Ühe “tindijooja” uskumatud seiklused

Ühe “tindijooja” uskumatud seiklused

SAMAL PARGIPINGIL: See oli siis, kui Sulev pruudi esimest korda Saaremaale tõi. Aasta oli siis 1958. Ja samas kohas täpselt 40 aastat hiljem.

Kui Sulev Mets (79) veel purunoor mees oli, pakuti talle Haapsalu parteikomitee ideoloogiasekretäri kohta. Tema keeldus. See oli tol ajal ennekuulmatu ja vihastas pakkujat väga. “No kurat, jää siis elu lõpuni tindijoojaks!” käratanud parteiboss. Ja nii läkski – kogu oma elu on Sulev Mets olnud ajakirjanik. “Ma olen õnnelik inimene, et ma selleks tindijoojaks jäin,” arutleb vanahärra. “Ajakirjaniku töö on põnev, väga huvitav. Ma olen kohtunud selliste huvitavate inimestega, kellega muidu mitte iialgi kokku ei oleks sattunud.”

KUIDAS SULEV KARJUMISE LÕPETAS “Kõik inimesed on sündinud suure sinise mere ääres,” filosofeerib Sulev mõtlikult. See kaunis luulerida pidavat just täpselt tema kohta käima, sest tema sünniküla Lõmala asub Sõrve hakul, kus ühel pool Läänemeri, teisel pool Liivi laht. Sulev oli Aandi Oskari ja Marie ainus laps kaheksa aastat, siis lisandus õde Silvi.

Sulev teab üht inimest, kes mäletab oma elu väga täpselt sündimisest saadik. See olevat tema ise. “Ma tean oma sündimist ja ristimist täpselt ja nii värvikalt, sest ema on mulle seda nii meeldejäävalt rääkinud. Tulin siia ilma ühel karmil talveööl, 26. jaanuaril. Hirmsa karjumisega ja kui see nutt oli kestnud juba nädalapäevad, arvati, et sel lapsel on mingi ihuviga küljes ja ju ta varsti teise ilma läheb.

Et laps ikka õnnistatud mulda saaks, otsustati teha hädaristimine. Ja kui siis püha vesi titele pähe tilkus, sündinud ime – poiss lõpetanud nutmise… Uudistanud küünlatuld ja varruliste võõraid nägusid.”
Nüüd peab Sulev 2. veebruari, küünlapäeva, oma teiseks sünnipäevaks.

KUIDAS SULEV ÕPETAJAST TARGEMAKS OSUTUS Et Lõmala kooli esimesse klassi oli tol sügisel kirja pandud üksainus laps, käinud kooliõpetaja Siguse Mihkel Aandil kauplemas: “Pange oma poiss ka kooli, mis sest, et aasta varem. Muidu peab Tooma Helmut üksi tulema.”

Tol ajal oli kord, et I klassi minejad pidid kooli tulema kaks nädalat enne teisi. Kui Sulev esimesel päeval rattaga kooli vuras, selgus, et nad olid õpetajaga kahekesi. Helmut pidanud sel päeval lambaid karjatama. Tunnis saanud Sulev teada, et Abruka saarel elavad hirved ja et maakera on ümmargune. Aga õpetaja jutust tulnud sedamoodi välja, et teisel pool maakera käivad inimesed, pea alaspidi. Seda poiss ei uskunud. Vaidles vastu, sest tema vanaisa oli ju ometi laevapoisina Ameerikas käinud.

Kui see oleks sedasi olnud, oleks vanaisa jõulude ajal vähemalt joomase peaga selle välja rääkinud… Õpetaja ei saanud vastu vaielda, tema polnud Ameerikas käinud. Igatahes tuli Sulev koolist ära väga uhke teadmisega – tema oli võidumees!

KUIDAS SULEV JÕULISELT POLIITIKASSE SEKKUS Sulev oli siis 10-aastane ja käis Tiirimetsa koolis. Ütleb nüüd muiates, et see oli tema elus esimene ja viimane kord, kui ta väga jõuliselt poliitikasse sekkus. Oli vene aeg, koolimaja koridoriseintele olid Pätsu ja Laidoneri piltide asemele ilmunud uued habemikud – Lenin, Stalin, Marx ja Engels. Poistel olnud tol ajal kombeks alati midagi koguda ja siis vahetunni ajal omavahel vahetada.

Sulev kogus postmarke. “Mul oli kenasti, sest kõik margid olid läinud kaubaks, kätte oli jäänud üksainus mark, Pätsu pildiga. Söömavahetunni ajal tegin selle keelega märjaks ja lõin plaksti seina peale…” Peagi oli terves koolis teada, et Aandi-poiss pani Pätsu pildi seina peale. Kooli juhataja, kõva punane Aleks Kivi, kutsus poisi välja. Koju saadeti kaebekiri. Selle lähetas poiss mööda jõge alla mere poole…

Aga karistus oli kõva: mitte keegi ei tohtinud Suleviga rääkida. “Mul pidi olema sihuke sant tunne, et olen kui ära põlatud. Mind jäeti peale tunde ja ma pidin pähe õppima “Internatsionaali” sõnad vene keeles.” Jõuluks oli tunnistusel käitumine “2”.

“Ma olen mõelnud, et olin ikka kõva poiss küll,” arutleb vanahärra nüüd. “Praegu, kus iga väiksemagi asja eest loetakse ennast suureks vabadusvõitlejaks, võiks öelda, et minu tegu – panna sellisel ajal üles Pätsu pilt – oli ju vägev poliitiline vastuhakk. No üht väikest “lumeräitsakat” või siis murtud rukkilille vääriks mu kuuereväär küll.”

KUDAS SULEV TRUMMI ÄRA PÕLGAS Seitsmendasse klassi läks Sulev linnakooli väga militaarselt riides. “Mul olid jalas Saksa sõjaväe hästi rautatud saapad, Saksa rohelisest sinelist tehtud viigipüksid ja sõduritekist tuulepluus. Ema ise õmbles. Sel ajal sai puskari eest sõjameeste käest kõiksugu väärt värki.”

Sulev räägib, kuidas koolis orkestrit tehti. “Ei tea, kes ja kust, aga korraga oli koolis suur hulk täiesti korralikke orkestripille. Poisid valisid endale meelepäraseid. Kui mina kohale jõudsin, olid kõik peenemad pillid juba ära võetud. Järel olid trumm ja tromboon. No ma võtsin siis trombooni, sest mis pill see trumm ikka on…”
Pillimängimise õppisid poisid ise selgeks. Lõpuks oldi üsna populaarsed, mängiti koolipidudel, isegi kultuurimajas.

KUIDAS SULEV IDEOLOOGILISELT KÕLBMATUKS TUNNISTATI Pärast keskkooli otsustas Sulev pisut raha teenida. Tuli soodne pakkumine Saarte Hääle toimetusest. Oli aasta 1950 ja toimetajaks saadeti üks endine trükitööline, väga punane isane Tallinnast. “Absoluutselt kirjaoskamatu, aga armastas juhtkirju kirjutada. Need ta kirjutas maha teistest lehtedest… Toimetuses teda naerdi ja tögati,” jutustab Sulev. See mees leidis, et Mets ei sobi vastutusrikkale ideoloogilisele tööle, sest tema isa on olnud Saksa sõjaväes. Aeg oli selline, et parem silma alt ära minna. Noormees lahkus toimetusest ja lasi ennast Ruhnu kooliõpetajaks saata.

KUIDAS SULEV RUHNUS RELVI VALVAS JA HAMBATORHTRIT MÄNGIS Ruhnu põliselanikud olid saarelt lahkunud, majad olid tühjad. Päris palju oli sinna kolinud endisi kihnlasi.
Sulev oli Ruhnus kaks talve. Andis kõiki neid aineid, mida kaks auväärsemat ja vanemat naisõpetajat õpetada ei soovinud. “See oli üks kena aeg,” meenutab ta. “Lõpuks olin veel pioneerijuht ka, kuigi koolis polnud mitte ühtegi pioneeri.”

1953. aastal valiti Sulev Mets ka Ruhnu külanõukogu esimeheks. Tema oli nõus, kuid ainult selle kaubaga, kui saarele tuuakse meestele hüljeste laskmiseks kümmekond püssi. Püssid tulid kohale koos raudkapiga. Seega oli külanõukogu esimehel rohkem relvastust kui majaka madrustel.
Seal tuli teha kõike, meenutab vanahärra ja pajatab veel ühe moeka loo: “Mul oli pisike tuba velskripunkti vastuvõturuumi kõrval. Õhtul tuli vana kalamees hirmsa hambavaluga. Velsker oli aga mandril. Mees ei anna järgi – sa ju koolis käind mees, ju sa midagid sellest hambavärgist ka tead.

Tõmba hammas välja! Ma teadsin, missugused need hambatangid on. Aga kui ta nüüd enne süsti ka tahab, siis ma küll ei tea… Küsin mehe käest, kas tahad tuimestusega või muidu. Tema vastu, et kuidas see parem on. Mina seletan, et oleks minu teha, teeks küll ilma. Sest tuimestusega hakkab pärast hirmkangesti valutama. No teeme siis ilma. Hammas oli küll pisut lahti, aga kui ma kiskusin, röökis mees mis kole. Kui käes oli, ütles: oh sa pagan, püksi tuli…. Teatas sedasama veel siis ka, kui ma talle piiritusega vatitopi suhu pistsin.”

KUIDAS SULEV LENINGRADIS AJAKIRJANIKUKS ÕPPIS JA KAASA LEIDIS Pärast Stalini surma, kui ajad leebemaks läksid, kutsuti Sulev tööle Pärnu Kommunisti lehte. Oli põllumajandusajakirjanik, hiljem toimetuse vastutav sekretär. “See oli periood minu elus, mis mulle nii mõndagi ära seletas,” tunnistab mees. “Kohtusin seal arukate ja haritud inimestega. Sain aru, et ajakirjaniku töö on huvitav töö ja seda ma teha tahan.”

Kui 1956. aastal komplekteeriti esimene eestlaste grupp, kes Leningradi kõrgema parteikooli žurnalistikafakulteeti õppima saadeti, oli Sulev nende hulka arvatud. Eestis ajakirjanikuks tol ajal veel ei õpetatud.
Tagantjärele arvab Sulev, et need neli aastat Leningradis andsid talle edasiseks ajakirjanikutööks tugeva põhja.

Aga Leningradi-aeg on Sulevile tähtis ka seetõttu, et leidis sealt endale naise. Milvi õppis toona Leningradi tekstiiliinstituudis. Tänaseks on Sulev ja Milvi koos elanud 50 aastat.

KUIDAS SULEV VENE AJA VÄGEVATEGA PUID JAMAID JAGAS Kümme aastat oli Sulev Mets Rahva Hääle vastutav sekretär, järgmised kümme aastat Eesti Raadios peatoimetaja ja viimased kümme enne pensionile minekut pisut rahulikumal tööpostil – poliitikaajakirja vastutav sekretär. Samal ajal kuulus Mets ka toimetuste kolleegiumidesse, olles seega üks otsustajaist ja suunajaist tolleaegses ajakirjanduses.

Põnevaid ja naljakaid seiku sellest ajast puistab Sulev justkui varrukast.
See, et trükiveakurat leheneegreid aeg-ajalt kimbutab, on teada tõde. Ei pääsenud sellest ka esindusleht Rahva Hääl. Kui Sulev Mets õhtul valvelugeja oli, juhtunud ühes pikas Hruštšovi kõnes kommunismi asemele sõna kapitalism. Umbes nii, et “meie rahvas sammub rõõmsalt sotsialismilt kapitalismile”. See oli andestamatu viga! Mets kutsuti keskkomitee büroole.

“Istuvad ümber laua, laua otsas Käbin. Tunnen õhus äikest, kohe peaks raksatama. Tehakse ettekanne. Ning siis tõstab Käbin pea ja küsib: “No mis me nüüd siis teeme?” Ma teadsin, et ennast õigustama pole mõtet hakata. Ütlen kiiresti: “No ma võin öelda, et enam ei tee!” Vaikus. Käbin küsib: “Kas kellelgi on veel midagi? No siis lõpetame selle jutu ära.” Karistus oli see, et asja arutati…”

Raadio ajast meenub Sulevile veel üks lugu Käbiniga. “Tippjuhid, ka need, kel eesti keele oskus väga kasin, tahtsid kangesti raadios esineda. Tuli Käbin. Võtab pintsaku seljast, laseb lipsu lõdvaks ja hakkab rääkima. Tahtis olla rahvamees, läks korraks tekstist välja ja siis põrutas: “Siin me siis panime üks kärbes kahe hoobiga!”

Kord saanud Mets ja tema meeskond keskkomiteelt “austava” ülesande kirjutada valmis eestikeelne kõne Karl Vainole. Selline, mis sobiks igale poole, mitte ühtegi keerulist sõna, ainult lihtlaused. Kõne sai valmis tehtud, Vainole harjutamiseks aeglases eesti keeles linti loetud, aga vähemasti Sulev pole kuulnud, et seda oleks kuskil ka ette kantud. Ilmselt oli Vaino jaoks liiga keeruline…

KUIDAS SULEV KODUSAARELE TAGASI PURJETAS Nüüd on mees kodus tagasi. Tallinnast Kuressaarde kolisid Silvi ja Sulev Mets siis, kui sõbramees Endel Prooses Meie Maad taasasutas ning Sulevi abiks kutsus.
Praegu võtab vanapaar elu vabalt ja mõnuga. Töö on tehtud, lapsed suured. Poeg Margus on läinud isa teed – on ajakirjanik ja ettevõtja, tütar Triin töötab rahvusraamatukogus turundusjuhina.

Sulev oskab imehästi kala suitsutada ja koos Milviga võõrustavad nad oma kodus meeleldi häid sõpru. Noid sel muhedal mehel juba jätkub…


KES ON PILDIL?

Selgus, et Sulev Metsa tundsid ära väga vähesed. Pakuti Udo Suurteed, Endel Proosest jt meediategelasi. Loosiõnne oli seekord Silvi Niidil. Auhinna-CD saab kätte toimetusest.

Mõistatage ära, kelle noorpõlvepilt on tänases lehes ja kellest tuleb juttu kahe nädala pärast. Auhinnaks DVD “Pühak” (peaosas Roger Moore).

Õigeid vastuseid ootame Oma Saare toimetusse aadressil Tallinna 9 või e-postile aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 145 korda, sh täna 1)