Kärped tervishoius teevad murelikuks

Kärped tervishoius teevad murelikuks

 

Inimesed on tõsises mures, sest jätkuvad kärped tervishoiu rahastamisel võivad igaühele meist karmilt kätte maksta. Tegelikult on ju ka headel aegadel tervishoiu pealt kokku hoitud küll, sest mitmes valdkonnas on ka tervisekindlustusega inimesed jäänud iseenda hooleks.

Ma mäletan juba lapsepõlvest jutte hammaste korrashoidmise tähtsusest. Suur osa inimese tervisest pidavat sõltuma hammaste olukorrast, selgitati meile juba algklassides.

Kulud patsiendi kanda

Kuid juba majanduslikult edukatel aastatel lükati hambaravi vaikselt patsiendi enda rahakoti peale – nagu oleks tegu juukselõikuse või maniküüriga. Hambaravi aastahüvitis oli vaid lohutusraha, sest juba üks hambaplomm maksis hulga rohkem kui aastas hüvitist ette nähtud. Nüüd pole enam sedagi, hambaproteeside maksumuse hüvitamisest ei tasu üldse rääkida. Mida kehvem seis majanduses, seda rohkem hambutuid suid lisandub.

Ka nägemise halvenemisega seonduvat tuleb inimesel endal rahastada, kui ei ole just tegemist raskekujulise silmahaiguse või õnnetusest tingitud kahjustusega. Tuleb minna prillipoodi, maksta seal
uuringu ja prillide eest, ja seda täies mahus. Prillid on lihtsalt üks abivahenditest, mida inimene vajab.

Haiguseks jäi aga see, kui keegi oli näiteks mõne jäseme kaotanud. Naljamehed on seda teemat palju käsitlenud. Muudkui käi aga teatud aja tagant tohtri vastuvõtul, kus sind uuritakse ja analüüsitakse, ehkki uut jalga või kätt pole veel kellelgi külge kasvanud. Selline olukord kestab siiani, taolisteks protseduurideks vahendeid jätkub.

Minuealisi ja vanemaid inimesi teevad järjekordsed tervishoiukärped ikka väga murelikuks. Aastaid oled justkui haigekassasse suuri summasid kogunud ja nüüd, mil hädad võivad sind ennast sagedamini kollitama hakata, pead suutma oma haigusega koos elada ja kuude kaupa arstijärjekorras oodata. Milliseid probleeme selline olukord paljudele peredele toob, on raske hinnata.

Millised võivad olla kärbete tagajärjed?

28. oktoobri Eesti Päevalehe intervjuus märgib haigekassa juht Hannes Danilov, et olukord on karm ja pole põhjust ka väga suuri lootusi üles kütta. Siiski lohutab ta usutlejat, et vältimatu ravi saamise võimalusi ei vähendata. Küll ennustab ta teatud juhtudel ravijärjekordade pikenemist, sest näiteks veresoonte- või songalõikust võib inimene kauem oodata. Puusaproteesi paigaldamise või silmakae operatsiooni peab tema sõnul järjekorras ootama lausa paar aastat.

Nojah, maitse küsimus. Elada paar aastat suurte puusavaludega pole just lohutav teadmine. Sellest ütlusest võib aga otsida ka tagamõtet, et kui inimene selle aja jooksul pole ära surnud, ju siis peab ikka opereerima.
Löögi alla satuvad ilmselt taas ka arstide ja abipersonali palgad. Kas edukamad arstid hakkavad jälle välismaalt tööd otsima? Aga kes nende asemele tuleb? Ajaleht Valgamaalane spekuleerib 29. oktoobril teemal “Õdede liit hoiatab Venemaalt saabuvate arstide eest”. Loodus ju tühja kohta ei salli ja vanasõna “kala otsib, kus sügavam, ja inimene, kus parem” kehtib ka tänapäeval.

Eesti õdede liidu ja Eesti tervishoiutöötajate ametiühingute liidu pöördumine sisaldab tõsist muret idast tulevate tohtrite ees, kes toovad kaasa oma töökultuuri ja teadmised. Pöördumises tehakse ettepanek kaaluda võimalust kasutusele võtta haigekassa jaotamata kasum. Ressursside vähenemise korral nähakse ohtu selles, et arsti- ja õendusabi vähendamine tähendab ka rohkem haiguspäevi ja vähem töövõimet. Peaks olema igati loogiline ja kõigile arusaadav.

Väljapääsu justkui polegi

Kogu meie riigi elu-olu, sealhulgas ka tervishoidu, mõjutab maailmamajanduse langus. See põhjendus on mistahes rahapuuduse käes vaevleva eluala puhul alati varnast võtta. Tsiteerin siinkohal väljaütlemist õdede liidu pöördumisest: “Inimelude hinnaga riigieelarvet tasakaalus hoida on ebaeetiline. Surnuid ja püsiva tervisekahjustusega inimesi euro kasutuselevõtt ei aita.” Meedikud on juba ka Toompeal kanderaami ja surnukirstuga meelt avaldamas käinud.

Kuulun nende inimeste hulka, kes peavad euro kasutuselevõttu hädavajalikuks. Selle nimel on riik loobunud väga paljust, muuhulgas ka kadunukese kirsturaha maksmisest. Vähe ei ole ka neid, kes oleks nõus tulumaksu ajutise tõstmisega, et meie elukorraldus päriselt kokku ei kukuks. Arusaamatu, miks valitsus kodanike sellesisulistele arvamustele seni reageerinud ei ole.

Me kõik vajame haiguse korral kvalifitseeritud arstiabi, toimivat päästeteenistust ja kaitset kurikaelte eest. Mina olen selle nimel valmis maksma veidi kõrgemat tulumaksu kui praegu. Kas mõtlen äkki valesti?
Minu poolt jääb õhku küsimus: kas tulumaksu tõsta ei ole võimalik vaid seetõttu, et riigikogu liikmete sissetulekud ei tohi väheneda? Või on selline rõhuasetus jällegi vale? Aga see on vist juba hoopis teine teema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)