Jahindusest, metssigadest ja ulukikahjustustest maakonnas (10)

Jahindusest, metssigadest ja ulukikahjustustest maakonnas

 

Metssigade kahjustuste suurenemisest räägitakse kõikjal. Paikkonniti on see siiski erinev. Kõige parema ülevaate kahjustustest saab anda keskkonnaamet, kellele laekuvad statistilised andmed kõikidelt jahiseltsidelt.

Olles aga ka ise veidi statistikat teinud, ütleb jahimehe sisetunne, et kahjud on kõige suuremad just seal, kus põllumajandus on unarusse jäetud. Neis paigus on lisandunud metssigadele elamiseks sobivaid paiku. Loomulikult on jahinduses probleeme ka arendustegevuses, jahiseltside liikmelisuses, looduse iseärasustes ja osapoolte erinevates seisukohtades.

Koostöö on oluline

Kui põllumeestel on kahjud, olgu suured või väikesed, siis koostöö kaudu on jahimeestel oluliselt lihtsam neid ohjeldada. Põllumeestega on võimalik saavutada kokkuleppeid, kavandada jahipidamist ning kui on põhjust, ka ulukite tekitatud kahju hüvitada. Võib tuua väga häid näiteid, kus talumees niidab ära ka oma põlluääred ja annab teada maadest, kus kahjusid on enam tekitatud. Koostöö erinevate huvigruppide vahel on ülioluline.

Kõigele vaatamata on kahjuks nii, et metssiga võib käia nädalaid ilusasti söödaplatsil, kuid miski ei takista teda ringi hulkumast ja üheainsa ööga käib ta üle pere taluõue, kartulipõllu või songib ära heinamaa. Samas ei pruugi ulukid sinna enam kuid või aastaid üldse mitte sattuda.
Endalgi juhtus selline asi – ükskord võtsid sead pähe taluõuele tulla. Pani vanduma küll. Söödapõld ja söötmiskohad olemas, aga tema tuleb ikka õuele. Olen kindel, et enamik jahimehi reageerib selliste röövretkede toimumisele, kuid tulemus võib jääda tagasihoidlikuks.

Jahihooajal on väga pikk periood, kus koertega jaht on keelatud, samuti jaht põrsastega emistele. See piirab põldude kaitsmist, sest mis selle rüüstava metsseaga ikka pihta hakata, kui teda küttida ei tohi. Korra hirmutada ju võid, aga varsti on ta samal põllul tagasi. Kellel on aga aega sigu põldudel vaid hirmutamas käia. Neis kohtades, kus põrsastega emised suvel liiguvad, on ka kahjud suuremad. Eks see teema on juba palju kajastamist leidnud ja ma ei hakka siinkohal kõike üle kordama, aga kuidas siis edasi?

Jahimehed ühe mütsi alla

Saare maakonna mastaabis näen kõigepealt seda, et kõik jahimehed peaksid olema koondunud ühe katusorganisatsiooni alla. See näitab tahet ühiselt probleeme lahendada, seista koos oma õiguste eest ja täita kohustusi. Kui mitte muu, siis kahjude hüvitamise teema peaks tõesti puudutama kõiki jahinduse ja maaga seotud inimesi.

Üha rohkem annab riik kolmandale sektorile võimalusi jahinduse arengus, seadusandluse muutmises ja igapäevatoimingutes kaasa rääkida, kuid samas tähendab see ka paljude kohustuste suurenemist.
Sageli on nii, et kui kusagilt tuleb Saarte jahimeeste seltsile (SJS) kahjustuste kohta arupärimine, siis selgub, et probleemiks olev jahipiirkond (jahiselts) SJS-i liikmete hulka ei kuulu. Kuid samas on ka loomulik, et inimesed ei teagi, kes ja kus täpselt jahipiirkonda majandab ja püssi paugutada võib.

Tänasel päeval peaks just SJS esindama kõiki Saaremaa jahimehi, aga osaliselt ka metsa- ja põllumehi seadusandluse vastavaks kujundamisel. Meil on 800 jahimeest, kellest valdav osa on samuti maaomanikud. “Kallis ja mis ma ikka selle eest saan” on üks oluline ühistegevust takistav väljend. Jahipidamine on kulukas ja kui jahimees oma taskust peab kinni maksma ka kõik ühistegevuse kulutused, läheb kalliks tõesti. Maaomanikul läheb jälle kalliks, kui ulukid suuri kahjusid tekitavad.

Jahipidamise kulud on suured

Alates algkoolitusest, varustuse soetamisest, seadusest tulenevast täiendkoolituste, laskekatsete korrapärase läbimise nõudeist, ja veel tuhat muud kuluartiklit. Siis veel need liikmemaksud, mis võivad küündida tuhandetesse kroonidesse. Seltsidel tuleb täita hunnikute viisi pabereid, ülal pidada lasketiiru jne, jne. Küsimused on õigustatud ning loodan, et suudame tõstatatud probleemidele lähiajal ka lahendused leida.

Kõige kurvem on kindlasti olukord, kui jahimees peab alla vanduma, sest ta ei suuda olla maaomanikele võrdväärne partner eeskätt ulukikahjustuste ärahoidmisel, ja peab oma hobiga lõpetama. See on tänase päeva probleem number üks ja ma väga loodan, et mitte kunagi ei muutu kahjustuste hüvitamine ühele osapoolele oluliseks lisasissetulekuallikaks ja teisele kiviks kaelas. Ja jätkuvalt sooviks ka seda, et metsas ulukeid ringi liiguks, sest nemad rikastavad meie looduskeskkonda oluliselt.

Seadusemuudatused tulekul

Natuke ka seaduste poole pealt, mis tulemas ja mis teoksil. Tehisvalgusallika kasutamine leidis juba suvel poolehoiu Eesti jahimeeste seltsi (EJS) üldkoosolekul ja need ettepanekud on keskkonnaministeeriumile ka esitatud. Jahimehed loodavad, et selles küsimuses on seaduseandja jahimeestega ühte meelt, ja ootame vaid positiivseid lahendeid.

Hiljuti kiitis EJS-i juhatus heaks ettepanekud muudatuste osas laskekatsete läbiviimisel, ka need esitatakse keskkonnaministeeriumile.
Väike väljavõte mõnest olulisemast asjast: laskekatse sooritamisel eristatakse laskekatset, olenevalt sellest, kas on tegemist varitsus/hiilimis- või ajujahiga. Varitsus- ja hiilimisjahiks laskekatsetunnistuse taotlemisel sooritab laskekatse tunnistuse taotleja harjutuse “seisev metssiga”.

Ajujahiks laskekatsetunnistuse taotlemisel sooritab laskekatse tunnistuse taotleja harjutuse “jooksev metssiga” või “jooksev põder”. Samuti loetakse laskekatse vintraudsest relvast sooritamisel sooritatuks ka sileraudse relva katse ja seda eraldi sooritada ei ole enam vaja. Kui neid ettepanekuid arvesse võetakse, peaks liiga keeruliste laskekatsete sooritamise probleem leevenduma ja loomulikult hoitakse sellega kokku ka ressurssi.

Arvan, et tänasel päeval oleme jõudnud ajajärku, kus maavanemal oleks õige taastada maakonna jahindusnõukogu. Seal oleksid esindatud erinevad osapooled, nagu jahimehed, metsaomanikud, põllumehed, looduskaitsjad, kindlasti veel keegi, ning eesmärgiks peaks olema kujundada Saare maakonnas arukas, erinevaid huvigruppe rahuldav jahinduspoliitika. Probleeme jagub jahindusnõukogule arutamiseks ja lahendamiseks küllaga.

Loodame seda, et jahimeeste hääl ei jää vaid hüüdja hääleks ja jahindusalane koostöö muutub kogu maakonna tasandil paremaks.

Vilmar Rei
SJS juhatuse esimees,
EJS juhatuse liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)