Töö ei karda kedagi

Töö ei karda kedagi

 

Hakkame kõik homme pihta! Hõissassaa! Nopin endale teavet praegusest elust raadiost ja lehtedest. Kurdetakse töötute masside üle. Kurb jutt. Hirmus jutt.

Töötu vajuvat pessimismi, siis turgutagu hingearst teda. Juba 7 aastat tagasi räägiti töötutele tööharjumuste õpetamisest meie linnavolikogu koosolekul. Meie, sundüürnikud, trügisime ka sinna koosolekule. Seal kuulsin, et on vaja õpetada joodikuid uuesti tööd tegema. Ja õppusel nad tegid ühe traatrõngastest särgi. Sellega nüüd pidid muhedad mehed muuseumisaalis näitemängu tegema.

Eestlane peab maad harima

Mina võtan ka ette rahvale meelepärase jutu, õpetan: minge, mehed, otsige üles oma esivanemate põllusiilud, tehke põllud kartulit kandvaks! Kui euroliit ei luba meil põldu harida, rääkige nad pehmeks! Me ei tohi tolgusteks jääda, me sureme rahvana välja! Praegune töötu ootab riigilt linnupojana, nokk lahti, et riik annaks pisut raha. Kuidas kõik nii abituks on muutunud?! Esimene Eesti Vabariik sai kohe aru, et rahvale on maad vaja. Jagati kõigile. Asundustalu oli 23–25 ha suur. Ja peremehed olid entusiastlikud, uuendusmeelsed.

Üks pilt mu lapsepõlvest: Olin siis 4-aastane. See oli enne viimast suurt sõda. Rahvas lootis rahus elamist. Mu isa ja külamees istusid meil toas laua ääres. Neil oli laual suur roheline paber, millel mõned sinised laigud. Hiljem sain teada, et see oli Pärsama põldude kaart. Külamees hooldas Karja koguduse maid. Meie maad olid naabruses.

Maad oleksid head vilja kandnud, aga kevadel-sügisel jäid vee alla. Kiriku maades ei olnud kraave. Isa seletas innukalt: “Teie maast tõmbame peakraavi läbi, vaata, kui siis magistraalini jõuame, läheb, mis kohiseb. See neetud vesi, mis Angla mäelt tuleb, see läheb magistraali mööda kus kurat!” 

Mina istusin isa süles, sest olin ta pailaps, olin nii hädaline: “Isa, kui kraav tuleb, kas vesi läheb siis meite õuest ära? Kas siis saab kuivade pättidega õues käia?” – “Saab, saab, laps. Siis läheb õue kenaks. Ainult tööd tuleb palju teha, kaevata tuleb palju.”
Peremehed tahtsid ilusat elu teha. Aga tuli sõda. Maa oli pärast sõda alles, peremehi polnud.

Töötus ajab vargile ja lollusi tegema

Praegu on ka maa alles, aga korrutatakse: töötus, töötus. Hiljuti sain teada, et külade keldritest käiakse toiduaineid varastamas. See on mulle tuttav kant, kus selline häda on.
Rahva hädades on süüdi eelmine riigikord. Siis ülistati töölisklassi. Terve pesakond natšalnikuid sõitis töömeest õnnitlema, kui see mõne rats-ettepaneku tegi. Pikkerist on meeles, et õnnitleti ratsionaliseerijat, kes vankrile viienda ratta alla sättis.

Nüüd on nende meeste pojad nii abitud, et ei oska miskit peale hakata.
Hando Runnel kirjutas nende kohta: “Olin orjaks, hakkan härraks, härraks härja kerega…”
Eks neid härja kerega härrasid oli siin vahepeal rohkem. Kerge oli ju arendajaks hakata. Laenu sai nii lihtsalt. Siis olid päris lihttööl ka võimsad palgad. Ja jälle Runnel ütleb nii õigesti: “Raha eest tehti ropud naljad. Autoke omale osteti, perse alla pisteti. Vastu väravat sõideti. Hing oli väljas, isu läind.”

Sain jälle teavet töötute kohta. Mees võtnud end alasti, et saada arstilt tõend invaliidsuse kohta. No kuulge, ärge nii madalale laskuge! Loll olla küll looduskaitse all, aga kõik teda ei haletse ka, muiatakse. Teil aega on, lugege Aili Viitari kirjutatud raamatut “Kummelimuru”. Seal on jutt pärast Vabadussõda asundustalud saanud maarahvast. Missugune elutahe, missugune entusiasm!

Praegused töötud! Hankige kusagilt hobune, alustage pisitasa! Leedus pidavat talumehed põllutöödel hobuseid kasutatama. Näe, Leedust tuuakse meile poodidesse piima. Hakake juba homme pihta!

Lõoke laulab puu otsas!

Kohtusin hiljuti perega, kes 1991. a tuli suurest linnast Saaremaale tagasi. Pensionäridest isa-ema ja keskealine tütar lastega. Tütre mees on saarlane, nii nad esivanemate kodus end sisse seadsid. Linnas oli lastega sel ajal väga raske, poeletil ainult praekapsas purkides. Muidugi oli siingi raske, kolhoose ei olnud, masinad laiali tassitud. Noored alustasid asundustalus lehmade pidamist. Pukk, mille peale perest üle jäänud piim vedada tuli, oli 3 km kaugusel, teed porised. Piima eest saadi raha, sedaviisi lapsi kasvatati.

Aga praegu on eite-taati rahul. Lapselapsed saevad küttepuud oma metsast. Nüüd on peres juba auto. Kari lambaid “niidab” rannaäärt. Vaatasin nende pere 7-aastast poissi. Asjalik, rahulik maalaps. Ei ole selline närviline kui minu suure linna lapselaps. Minule nähvas lapselaps kevadel, kui küsisin, kus lõoke on, kui ta laulab: “Puu otsas on lind, kui laulab.” Linnalaps ei tee lõokesel ja varesel vahet. Imetlesin seda külapoissi – kui astub, on siht selge, kui ütleb midagi, on iva sees. Sellistest tulevad terved eesti mehed, kes rahva järjepidevust edasi viivad.

Vanaisa on lastelastega rahul. Suuremad poisid said saaremaised naised, nad ei kipu siit enam ära. Nad teavad, et pole headust teise rahva kraadedega linnas kaklemises.

Maire Metsäär
pensionär

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 92 korda, sh täna 1)