole kudumisoskusega sõpra. Või ei ole asja Kuressaarde, kus turul ripub ridade viisi mõnusat käsitööd.

Monacosse tulles ei tasu karta, et kui taskuraha otsakorral, siis tegevust ei leia. Raha eest pakutavate atraktsioonide nagu palee ja akvaariumi külastamine või minirongil linnatuuri tegemine asemel on eurosente lugevate turistide jaoks kujunenud täiesti tasuta meelelahutuseks sadamas laevadel toimuvat jälgida (kas ehk mõni kuulsus ennast mullivannis kompromiteerib) ning siia-sinna pargitud Ferraride, Maserattide, Aston Martinite jm taustal end pildistada lasta.

Samas tean oma lapsehoidjatöö tõttu tunnistada, et üpris kummaline on süüa laevatekil hommikust, kui sind jälgib kümmekond uudistavat silmapaari ning tehakse foto foto järel lootuses, et ehk püütakse pildile mõni staar, keda ise küll ära ei tunne, aga ehk keegi tuttavatest oskab hiljem tuvastada.
Tegelikult on aga müüt see, nagu Monaco olekski ainult rikaste ja ilusate mängumaa, kus kõik vaid särab ja hiilgab. Kõrvuti luksusjahiga seisab pisike kalapaat, Michelini tärniga restorani naabriks on päevinäinud pitsakoht. Kõik on suhteline.

Üle saja eri rahvuse

Huvitav oleks teada, kui suurt osa Kuressaare elanikest võiks nimetada põliselanikeks ehk siis palju on neid, kelle esivanemad on sajandeid just selles linnas elanud…
Monaco põlisasukad monegaskid on omal maal kindlas vähemuses. Ligi poole rahvastikust moodustavad prantslased, itaallasi on enam-vähem sama palju kui monegaske ehk vaid 16 protsenti. Pisut vähem kui veerandi moodustavad aga 125 eri rahvuse esindajad, eestlased nende hulgas. Saarlasi tean siin olevat vähemalt kaks.

Monacos tuleb kindlasti eristada kahte asja – elanike arv ja linnas olevate inimeste arv. Lisaks turistidele tuleb siia iga päev tööle arvestatav hulk inimesi ümberkaudsetest asulatest. Mina nende hulgas, sest kuigi vaid kümmekonna meetri jagu Monacost väljas, elan siiski ametlikult Prantsusmaal. Väga ilusa nimega asulas – Beausoleil, mis tähendab päikesepaistet, ilusat päikest. Enamik tänavakividestki on meil siin päikesepildiga.

Rohkem kui kaks eskalaatorit

Tööle ja töölt koju minemiseks on mul põhimõtteliselt kaks võimalust: üks tee on selline klassikaline kõnnitee-variant, teist kaudu minnes saab aga aimu Monaco omapärast ehk kuidas linn on ehitatud mööda mäekülge üles, sest sellel teel kasutan ma suisa nelja eskalaatorit ja ühte lifti.

Olgugi et mandril ja mujal ilmas ringi käinud, siis põlise saarlasena ei ole ma elus ka nii palju lifte ja eskalaatoreid kasutanud kui viimase poole aasta jooksul Monacos. Siin on need kaks täiesti möödapääsmatud, et vältida asjatut kõmpimist, ajakulu ja lihasvalu. Viimasest on eriti oluline hoiduda just turistidel, kes siia ainult mõneks päevaks satuvad, sest kui esimesel päeval treppidest üles-alla käimise kasuks otsustades oled enda füüsilise taseme üle hinnanud, siis järgmised paar päeva suudad vaid rannas lesida ja Vahemere lainete loksumise saatel oiata.

Rannailm ka oktoobris

Üks suuremaid põhjusi, miks Monaco kohe kindlasti Kuressaare ei ole ja selleks ei saa, on ilm. Kui Titerannas on praegu ehk juba talisuplejad hooaega alustanud, siis siin näikse vesi tavaliselegi inimesele veel täitsa talutav olevat ning päikesel lastakse oma suvel pruuniks põlenud keha veel praegugi paitada.
Kui ma kalendrisse ei vaataks, siis poleks mul õrna aimugi, et käes on oktoober – viinakuu –, kus eestlane korjab saaki nii metsast kui ka põllult, kus lehed langevad ja tuuled tormavad, kus kummisaapasse pannakse villane sokk ja kaela sall…

Tuleb muidugi ausalt tunnistada, et minugi T-särgile on varrukad tekkinud ja hommikul panen vahel isegi miski pikkade käistega rõivaeseme üll, aga sellised 25-kraadised ilmad pole ikka miskid õiged sügisilmad.
Sügise lõhn ja karged hommikud on üks asi, millest puudust tunda. Inimesel on vaja akude laadimise aega. Kui aga päike kogu aeg paistab (üle 300 päeva aastas), siis tundub, et isegi peaks kogu aeg särama. Vihmane päev on ju nii hea vabandus ennast kusagil diivaninurgas kerra tõmmata ja lihtsalt olla… Kes raamatu, kes tassi tee, kes televiisori seltsis.
Aga küll see talv siia ka jõuab. Küll mitte lume ja tuisuga, aga piisavalt pime ja sombune, et kevadel taas pikkade päikesepäevade üle südamest rõõmu tunda.

Iga sündmus on suursündmus

Monaco on ehe näide sellest, kuidas mõõtmetelt väike, aga hingelt suur suudab korraldada maailmaklassi kuuluvaid üritusi. Iga sündmus, mis siin aset leiab, on kindlasti rahvusvaheline, tihtilugu ainulaadne, enamasti maailma parim ja suurim.
Tõeline võidusõidusõber teab, et Monaco ringrada polegi spetsiaalne vormelirada, vaid Grand Prix’ ajaks piirdeaedadega eraldatud linnatänavad. See aga tähendab, et tegelikult on igal autojuhil võimalik sõita sedasama teed mööda, millel kord aastas kihutavad Hamilton, Baricello, Räikkönen jt. Kiirused on küll teised ja austajaid tänavatel, rõdudel, tribüünidel hulganisti vähem, aga unistada võib… Kes saab keelata tavalisel roolikeerajal tunnelikurvi võttes salamisi ralliautohäält teha!

Kevadise vormelinädalavahetuse eel võib nii mõnigi raja servas kodu omav inimene avastada, et ühtäkki ilmub välja hulk (mees)tuttavaid, kes millegipärast ennast sõbrastaatusesse püüavad tõsta ning kangesti külla tahavad tulla. Selleks, et ehitised rallifännide all ikka vastu peaksid, on kehtestatud limiidid, palju võib igas korteris võistlussõidu ajal inimesi viibida.

Kellel selliseid kinnisvara omavaid sõpru ei ole, leiavad koha tribüünidel, mida hakatakse koos rajapiiretega vormel 1 maailmameistrivõistluste Monaco etapi tarbeks ehitama juba poolteist kuud varem ja kuigi nende mahavõtmine läheb tunduvalt kiiremini, kulub selleks ikkagi paar-kolm nädalat.
Selleks, et olla kuulnud vormel 1 Monaco Grand Prix’st, ei pea kindlasti olema asjatundja, see-eest suurejooneline Monaco Yacht Show jääb rohkem valdkonnasiseseks. Show’ ajaks saabuvad linna maailma uhkeimad luksusjahid, mille tarbeks ehitatakse sadamasse suisa lisakaisid. Esindatud on kõikvõimalikud firmad, millest laevaomanikul võiks tulu tõusta – lauanõudest eralennukite pakkujateni.

Kui sellel üritusel hõljub õhus kange rahalõhn, siis nädal varem peetaval klassikaliste purjekate väljanäitusel võib ennast muust maailmast välja lülitades kujutada vanal puualusel maailmameredel seilamas, juuksed päikesest pleekinud, käed rakkus ja soolane meremaik suus. No tegelikult ei saa sealgi rahata, aga see on kuidagi teistmoodi.
Kui Kuressaarde satub aeg-ajalt rändtsirkus, siis Monacos on tsirkusetelk üleval püsivalt. See muidugi ei tähenda, et seal aastaringselt trapetsitel kõigutakse või valged tiigrid trikke sooritavad. Ei, etendused toimuvad jaanuaris ja selleks ajaks tulevad kokku tippartistid igast maailma nurgast.

Aastavahetuse aegu Eesti televisioonis nähtud ülekannetest on mul alati jäänud mulje, et tegemist on hiiglasliku tsirkuseareeniga, mistõttu oli üllatus suur, kui avastasin, et seesama valge, tipulise katusega telk laste mänguväljaku kõrval ongi seesama paik, kus toimuvad kuulsad Monte Carlo tsirkuseetendused. Kuidagi väike ja tavaline näis see millegi nii suurejoonelise jaoks. Aga eks ta ole nagu Monaco isegi – väljast väike, seest suur.

Kõikide Monaco suursündmuste mainimine oleks siinkohal liiast, mistõttu lõpetan selle põhjuse kirjeldamise tähelepanekuga, et siin ei ole mingi probleem vastavalt vajadusele liiklus ümber korraldada, tribüüne püstitada, näitusetelke ehitada – keegi ei nurise, keegi ei virise, sest kõik teavad, et see on nende oma tulu nimel. Ja kaasa lähevad needki, kel pole asjaga otsest seost, näiteks sätib tavaline kinnisvarafirma Tour de France´i ajaks oma aknalauale jalgratta.

Kümnes põhjus tuleb ise leida

Üheksa põhjust suutsin välja valida, aga kümnenda leidmisega olen raskustes. Kas võtta see, et Monacos on ainult kolm toidupoodi, samas kui topelt väiksema rahvaarvuga Kuressaares on neid mitu korda rohkem? Või see, et inimesed siin on väga avatud ja komplimendi tegemine võhivõõrale ei ole imeasi? Samas on ju erinevus seegi, et aeg-ajalt kõikides linnaliinibussides terve päeva tasuta sõita saab. Või et müra eest põgeneda on võimatu…

Mis siis ikka, jätan kümnenda põhjuse kirja panemata ning las leiavad selle need, kel kavas Monaco vürstiriiki ise külastada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 271 korda, sh täna 1)