Kahekümne kuues kiri: hinged tulevad koju (6)

Kahekümne kuues kiri: hinged tulevad koju

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Mul ripub köögis hulk lapsepõlvepilte. Mina ja mu väike õde, tukad sirged kui joonlauaga tõmmatud, sinine jänes kaenlas. Ema lõikamas mu juukseid, minul seljas tema tehtud erkpunane seelik. Ja – mina vanaema süles. Me naeratame piltnikule ja näen teisigi sarnasusi me nägudes: ühesugune lõuajoon ja kulmukaar, sarnased põsesarnad.

Ega mul olegi teisi pilte, kus me niimoodi kahekesi peal – mina ja vanaema. Teda pole enam ammu, aga mäletan mõndagi, mida me koos tegime. Mänge, sõitmist tema ratta pakiraamil, pannkooke ja käike mere äärde. Ning seda, kuidas vanaema võttis mind kaasa Tornimäe surnuaeda.

Kalmistul õitsesid nurmenukud, mida ma tahtnuks korjata, aga vanaema sai jaole. “Ei tohi,” manitses ta. “Surnuaiast ei tohi kunagi midagi võtta. Need on surnute asjad.” Keegi, keda ma kalmistul ei näinud, võis pahandada, kui ma siit lilli nopin? Edaspidi üritasin surnuaial käituda eriti eeskujulikult. Panin uuesti paika kunstlilli, mis tuul oli haudade pealt ära puhunud. Tõstsin püsti vaase ja küünlaid. Võimalus, et surnud mu tegevust kuskilt jälgivad, tekitas ühtaegu nii kõhedust kui põnevust.

Eesti rahvausundi järgi usuti elu jätkumist teispoolsuses, surnud läksid manalasse. Peljati ja ette ennustada püüti seda surma, mis ootamatu: õnnetus, äkiline haigus… Hinge liikumist peeti aga tavapäraseks. Hing võis inimese kehast ära käia ka une ajal, muunduda ajutiselt näiteks liblikaks, ämblikuks või mõneks muuks putukaks. Neid nimetati hingeloomadeks ning nende tapmine tõi õnnetust.

Ajapikku on rahvausund jäänud unarusse, kombed ununenud. Kui kägu kukub, loeb inimene vahest ta kukkumised kokku küll – selle arvu järgi tavatsesid eestlased ju ennustada aastaid, mis veel elada jäänud. Ent kui paljud võtavad seda ennet tõsiselt? Harjutud on mõtlema loogiliselt, toetuma teaduse poolt tõestatule. Sestap on keeruline tõsimeeli uskuda, et elu võiks jätkuda pärast surma. Kuidas on see väide kinnitatud? Kes oskab öelda, kas see on nii? Surma-uurijad nendivad, et tänapäeva inimene kardab igasugust surma hoopis rohkem, kui seda pelgasid ta esivanemad. See pole üllatav, sest vastuseid on justkui jäänud vähemaks…

Nüüd on käes november, vastuoluline kuu, mil vanarahva uskumused surma osas eriti tugevalt esile kerkivad. Rahvakalendri järgi on tegu ju hingedekuu, kooljakuuga. Mihkli- ja mardipäeva vahele jääb hingedeaeg, mil mälestatakse surnuid. Novembri ööpimeduses tulid surnud koju käima, vihtlesid neile köetud tühjas saunas, istusid neile kaetud peolauas. Tänapäevani on säilinud tava süüdata küünal, mis seatakse aknale.

Ei tea, paljud seejuures mõtlevad, et see näitab kadunukeste hingedele teed koju. Ent lohutav on nii mõelda, kas või salaja. Eriti pikkadel talveõhtutel, mil tähed vilguvad taevas ja küünlaleek võbeleb samasuguse valgustäpina. Ilus on uskuda, et need, kes meie seast lahkunud, on siiski päris lähedal ja näevad, mida me teeme. Oma vanaemale olen sageli mõelnud just nii.

Soovin Sulle sama, mida mulle sooviti ühes hiljutises kirjas: ole hoitud!
Ja hoia teisi ka.

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 90 korda, sh täna 1)