Muusikakool, minu arm (1)

Muusikakool, minu arm

NII SEE ÕPETAMINE KÄIB: Liivi Tamm õpetab Kuressaare muusikakoolis flööti. Tunnis on oma muusikaõpingutega teise klassi jõudnud Siret Sui Saaremaa ühisgümnaasiumist.

Portfell tugevasti pihus, mõõdab halliseguste juustega tagasihoidlikult tumedasse riietunud õbluke naine sirgeselgselt ja sihikindlalt kõnniteed, suunaks punakas puudealune maja Kaluri tänaval. Seal asub juba kahekümnendat aastat tegutsev Orissaare muusikakool, ja seda võib vabalt nimetada Liivi Tamme elutööks.

Just nimelt Liivi on algusaegadest peale kooli eesotsas olnud, temast sai direktor 1990. aastal, kui senisest Orissaare keskkooli muusikaklassist toonase direktori Evi Männiku ideena muusikakool sündis. “Iga töö, mida teha tuleb, on vastutus. Nii tähendab ka direktoritöö kohustusi, nõuab läbimõtlemist, planeerimist, ettenägemist. Mitte midagi ei tule lihtsalt. Ma ei olnud küll kunagi arvanud, et pean midagi juhtima või algusest alustama, aga nii ta läks. Kõik algab sinu peas.”

Helgeimad unistused pole veel täitunud

Endine raamatukaupluse hoone muundus muusikakooliks aastal 1995, mil varem gümnaasiumi, kultuurimaja ja lasteaia vahet tiirelnud noored muusikud said selle endale püsivaks kogunemiskohaks. Tõsi küll, siiamaani kasutab muusikakool klaveri- ja viiulitundideks varem tühjana seisnud, kuid nüüd kenasti korda tehtud lasteaiarühma ruume.

“Lapsed käivad ühest majast teise, sellega ollakse harjunud. Muidugi võiks kõik ühes majas koos olla, ka oma väike kammersaal, kus saaks kontserte korraldada. Traditsioonilised õpilaste kontserdid kuuluvad õppetöö juurde. Meie kõige helgemad unistused pole seni veel täitunud, aga loodame edasi ja saame hakkama. Oleme veel väga noor kool, kooli suurus ja väärtus tuleb välja just aastate ja vilistlaste arvuga,” leiab direktor.

Sel aastal sarnaselt kooliga 20. tegutsemisaastat tähistanud puhkpilliorkester Orissaare brass koosnebki peaasjalikult kooli vilistlastest. Lehmakommionud Ahto Nellis, Martti Nõu ja Koit Kelder ning sopran Helen Ollgi on muusikuteed Orissaares alustanud.
Praegu tuleb pärast tavalist koolipäeva muusikaga sõbrunema 51 õpilast, loomulikult on see arv möödunud aastatega võrreldes pisut kahanenud, aga Liivi sõnul on kool saavutanud stabiilsuse ning selle üle on tal väga hea meel.

“Õpilastest tunneme rõõmu, nad on noored, rõõmsad, pingevabad, armsad. Nendest näed, kuidas väike inimene kujuneb. Puhta lehena kooli tulnud pisikese lapsega toimub selle seitsme aasta jooksul suur muutus, ta oskab ja tunnetab muusikat, käekesed saavutavad vajaliku vabaduse ja ratsionaalsuse. Vaba mängimiseni on tee pikk ja natuke okkaline, aga selle leidmine on õpetajale suur rõõm.”

Praegu ootab kool Tallinnast tagasi projektirahade eest remonti saadetud klaverit, mis olevat väikeste tüdrukute lemmikpill. Liivi ise õpetab flöödimängu, jõudes teadmisi jagama ka Kuressaarde.

Võrumaalt läbi Tartu Saaremaale

Liivi sündis Võrumaal kümnelapselise pere noorimana. “Mõtetes olen ma mingil hetkel ikka iga päev Võrumaal. See oli minu esimene kodu, tegelikult on ta siiamaani,” sõnab naine. Omavaheline läbisaamine oli tema peres väga hea, kõik hoidsid üksteist ja arvestasid teistega. Ehkki ainelist puudust oli palju, tuli elada, tööd teha ja hakkama saada. “Ma ei näinud ema-isa näost kunagi, et nad oleksid meist väsinud,” meenutab Liivi. Praegu saavad kaheksa õde-venda igal aastal kokku ja kirjutavad muuhulgas üles oma lapsepõlvemälestusi.

Väikeses maakoolis meeldis Liivile väga, nii et ta ei oodanudki eriti suvevaheaega, sest kodus ootasid kolhoosiaja tööd, varahommikune karjaskäik ja kogu suve kestev heinategu.
Pärast kaheksandat klassi sõitis Liivi õppima hiljuti loodud Tallinna muusikakeskkooli. “Sealt ma koju väga tihti ei saanud, ehk korra kvartalis vaheajal, rong sõitis Tallinnast Võrru kogu öö ja ega raha ka polnud.” Pärast kooli lõpetamist Liivi pealinna jääda ei tahtnud. “Mul oli loomulikult väga hea meel muusika keskel veedetud aastatest ja võimalusest esitada lõpueksamil flöödikontsert, aga siis ma läksin hoopis Eesti põllumajanduse akadeemiasse metsandust õppima. Vahepeal mängisin ansamblites ja käisin laulmas, ega muusika päriselt ära kadunud.”

Tartu-ajast on Liivil mõnusad mälestused. Palkseinte ja plekknõudega sööklahoone Järvselja sääseromantikaga praktikumidel, ühiselamuelu, linnulaulu kuulamise kursused varahommikusel Raadi surnuaial, head teatrilavastused Vanemuises. “Tartu oli tollal väga armas, vaikne ja rahulik. Nüüd on Tartu teistmoodi. Muutustega tuleb ikka mingil määral kaasas käia, aga vahel mõtled, et see oli minu elu ja siis oli teisiti.”
Nelja- ja pooleaastane õpe tõi Liivi Saaremaale praktikale, hiljem määrati ta siia tööle. Varsti sai peregi loodud ja nii metsnikuametit pidav Liivi saarele pidama jäi.

Meri, muusika ja lilled

Liivile on südamelähedane klassikaline muusika, ehkki ka muu muusika vastu ei ole tal midagi. Ainus tingimus: see olgu hästi esitatud! “Laulus on kõik olemas: meeleolu, harmoonia, sõnade sõnum, olgu siis hingeline või lihtsalt lõbus. Kui ma pärast väsitavat tööpäeva koju jõudsin ja tütar harjutas viiulit, siis need puhtad helid tõid mind raskustest tagasi.”

Ent muusikast rohkemgi rahustab Liivit meri: “Meri on nii suur ja eripalgeline ja niivõrd tugev, et ta tõmbab tähelepanu endale, siis pole enam väiklust, kadedust, inimlikke pahesid ega midagi negatiivset. Kõige parem on ise olla paadiga merel, mehega võrke laskmas, sõudmas. Või istuda mere
ääres loojangu ajal, ümberringi pilvede ja taeva ja mere värvid – see puhastab kõigest halvast.”

Kolmas kindel maandaja on aiamaa, kus Liivi meelsasti askeldab. Lilli on Liivi peenrail palju. Erilised lemmikud on need, millega ta kauges lapsepõlvekodus kokku puutus: maikellukesed, lihtsad lõhnavad nartsissid, armsad metsalilled ja meelespead. Ning iirised, pojengid ja liiliad.
Praegu elab Liivi koos abikaasa Andresega juba pea kaks aastat Kuivastus. “Seal on tuuline,” naerab Liivi. “Nii et raske on aias midagi luua, see-eest on seal aga meri, mis igast aknast paistab. Ning loojang ja päikesetõus on alati olemas.”

Oma vähesesse vabasse aega mahutab Liivi ka lugemise, eriti huvitavad teda Eesti asjad ja põhjamaise looduse kirjeldused, mis on nii tõetruud, otsekui jalutaksid ise läbi raamatu. Kui seljahäda Liivi voodisse surus, luges ta esmakordselt läbi “Nils Holgerssoni imelise teekonna läbi Rootsi” ja imestas endamisi, et kuidas ta senimaani oli ilma selle raamatuta elada saanud.

Tublid tammevõsud

Liivil ja Andresel on kolm tegusat last: Tõnis, Heidi ja Tambet. Tõnis töötab ettevõttes Infragate Eesti finantsjuhina, Heidi mitmeid aastaid kestnud geenitehnoloogia õpingud on viinud ta doktorantuuri mükoloogia erialal. Tambet elab Orissaares, juhatab osaühingut Maasi Jäätmehooldus ning õpetab pärast tööpäeva lõppu soovijatele muusikakoolis kitarri.

“Me lapsed on väga töökad ja mul on väga suur rõõm, et neil hästi läheb,” sõnab Liivi. Kõik lapsed mängivad muuseas kitarri ja laulda oskab peres igaüks. Kokku saadakse üsna tihti. Suvel võetakse sageli ette mõni ühine matk – paljukäidud ja kodusele Muhumaale, peaaegu alati “maailma lõppu” Harilaiule, kivist treppide ja põrandate ning imekenade kividega mereparadiisi Kübassaarde…

Liivil on läbi käidud kõik Muhu laiud peale Viirelaiu. Reisikirg on veres juba sellest ajast, kui lapsed väikesed olid ja ihkasid vaadata, mis aia taga on. Väiksena hakkasid lapsed koguma “mere asju”, olid nendeks siis merest tulnud pudelid või leitud nöörid või… Kord leiti sealtsamast maailma lõpust Harilaiult ilus pudel, kus liiv sees. Nüüd seisavad aknalaual reas selle esimese leitu kõrval tema klaasist sugulased, igaühes erinevatest randadest pärinev mitut tooni ja liiki liiv.

Nakatava naeruga Liivi on rahulik, väärikas ja kainelt kaalutlev. “Ma ei ole mingi väga äge. Kui midagi on juba juhtunud, ei aita osatamine ja pärimine, juhtunut ei muuda see enam niikuinii. Tuleb edasi minna.”
Täna on Liivi Tammel 60. sünnipäev.


Poeg Tõnis Tamm:

Ema armastab aias tegutseda. Meie Muhu kodus on ta kujundanud lilleaia, mis kaunistab kogu taluõue. Lisaks neile asjadele, mis ta südamega teeb, on olnud toredad ka olukorrad, kui ema on millessegi vastu tahtmist kaasa tõmmatud. Näiteks kui me olime väikesed, mängis ta koos meiega ja peretuttavatega jalgpalli, võrkpalli, osales jalgratta- ja jooksuvõistlustel. Ükskord oli ta jooksuvõistluse eel mures, et äkki naabritädi näeb, kui tema, toimekas pereema, metsa vahel ringi jookseb. Seda on siiani naljakas meenutada.

Õie Pärtel, muusikakooli õpetaja:

Liivi on selline vaikne ja malbe, aga võib-olla sobib tema kohta kõige paremini öelda, et vaga vesi, sügav põhi. Direktorina on ta täpne, range, sirgjooneline, nõudlik ja korrektne. Aga ega muidu saa ka, muusikakooli direktori amet pole kergete killast, asutuse juht peabki olema tugeva iseloomuga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 105 korda, sh täna 1)