Vastukaja: "Metssead tikuvad juba linna" (12)

Oma Saar, 22.oktoober

Jälgin internetist hoolega saar-laste lehti ja märkan, et vaatamata ilmade jahenemisele on Saare maakonnas jätkuvalt kuum.

Üks tõsisemaid probleeme, mis viimasel ajal lehtedes tõstatatud, on metsloomade liiga suur arvukus. Tulevad juba linnagi. Kommentaare jätkub sama palju kui valimisteemalistele artiklitele. Nagu ühes kirjatükiski mainitud, jagunevad hinnanguandjad peamiselt kahte leeri. Ühed vannuvad metssead ja nende rüüsteretked maapõhja ja süüdistavad asjamehi tegevusetuses, teised nimetavad ulukitele jahipidamist aga tapmiseks ja soovitavad metsadele aiad ümber teha.

Aegade hämaruses tegeles inimene küttimisega toidu ja kehakatte, ka mõne tarbeeseme valmistamiseks vajaliku tooraine saamiseks. Küti edukusest sõltus tihti paljude inimeste saatus. Tänapäeval ei ole eriti tõsiselt võetav kinnitus, et kütitakse vaid liha hankimise eesmärgil, kuigi ka selle tähtsust ei saa alahinnata.

Oma pere tarbeks peaks sel juhul piisama, kui pereisast jahimees kütiks vaid paar kesikut või mõne metskitse aastas.
Aga ulukeid on vist hullult palju, sest hädakisa kostab üle riigi. Ei loe siin midagi looma-armastajate pahandamine, sest ka need, kellel endal põllumaad pole, võivad näiteks uluki poolt põhjustatud liiklusõnnetuse ohvriks sattuda.

Küllap oleks riigil aeg leevendada nõudeid maaomanike jahimeheks saamisel, kas või selles osas, et nad võiksid oma maal ulukeid küttida. Ükskõik, milliseid lepinguid maaomanik ja jahiselts sõlmivad, see probleeme ära ei hoia. Hobijahimehed üksi ei jõua ulukikahjustusi ära hoida. Kui aga nemad peavad neid segisongitud põllumassiive, õuesid ja peenramaid hakkama kompenseerima, on selge, et püss visatakse nurka ja pühendutakse mingile vähem kulukale hobile. Aga mis saab siis?

A. Kukk
mandrisaarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)