Kuressaare linnavolikogu 90 aastat tagasi

Kuressaare linnavolikogu 90 aastat tagasi

KURESSAARE JUHTE: Vabas Eestis valitud Kuressaare esimene linnavolikogu alustas tööd 1919. aasta juunis. Volikogu aseesimeheks sai Bruno Steinberg (üleval). Volikogu moodustas ka linnavalitsuse, kuhu teiste hulgas kuulusid maaliitlasest linnapea Aleksander Lepik (keskel) ja sotsist linnanõunik (abilinnapea) Aleksander Tiis (all).

17. oktoobri Oma Saares ilmus lugu Kuressaare linnavolikogu valimistest 90 aastat tagasi. Tänases loos on lähema vaatluse all uue linnavolikogu esimesed istungid ja otsused.

Uue linnavolikogu esimene koosolek toimus keerulistes oludes 13. juunil 1919. Pingeid tekitasid käimasolev Vabadussõda ja Eesti Vabariigi ebakindel olukord, oma osa oli ka volikogukohtade jaotusel.

Truudusvanne linnale või riigile?

Juba esimesel istungil puhkes konflikt. Nimelt tekkisid eriarvamused seoses linnavolinike ametissepühitsemise vandega. Volikogu jagunes kahte leeri: kas vanduda truudust Eesti Vabariigile ja Kuressaare linnale või piisab ainult linnale truuduse vandumisest?

Suuremale osale 35-liikmelisest volikogust oli vastuvõetav tõotus, mis algas sõnadega: Eesti demokratilise wabariigi kodanikuna tõotan pühalikult, oma südametunnistuse järele ustawaks jääda Eesti demokratilisele wabariigile ja tema riiklist wõimu kandwale Ajutisele Walitsusele, […]. Pühalikult tõotan oma parema arusaamise ja südametunnistuse järele kõiki minu peale pandud ja edaspidi pandawaid kohuseid ausasti ja õiglaselt täita, selle juures oma täit jõudu ja oskust, tarwilisel korral, ka waewa ja elu ohwerdades isamaa ja rahwa heakäekäigu kasuks ja Eesti demokratilise korra loomiseks ning kaitseks.

Balti-Saksa erakond (10 saadikut), keda ilmselt innustas lähenev Landeswehri sõda, leidsid, et nad “ei või tõotada, et walmis oleksid oma wara ja elu Eesti wabariigi kasuks ohverdama”. Neid toetasid majaomanikud (6 saadikut). “Edumeelsete kodanikkude” rühm (4 saadikut) püüdis leida kompromissi – kõik volinikud võiksid talitada oma südametunnistuse järgi.

Eesti iseseisvuse tunnustamine!?

Olukord teravnes. Õli lisas tulle koosolekul viibinud Eesti Ajutise Valitsuse komissar Victor Neggo (1890–1942), kes ütles, et seaduse järgi käib Ajutise Valitsuse poolt “Riigi Teatajas” avaldatud vandetõotuse tekst üksnes omavalitsusasutuste teenijate kohta.

Balti-Saksa erakond sai sellest ainult innustust juurde. Asi läks koguni niikaugele, et tööerakondlane Paul Parts (1889–1941) pani ette hääletada, et kas uus Kuressaare linnavolikogu üldse tunnustab Eesti Vabariiki. Selle peale teatas veel ametis olev Kuressaare linnapea E. Heinrichsen: “Eesti iseseiswuse tunnistamisega pole Kuressaare wolikogul midagi tegemist, see on ainult rahukonwerentsi asi.”

Vastuolud säilisid, koostati kaks vandetõotuse teksti. Balti-Saksa erakonna ja majaomanike rühma tekst kõlas: “Pühalikult tõotan Kuresaare linnawolikogu kohuseid oma südametunnistuse järele täita.” Allkirju sai see dokument 15, seega vähem, kui oli algselt oodata. Ülejäänud linnavolinikud toetasid Eesti Ajutise Valitsuse poolt kindlaksmääratud vandetõotuse teksti.

Uued linnajuhid

Teine päevakorrapunkt oli linna juhtivate ametikohtade täitmine. Volikogu esimehe kohale valiti pärast väikseid sekeldusi ajutiselt Aleksander Jõeäär (1890–1959), tema asetäitjaks sai Bruno Steinberg (1893–1951). Pandi paika linnavalitsus, kuhu kuulusid maaliitlasest linnapea Aleksander Lepik (1888–1942), “Edumeelsete kodanikkude” rühma kuuluv linnapea asetäitja Oskar Liiv (1885–1963), sotsiaaldemokraadist linnanõunik (tänapäeva mõistes abilinnapea) Aleksander Tiis (1888–1963) ja teine linnanõunik, majaomanike rühma kuuluv Johan Vilsar (1867–1943).

Igal linnavalitsuse liikmel oli oma valdkond, mille eest ta vastutas. Need pandi paika mõni aeg hiljem. Linnapeale allusid linnamiilits, pank, puiestikud, statistika, rahandus, maksud, liikluskorraldus, tervishoid.
Linnapea asetäitja tegeles järgmiste valdkondadega: kalapüük, tuletõrje, rekvisitsioonid, kahjutasud, raudtee, turg, linnakassa, linnakomisjonid ja sõjaväe vajadustega seotud küsimused.
Linnanõunik J. Vilsari tegevusvaldkonnad olid: küttepuud, sillad, tänavad, linnapoed, kanalid, käimlad, metsad, karjamaad, heinamaad ning linnamõisad Lõmala ja Tingiste.

Linnanõunik A. Tiis tegeles valgustuse, toitlustuse, majade valitsemise, mudaravilate ja tapamajaga. (A. Tiis lahkus linnavalitsusest juuli lõpul 1919, tema ülesanded jaotati teiste linnavalitsuse liikmete vahel.)

Volikogu teine istung

5. juulil 1919 toimunud volikogu teisel istungil lahenes lõpuks ka vande küsimus. Landeswehri sõda oli lõppenud ja inimeste meeleolud muutunud. Seekord kirjutati Eesti Ajutise Valitsuse poolt kindlaksmääratud vandetekstile alla. Sellele aitas kaasa sotsiaaldemokraatide esitatud resolutsioon, mille kohaselt mitteallakirjutanud jäid volikogus hääleõigusest ilma.

Samal volikogu koosolekul tõstatas Eesti Ajutise Valitsuse komissar teisegi probleemi. Nimelt seadis ta kahtluse alla eelmisel koosolekul toimunud linnanõunike valimised, kuna osa saadikuid oli jäänud erapooletuks.
Volikogu enamus jäi siiski kindlale seisukohale, et kõik oli olnud seaduslik. Aleksander Jõeäär lahkus volikogu esimehe kohalt, kuna ta oli sinna ajutiselt valitud.

Tema kohustused võttis üle juhataja asetäitja Bruno Steinberg. (Volikogu juhatajaks valiti ta alles 15. septembri istungil.)
Järk-järgult tuli lahendama hakata erinevaid linna probleeme – aega polnud palju, kuna järgmised linnavolikogu valimised toimusid 1921. aastal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 88 korda, sh täna 1)