Joel Luhamets – meie kirikuõpetaja (11)

Joel Luhamets – meie kirikuõpetaja

Foto: Raul Vinni

Kuressaare Laurentiuse kiriku pastoraadi seinal olevalt fotolt vaatab vastu nooremapoolne ja suhteliselt kõhetu meesterahvas. Kui mitmel teisel tema ametivennal on kaelas jämeda keti otsas rippuv rist, siis sellel noorel kirikuõpetajal pildi peal ei paista taolist ametitunnust olevat.

Joel Luhamets, kes laupäevaõhtul 20 aastat hiljem pastoraadis laua taga istub, ei ole pildil oleva mehega võrreldes eriti muutunud. Juustesse on vaid siginenud halli ja tema rinnal ilutseb nüüd suur kuldrist, mida ta aeg-ajalt kohendab. Sellist ametitunnust võivad kanda vaid parimad. Kui kirikuõpetajate kohta sellist omadussõna üleüldse pruukida sünnib.

Õpetajaks mere taha

Esimese ametiristi sai Luhamets ligi 22 aastat tagasi. Tegutsedes juba Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetajana, oli ta samal ajal ka usuteaduse instituudi üliõpilane. Tookord tuli peapiiskop Kuno Pajula noorele õpetajale ametiristi üle andma 6. jaanuaril, kolmapäevasel päeval. Teenistus pidi algama kell 11. Käärkambrist hakati juba protsessiooniga kirikusse tulema, kui äkki avastati, et kirikusse pääseda polegi nii lihtne.

“Lähen peaukse juurde – kirik oli nii täis, et ei mahu sisse. Siis tuli paar laulukoori meest, kes hakkasid lihtsalt jõuga suruma ja me tulime siis hanereas siit rahva vahelt,” räägib Luhamets ise püsti hüpates ja saalis toolide vahel, külg ees, laveerides nagu tookord kirikusse sisenedes.
“Kui teenistus lõppes, vajus rahvas tänavale, linnaliiklus jäi seisma lausa. Tänav oli kõik rahvast täis,” meenutab ta muigega, millest võib välja lugeda ka kerget nostalgilist nukrust.

Luhametsa perekond ei tahtnud tegelikult üldse Saaremaale tulla. Koht oli kauge ja võõras, meri vahel ja vanemad-sõbrad kõik mandril. Esimesel korral, kui Joel Luhametsale saarele tulekut pakuti, ta loobus. Teistkordsel pakkumisel võttis koha vastu. “Ivar-Jaak [Salumets – Kuressaare koguduse eelmine õpetaja] rääkis minuga kaks tundi. Ja kui ta oli mind ära rääkinud, siis ma tulingi siia,” naerab Luhamets taas. Enne seda oli ta Saaremaal käinud vaid korra, 8. klassis ekskursiooniga.

Ei olnud juhus

Joel Luhamets arvab, et eks selles Saaremaale tulekus oli üksjagu mängus ka Jumala käsi. Lugu oli selline, et eelmise kirikuõpetaja lahkumise üheks põhjuseks oli ka see, et tema abikaasa ei saanud kusagil tööd. Võimud lihtsalt ei lasknud sel sündida.

Joel Luhametsa abikaasa Tiina õppis konservatooriumis ja oleks saanud kaugõppesse üle minna vaid siis, kui oleks leidnud siin kohapeal erialast tööd. Vastasel juhul oleks Joel Luhamets tulnud Saaremaale ja abikaasa jäänud Tallinna. Nagu tellitult oli siinse muusikakooli õpetaja aga lapsepuhkusele minemas ja ainuke viiuliõpetaja koht vabaks jäämas. “Seega oli neil valida, kas võtta Tiina Luhamets tööle või jäävad lapsed viiuliõpetuseta. Seda käidi kultuuriministeeriumis eraldi lausa palumas,” räägib Luhamets ühest asjast, mis tema Saaremaale tuleku võimalikuks tegi.

Laurentiuse koguduse praegune õpetaja Anti Toplaan võtab teema huumoriga kokku: “Võib öelda, et Laine Sepp (Kuressaare muusikakooli viiuliõpetaja – aut) on selles süüdi, et Luhametsad Saaremaale tulid.”

Koguduse ustavus aitas

“Me olime ju täiesti noored ja rohelised, mul oli kuus eksamit tehtud usuteaduse instituudis, kui mind siia saadeti. No ikka noor. Kogudus oli aga heatahtlik, kriitikat nagu ei olnud,” meenutab Luhamets toonaseid aegu ja lisab, et koguduse rahva hulgas oli selline hoiak, et kirikus toimuvat ei kritiseerita. Luhamets räägib, et oli kordi, kus ta ootas, et kogudus ühe või teise asja kohta midagi ütleks, aga ei. “Mitte ühte sõna ei öeldud. Mis on kirikus, seda me ei arvusta,” toob õpetaja näite.

Koguduse elu oli tollal, nagu ta oli. Kirikus käimine polnud sügaval vene ajal just eriti soositud. Luhamets tõdeb, et kuigi noore hingekarjasena sattus olukorda, kus koguduse elu oli languses, oli selle vundament siiski tugev. Liikmete arv küll langes, kuid talituste arv hakkas tasapisi tõusma. “Laulatusi oli siis kaks tükki aastas, leeritamisi 5–6, ristimisi ehk 10,” meenutab Luhamets.

Kuressaaret on kirikuõpetajate sõnul peetud ikkagi alati usklikuks linnaks ja tänu sellele oli ja on siin palju kirikule ustavaid inimesi.
Joel Luhamets räägib näiteks loo Pihla Ljubakesest, kes tuli kirikusse kõikide takistuste kiuste. “Ta vaevalt liikus. Ja siis oli tal lastekärust tehtud selline tugikäru, millega ta liikuma pääses. Ükskord oli piiblitund neljapäeva õhtul ja väljas oli absoluutne kiilasjää, no nii kiilas kui kiilas.

Mina lähen piiblitundi, mõtlen, et kas üldse keegi tuleb. Jõuan kohale, Pihla Ljuba juba seal. Ma küsisin, Ljuba, kuidas sa kohale said. “No ma hakkasin neli tundi tagasi tulema.” Aga tal oli 300 m tulla,” räägib Luhamets ja kinnitab, et selline inimeste toetus aitaski temasugusel noorel inimesel siin hakkama saada.

Tormiline 1989

Aeg jõudis nii kaugele, et Eesti riik hakkas omaette tahtma ja elu-olu läks vabamaks. Natuke vabanemishõngu oli Luhametsa sõnul ennegi tunda, võimud olid 80. aastate alguses juba otsese segamise ära lõpetanud. Enne seda oli kirikuõpetajat ikka vähemalt kord kuus julgeolekusse või täitevkomiteesse kutsutud aru andma.

Inimeste kirikusse tulemise tippaastaks sai 1989. Aasta jooksul ristiti 510 ja 49 leeriõnnistamisel oli kokku 346 inimest. Tegelikult tähendas see seda, et Joel Luhamets leeritas inimesi iga kahe nädala tagant.
“Miski oli, miks tuldi. See ei olnud ka ainult mitte ilu pärast. Miski teine vaimne hoiak oli toona. Ma mäletan seda 1989. aasta leeri. Leeritunnis hakkasid nii mõnedki leerilapsed nutma, mida väga harva juhtub, see oli selline väga hingeline aeg. Nüüd ma ei mäletagi, millal viimati oleks keegi leeritunnis nutma hakanud,” toob ta näite. Keegi inimesi leeri käekõrval ei viinud ega sinna ajanud. “Kõik tulid ikka ise. Nad lihtsalt tulid ja tuba oli täis.” 

Kerge selline suure koormusega töö ei olnud.
“Enamik leeritunde sai tehtud kodus. Praktiliselt kõik õhtud. Tiina läks magama juba, läbi seina kuulis neid tunde. Tol korral olid noor ja siis jaksasid küll, aga ilmselt väga kaua poleks niimoodi vastu pidanud.”
Lisaks suurenenud rahvahulgale kirikus tuli aina rohkem ette ka seda, et kirikuõpetaja kaasati rahvuslikesse üritustesse. Sinimustvalge heiskamine Kuressaare linnuse torni, represseeritutele mälestustahvli avamine jpm.

Luhamets nõustub, et kirikuõpetaja on paratamatult avaliku elu keskmes ning mingil määral ka arvamusliider. Repliigi korras märgib ta taas kord naerulsui, et Tartus (Luhamets on Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praostkonna praost – toim) on ta näiteks pühitsenud kõik 38 kiirabiautot.

Raske lahkumine

Võib kõlada halvamaiguliselt, kuid Luhamets tunnistab, et Saaremaal olek ei olnud kerge. “Kauge maa oli ikkagi. Me hakkasime kohe algul ära tahtma,” tunnistab ta. Abikaasa Tiina lisab, et kui Kuressaare oleks asunud mandril, poleks paremat kohta osanud tahta.
Põhjus äraminekuks oli inimlik: Saaremaalt ei olnud võimalik oma vanemate ja sugulastega normaalselt suhelda. “Meie olime seotud nädalavahetusel, meie vanemad olid mandril – Joeli omad Võrumaal ja minu omad Tallinnas, ja me ei saanudki neile külla. Siin ei olnud meil ühtegi sugulast,” selgitab Tiina Luhamets.

“Laupäeval tuli viimane praam mandri poolt vist kell 9, siis pidid Tallinnast juba kuue paiku tagasi tulema hakkama. Laupäevaõhtustel perekondlikel kokkusaamistel ei olnud võimalik olla, viie-kuue paiku pidi ära tulema hakkama, kui muu rahvas alles kogunema hakkas,” räägib Joel Luhamets ja lisab, et oma vanemate juurde Võrumaale jõudmiseks pidi ta sõitma seitse tundi. Seda juhul, kui praam liikus. Ette olevat tulnud ka 14-tunniseid minekuid. Väikesed lapsed kaasas.
1989 aastal otsustati ikkagi lahkuda.

“Kogudus hoidis kinni ikka ka. Hingeliselt oli väga raske see äraminek, väga raske,” tasandab Luhamets raskest otsusest rääkides häält.
Saarlased õpetaja Luhametsa unustanud ei ole. Ikka tuleb ette, et mõni kunagine ristitu või leeritatu astub juurde ja tutvustab ennast ning Tiina Luhametsa kinnitusel tuleb Kuressaarest siiani regulaarselt jõulukaarte.


Kiriku aitamise eest parteiline noomitus

Olgugi et võim ei soosinud kirikut, tunnistab Joel Luhamets, et palju oli inimesi, kes kirikut aitasid.
Nii näiteks oli kirikul keskkütte jaoks vaja masuudimahutit. Seda kuulis tollane Saaremaa piima- ja lihatööstuse direktor Ahti Viilup, kes selle kiriku jaoks ka organiseeris. Kingituse korras.

“Mul ei olnud selle vastu midagi. Ikka tuleb aidata,” räägib Viilup ise. Aga süsteem töötas ja kusagilt tuli see kingituse tegemine välja. Viilup kutsuti Tallinna vaibale ja küsiti, et kuidas siis nii, et sa nüüd vaenlast toetad? Tegu sai karistatud noomitusega koos selle arvestuskaardile kandmisega.
Muide, Luhametsa praktiliselt oma jõududega paigaldatud keskküte töötab kirikus siiamaani.

Snickersi aasta

Kui ajad on rasked, kipuvad inimesed ikka ühinema ühe või teise sildi alla. Läheb paremaks, minnakse taas laiali. Nii hakkas ka näiteks kirikuliikmete arv pärast taasiseseisvumist vähenema. Huvitaval kombel kasvas aga kirikuliikmete arv 90-ndate keskel mõneks ajaks tänu Snickersi šokolaadile. Joel Luhametsa nägu läheb seda lugu rääkides naerule.

“See oli Snickersi aasta. Jalgpalli MM-i ajal jäi üle 100 tonni šokolaadi, see toodi Eestisse. Tõsi, seda ei jagatud mitte ainult kirikule. Kuid hakati ka kogudustes jagama, aga inimesel oli nagu paha seda niisama võtta ja siis tal tuli meelde, et tal on kirikumaks maksmata ja siis ta maksis selle ka ära. Sellel aastal tõusis liikmete arv. Iga inimene, kes tuli liikmemaksu maksma, sellele anti 15 Snickersi batooni.

Ametivennast

Anti Toplaan, Laurentiuse koguduse õpetaja
Joelis oli nagu kehastunud kõik see, mis ühes ideaalses kirikuõpetajas pidi olema kehastunud. Joel on olnud üks kõige säravamaid pastoreid siin. Ta ei ole olnud tähtis ja härra, vaid ta tõi täiesti uue spiritualiteedi (vaimsuse – aut) tüübi kogudusse.

Et kui eelmine kirikuõpetaja oli härra kirikuõpetaja, siis Joel oli vend kirikuõpetaja. Tema olemus ei ole õnneks muutunud. Kui sa temaga räägid, siis saad aru, et sa oled kõige tähtsam inimene. See läheb inimestele korda.

Joel oli teistmoodi ka sellepärast, et mängis kitarri ja laulis noortega, pidas nendega laagrit kusagil telkides. No see ei olnud tavapärane. Pigem nõukogudeaegne propaganda tahtis öelda, et kirikuõpetaja on piiratud maailmavaatega alkoholilembene tegelane. Käib mustas kuues ringi…
See teistmoodi olemine on see, et kui kogu aeg vaatad mustvalget pilti ja korraga näidatakse värvipilti, siis see on niivõrd eriline.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 390 korda, sh täna 1)