Reisida, et iseendast välja saada (1)

Reisida, et iseendast välja saada

 

Kuigi ma olen suur Eestimaa ja Saaremaa patrioot, meeldib mulle võimalikult palju ringi seigelda mujal maailmas. Erinevaid kohti avastades ei jää inimene ainult iseendasse kinni ja koju naased alati mõne kogemuse või sõbra võrra rikkamana. Ja enamasti leiad igapäevaelu muredele eemalt vaadates hoopis parema, loovama lahenduse.

Nagu üle-eelmiselgi suvel, veetsin ka tänavu paar soojemat kuud kodumaast eemal, kuid ikkagi saare peal, Küprosel. Niisama puhata pole ma kunagi osanud, ikka pean endale mingi tööotsa hankima. Nii ka saarel, kus suvel on keskmine temperatuur 35 kraadi ja taevas kuni oktoobri keskpaigani päris pilvitu.

Sellistes oludes oli mul võimalus elada ja töötada kodusest elust sootuks erinevat elu, kus igapäevane töö tähendas suhtlemist meeletu hulga turistidega, ujumist merekoobastes, sukeldumist ja kaljuhüppeidki. Turistidega töötamine pole sugugi meelakkumine, sest igal rahvusel on omad eripärad ja kõigile peab oskama erinevalt läheneda.

Ohoo, turist Eestist!

Sel aastal kohtasin armastusejumalanna Aphrodite sünnisaarel esmakordselt ka märgataval hulgal eestlasi, keda siin turistidena varem kohanud polnud. Kui kuulsin, et Küprosele on kodumaalt lisa oodata, olin üsna äraootav.

Rootslane võib turistina olla veidi ebaviisakas, soomlane tasane ja pisut huvitu. Inglased lõõbivad, iirlased-šotlased on suurema osa ajast rõõmsalt purjakil, sakslased hiilgavad punktuaalsusega ja venelased ignoreerivad sind täpselt senikaua, kuni suudad nende poole kas või vigases vene keeles pöörduda. Millised on eestlased, mõtlesin.

Kartsin selliseid inimesi, nagu meil hallide sügisilmadega näha on: morne, endassetõmbunud, teiste suhtes pisut ignorantseid kodanikke, kellel on võõrastega suheldes raske naeratust näole manada.
Aga eksisin. Esimesed eestlased, kellega sadamas kokku juhtusin, olid eesti keele kuulmisest nii meeldivalt üllatunud, et tulid kallistama.

Järgmised kaasmaalased, keda nägin, olid eelmiste käest minu kohta juba informatsiooni saanud ja tõid mulle Eesti õlut. Muidugi kohtasin ka selliseid, kes rahvuskaaslasest midagi kuulda ei tahtnud. Õnneks vaid paar inimest kiirendas sammu ja mühatas: ”Tere jah,” justkui oleks pisut häbi kohtuda eestlasega, kes turismimaal töötab.

Ka rahaliselt ei jää eesti turistid teistele alla, puhata oskavad nad mõnuga. Palju küsiti kohalike vaatamisväärsuste kohta, renditi autosid ja juhiti neid ise, hoolimata vasakpoolsest liiklusest. Kõigepealt põhjalikult uurida, kuid seejärel ise avastada on kõige kindlam viis asjadest teada saada – selline mulje jäi eesti turistist.

Iseendast eemale

Mina olen viimasel ajal reisinud suviti, sest talvel on kool ja töö. Kuid võib-olla nõuab hämar sügisaeg isegi rohkem patareide laadimist, olgu siis kuskil Eestimaa looduspargis või kuuma päikese all Vahemere lainetes.
Ma ei tea, kas tegelikult on vahet, kuhu, millal ja kui kauaks minna, iseendast ja oma igapäevaelust on vahel niivõrd tervendav kas või mõneks päevakski eemale saada. Sest iga reis, olgu või lühike, kujuneb omamoodi seikluseks, mis kindlasti inimese elu mingil kombel mõjutab.

Võib-olla mõni uus tutvus või eriline kogemus aitab hiljem meelde tuletada, et vahel on vaja kodulävest kaugemale astuda. Selleks, et igapäevaelu asjadest sotti saada. Ja eestlane paistab täpselt teadvat, millist puhkust talle vaja on. Õnneks teab saarlanegi täpselt, kuidas oma valikutest viimast võtta.

Mul oli hea meel kohata

naeratavaid ja säravaid kaasmaalasi, kes jätsid turistidena nii mõnestki teisest rahvusest oluliselt parema mulje nii kohalikele kui ka näputäiele rahvuskaaslastele Küprosel. Kes teab, võib-olla on siin tänaval vastu jalutavad pisut mornid ja endassetõmbunud kodanikud lihtsalt oma naeratuse salli sisse matnud ja ootavad, kuniks päike jälle põski paitama hakkab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)