Värskeid mõtteid oodatakse igas vallas (4)

Värskeid mõtteid oodatakse igas vallas

 

Selleks korraks on siis valimised jälle möödas. Kes tunneb südames suurt rõõmu, kes kerget kurbust, kuidas keegi. Kindlasti on ka neid, kelle lootused ei läinud täide. Küllap oli nii mõnelgi selline kahjuvalu tunne nagu minul omal ajal, kui valisin presidendiks Rüütli, kuid sain hoopiski Meri.

Algul oli süda päris raske, aga elu läks edasi ja lõpuks saime ka Rüütli. Nüüd on Ilves ja jälle pole midagi, elu läheb omasoodu ikka edasi. Kunagi ütles üks Kärla mees, et kahe asjaga hakkab mees elus pikkamööda harjuma, mis algul küll võõristavad tunduvad. Need on naise nägu ja auto värv. Kui ikka supi valmis keedab ja ausalt edasi viib, harjub nii ühe kui teisega, olgugi et algul oleks teistsugust tahtnud.

Maal saab hääled isik, mitte partei

Kus suured linnad ja parteid, eks seal ole ka segadust ja kanakitkumist rohkem, aga noh, ka väikeses potis keeb vesi ja nii on ka valdades. Tegelikult ega maarahvas ikka väga neid parteisid vali. Nemad valivad ikka inimesi. Kes on rahva usalduse ära teeninud, seda ka valitakse. Olgu ta siis orava- või jänese- või mistahes suure või väikese looma partei. Kui inimesel on ikka tahe tööd teha, ja seda valla ja kaasinimeste elu paremaks muutmise nimel, loomulikult ka enda oma parandamiseks, siis ei loe siin partei midagi.

Praegusel ajal, kui tuleviku pärast kõik mures on, saab valitutel olema suur vastutus, et tööle asujad suudaksid oma rahva kitsikusest võimalikult väikese valuga läbi vedada. Küllap igal valitul süda veidi kripeldab sees, sest mis viga valitseda ja olla valitud, kui ümberringi on õitseng, rahapuu viljub ja mured küll tulevad elu käigus, kuid kõik on siiski kontrolli all.

Praegu on raske aeg, mis nõuab mõistust ja arukat asjaajamist. Igast valitust peaks olema kasu nii eraldi kui ka koostöös teistega. Meenub vanemate jutt esimese Eesti Vabariigi aegadest, kui meie kandist oli mees Tallinna valitud. Oli siis tema istungile sõitnud, leivakott kaasas. Eks seda lõuna aega oli seal kuigipalju, aga ega siis maamees osanud või tahtnudki suures Tallinna linnas minna söögikohti otsima. Kodust oli ju palukene kaasas ja nii ta istus saali nurgas ja nukitses oma leivakoti kallal.

Istung hakkas uuesti pihta, aga maal oli ju komme, et pärast lõunat lasti ka leiba luusse. Pealegi oli mehel varane tõusmine ja pikk tee seljataga. Tuli siis teisel unetukk istudes peale. Mingit otsust hakati vastu võtma, kuid saarlane tukub ega tea maast-ilmast, rääkimata hääletamisest. Hüütud siis presiidiumist, et ajage see halli vatiga saare vanamees, kes oma silku ja koorega kartulit siin sõi, ka üles.

Kel mure, andku teada

Kes neid seadusi, mis sedakorda vastu võeti, enam mäletas, aga vanamehe silgusöömise lugu liigub mitu põlve rahvasuus. Aeg oli kitsas, mehe leivakott enam kui kesine ja vaevalt ta sellise söögiga seal ainus oli. Aga seadused said vastu võetud ja elu läks edasi tänase päevani, sest meestel olid pead otsas ja asja toimetati targasti.

Praegust aega ei saa sellega enam võrrelda. Nii suurt vaesust õnneks pole ja annaks jumal, et ei tuleks, aga seesugust tarkust, kui vanal ajal silgu ja koorega tuhli söömast tuli, vaat seda sooviks kohe igasse valda igale valitule. Kuna eestlase küüned on ikka oma poole, siis endale võtaks ka kohe suure tüki kainet mõistust ja oskust asju õigesti ajada ja koostööd teha.

Rahvale aga soovitaks seda, et vallamajas ja volikogus on kõik teie endi poolt valitud inimesed ja kui miski mure on või paistab silma mõni selline asi, mis peaks tõesti teistmoodi tehtama, siis andke aga teada. Mida rohkem rahvas ise asjast osa võtab, seda kergem on nii vallas kui ka volikogus ja seda parem saab olema kõigil. Uusi ja värskeid mõtteid oodatakse igas vallas.

Läheme siis kõik koos vastu tulevikule, mis on küll pisuke raskem, kuid ega elu peagi ju kerge olema ja koos on kergem igat raskust võita.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)