Ligi 40-aastase staažiga rändkaupmees teenindab maarahvast vapralt edasi

Ligi 40-aastase staažiga rändkaupmees teenindab maarahvast vapralt edasi

SORTIMENT ON LAI: Viktor Nurja on kauplusauto juhina ja müüjana maarahvast teenindanud juba 38 aastat. Tema teab, mida inimesed soovivad.
Foto: Aare Laine

“Olen kolmapäeva keskpäeval Lõmalal. Seal on üsna palju ostjaid. Sõida sinna, saad hea pildi,” kutsus ligi 40 aastat maarahvast kauplusautoga teenindanud Viktor Nurja. ETKVL-i koondises Auto 1971. aastal lavkarooli taha istunud Viktor Nurja on 38 aastat tagasi valitud ametile siiani truuks jäänud.

Viktor Nurja on üks kolmest Saare maakonna “rändkaupmehest”, staažilt kõige kogenum, kes aastakümneid külast külla sõitnud, pakkudes maainimestele leiba ja saia, liha ja vorsti, kompvekke, küpsiseid, limonaadi, õlut – kõike seda, mida iga päev toidulauale panna.

Pidupäevadeks-tähtpäevadeks võtab Viktor Nurja vastu eritellimusi. Kui keegi tahab torti, kringlit või kooki, viib lavkamees need soovijale kohale.
Sortimendi üle ostjad ei kurda. “Mis me teeksime, kui teda poleks? Näe, terve nädala toidutagavara saab siit korraga kätte. Viktor on kena ja vastutulelik mees. Igal kolmapäeval on ta täpselt kohal. Vajamineva kauba saame kõik siit auto pealt kätte,” oli 80-aastane Lõmala memm Linda Sepp poemehega väga rahul.

Eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel – siis, kui Viktor Nurja kauplusauto juhina ja müüjana oma ärimehekarjääri alustas, tollal, tõsi küll, mitte selle sõna otseses tähenduses – ei saanud ta kaugeltki kõigile ostjaile vastu tulla. Tol ajal teadsid sõna “defitsiit” tähendust nii koolijütsid kui ka memmed ja taadid. Lausa pidupäevaks kujunes nii müüja kui ostjate jaoks päev, mil sardelle, viinereid või vorsti jagus kõigile soovijatele. Nüüd on kaupa nii palju, et ostjatel on raskusi rikkalikust sortimendist enda jaoks seda kõige sobivamat leida.

Praegugi on laialt levinud arvamus, et maamehed joovad palju. Mehed ostavad kauplusauto müüjalt õlut, viina ja natuke sakusmenti, ja nii on see olnud kuust kuusse, aastast aastasse.
Viktor Nurja kummutab selle väite, meenutades, et suurte ühismajandite aegu oli joomist vähem. Siis oli maarahval tööd ja tööle ei tohtinud ebakainena minna siis, ei tohi praegu ega tulevikuski.

“Noh, nüüd pole maal paljudel enam tööd. Maapoodidest mööda sõites on ju näha, et peaaegu igal ajal ja iga poe juures on seltskond. Juuakse õlut ja vahest kangematki kraami. Eks minu käest ostetakse ka alkoholi. Mõne küla mehed ostavad rohkem, teise küla inimesed vähem,” rääkis elukogenud maarahvaga suhtleja.

Pakub Saaremaal valmistatud tooteid

Viktor Nurja on võtnud põhimõtteks pakkuda ostjaile peamiselt saaremaist kaupa. “Olen pakkunud igasugust kaupa. Kui tuleb välja mõni uus ja ahvatlev toode, siis võtan müügiks. Kui see hakkab rahvale meeldima, siis tean teinekord rohkem võtta. Mõni toode jällegi kaotab oma populaarsuse. Müüja peab kõike tähele panema ja jälgima,” arutles pika staažiga müügimees.

Kogenud mehena ta juba teab, kes tahab ühes või teises külas Borodino leiba, kes peenleiba, kes Karja rukkileiba, kes millist saia jne. Kui Viktor näeb leti juurde astuvat Mihklit või Jaani (nimed suvalised – aut), võib ta eksimatult nende ette asetada kas Rocki, Bocki või mõne muu õlle.

Praegu pakub Nurja ostjaile seitset sorti saia, kuute sorti leiba, kümmet nimetust vorsti, kolme sorti suitsuliha, värsket liha on Mersu sügavkülmikus viit sorti, kommisõbrad saavad valida kümne sordi seast, küpsiseid on letis viite liiki jne. Kui keegi avaldab soovi punast kala osta, siis annab ta Nurjale tellimuse sisse ja võib kindel olla, et järgmisel korral saab ta tellitud kauba kätte. “Mõni tahab kolm kilo kassitoitu. Palun väga! Võtan hulgilaost selle koguse ära ja toimetan talle kätte. Vahel inimesed helistavad mulle isegi õhtul: ma tahan homme seda ja seda. Jaa, saab küll! Panen kõik kirja ja järgmisel päeval saan seda inimest rõõmustada,” ei teinud Nurja millestki ärisaladust.

Tööstuskaupadest on letis pesuvahendid, töökindad, küünlad, lambipirnid jne.
Vahest uskumatu, aga Viktor Nurja teeninduspiirkond hõlmab üheksat valda. Esmaspäeval tellib rändkaupmees kaupa, tegeleb pankade ja muu asjaajamisega. Teisipäeval võtab ette Sõrve ringi, teenindades Salme, Torgu ja Lümanda valla elanikke. Sügisel on ostjaid igal pool vähemaks jäänud. Kolmekümne aasta taguse ajaga ei anna võrreldagi.

“Kui alustasin, oli selles piirkonnas kolm statsionaarset poodi, kaks poodi veel vene sõjaväeosades ja kauplusauto käis viis korda nädalas. Nüüd teen Sõrvele poole päevaga ringi peale. Ostjaid on üheksas peatuskohas kokku vaid 35–40 ümber,” võttis Nurja teisipäevase päeva kokku.
Kolmapäeval alustab Viktor Nurja oma Mercedes-bussiga taas Salme ja Lümanda kandist. “Lõmala, Lahetaguse, Riksu, Kotlandi, Pilguse, Himmiste, Metsapere, Karala, Kuusnõmme, Irase ja Randvere,” loetles autojuht-müüja üles kohad, kus ta enam kui sajakilomeetrisel ringil saarlasi teenindab.

Neljapäeval saavad Viktor Nurja käest igapäevatoidu Kaarma ja Leisi valla elanikud. “Meedlast alustan ja marsruudile jäävad veel Luulupe, Pammana, Purtsa, Õeste, Mätja, Nihatu, Võlupe, Jõiste, Soela, Pamma, Murika, Asuka, Põitse ja Järise,” võttis lavkajuht teekonna kokku.

Mõned külad on teeninduspiirkonnast tahes-tahtmata välja jäänud. “Ühel aastal suri Toomalõuka külas kolme kuuga viis inimest. Mul polnud sinna enam mõtet sõita. Nooremad tööl käivad külainimesed ostavad endale toidukraami mujalt. Kaotasin lühikese ajaga oma klientuuri. Ka Viidu külas käisin sees, aga mees, kes minult kaupa ostis, suri. Tema elukaaslane ütles, et mul pole enam vaja külla sisse sõita, kuna tema teeb sisseoste mujalt. Varpes juhtus ka sarnane lugu ja selliseid näiteid võin tuua veel,” pajatas Viktor Nurja külade tühjenemise lugu.

Lahke lavkamees on võtnud vaevaks mõnele vanainimesele lausa õue sõita. “Kui tal ikka kedagi lähedast pole ja ise ei jaksa peatusse tulla, siis viin memmele toidukraami otse koju kätte. Selliseid inimesi on mul seitsmes või kaheksas külas,” mainis Viktor Nurja.

Kaup tuleb STÜ Kaubaaidast, Enserdist, Saaremaa lihatööstusest ja Saare Leivast

“Näiteks Kaubaaidast saan õlle kätte odavamalt kui otse tööstusest tellides. Ma ei saa suuri koguseid tellida ja seepärast on kasulikum tellida kohalikest ladudest,” rääkis Nurja.
Loogika kohaselt on kauplusautodel pakutav kaup kallim kui poodides. Selle tingib transport (autokulud, kütus), ettevõtja muud kulud jne. Kahjuks ei mõista seda kõik ostjad. Mõnigi on ettevõtjale vihjanud, et ühes või teises poes on üks või teine kaup odavam.

“Olen ostjailt kuulnud igasuguseid hinnanguid. Üks kirub ja teine kiidab. Üldiselt inimesed mõistavad, miks lavkakaubad sutikene kallimad on. Lavkamees ei saa ju peale maksta. Ainult suured kaubandusketid saavad hinda langetada ja siis jälle tõsta. Väikeettevõtjana ei saa ma seda endale lubada,” selgitas lavkamees hinnapoliitikat.

Juhtub sedagi, et väike kogus leiba või saia ületab realiseerimistähtaja. Mida siis teha? “Tean inimesi, kes peavad loomi. Annan neile poole hinnaga ära,” on müüja leidnud lihtsa lahenduse.
Töökal ettevõtjal jääb aega ka hobideks. Aastakümneid on ta tegelenud filateeliaga. Praegu on ta Saaremaa kogujate ühingu eestvedaja. See on aga hoopis teine teema, millest annab teha teistsuguse loo.


FIE Viktor Nurja

Jaekaubandus.
Eraettevõtjast kauplusauto juht ja müüja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)