Kõne Iffile 20

Kõne Iffile 20

 

Täna räägime pimedatest sügisõhtutest, masenduse peletamisest ja kellakeeramisest

Keegi ei tohiks lasta end pimedatest sügisõhtutest heidutada, sest meie kliimas on paratamatu, et see kaamose aeg pihta hakkab. Eriti veel selliste ilmadega, mil taevas on hall, peaaegu vastu maad. Kõikjal on vihm ja nahavahele pugev rõskus. Eks see viib inimeste tuju alla, praegu keerati kellasid ka veel tagasi. Nüüd on kindlasti pime, kui töölt koju jõutakse. Siis ongi hetki, kus võib tekkida selline lootusetuse tunne, eriti kui inimene üksi elab.

Mina olen püüdnud seda tunnet vältida. Aga muresid saab vältida vaid siis, kui sa midagi teed. Kui su tegevus sind haarab, siis ei ole sellest kaamose ajast ja pimedusest enam mingit ohtu karta. Mina arvan ka seda, et kui on ikka pime, siis tuleb teha kulutusi ja panna rohkem valgust. Valgus on see esmane asi, mis hoiab meeleolu kõrgel. Ma ei ole seda ise välja mõelnud, olen seda kusagilt lugenud ja ka enda peal proovinud. Kinnitan, et see aitab. 

Kui mina juhtun olema sellisel õhtul üksinda Muhus oma talus, kuulan raadiot, vaatan televiisorit ja loen lehti või raamatuid. Kõige rohkem eelistan ikkagi raamatute lugemist. Just sai mul läbi Sofi Oksaneni “Puhastus”, erakordselt hea raamat, väga hästi kirjutatud, soovitan kõigil see läbi lugeda. Vahetevahel püüan ka millegi kallal nokitseda, kuigi ega minul neid pimedaid ja üksinda olemise õhtuid just palju pole.

Ise tuuritan praegu Apelsiniga ringi ja soovitan kaamose ajal käia kultuuriüritustel. Kinos, teatris, kontsertidel, ja kui sealt saab elamuse, soojendab see sind mitu nädalat. Soovitan külastada ka muuseume, seal on tuld kahes mõistes. Üks, mis paistab lambi seest, ja teine see elutuli, mis annab aimu, kes me üldse oleme.

Praegu on seda pimedat aega veel kaks kuud ees ja kui lund ei tule, siis on troostitu küll. Aga ühe võimaluse pakun veel: nimelt kellel on võimalik sõita või käia maal ringi, siis loodus on ju veel värviline ja kirev. See on nii ilus, ei ole just sageli nii kauneid sügiseid kui sel aastal. Harva, kui sügis on korraga nii värviline, vett on palju, jõed voolavad, olen seda ringsõitudel nautinud. Mulle meeldib, et meil on selline aastaaeg nagu sügis ja ma olen viimasel kümnel päeval oma silmailu loodusest kätte saanud.

Ka elav tuli on see, mis aitab. Kui on kodus kamin või klaasuksega ahi, saab tuld vaadeldes rahu hinge. Tuli on nagu meri, kust alati rahu saab. Tuli teeb kodust väga hubase paiga. Küünlaid süütan vaid tähtsatel päevadel, neid ma ei soovita kellelgi niisama süüdata. Ma natuke kardan küünlatuld, eriti pidude ajal, kui meeleolud üleval ja küünlast võib hoopis pahandust tulla.

Eks inimesi ole igasuguseid, mõni melanhoolsem natuur seda pimedat ja sombust aega ei kannatagi. Teised on ükskõik mis ilmaga optimistlikud. Kui tulla tagasi kellakeeramise juurde, siis see sügisene, kus keeratakse õhtud pimedaks, minule ei istu. Muutun varem uniseks ja mingi aeg ta mind mõjutab. Aga siis harjun ära ja tean, et sompus ilmaga on päeval juba kell kaks pime. Mina kella edasi-tagasi ei keeraks, sest suvel on nagunii valge, ükskõik, kas tund ees või taga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)