Audaku leprosoorium – 105 (2)

Audaku leprosoorium – 105

PATSIENTIDEGA: Professor Aleksander Paldrock Audakul pidalitõbiste keskel. 1935.
Foto: Saaremaa Muuseum

Septembri lõpus möödus 105 aastat leepra- ehk rahvakeeli pidalitõvehaigete raviks mõeldud viimase varjupaiga rajamisest Saaremaal. Lümanda vallas paiknenud Audaku vabadikutalust ümber kohandatud varjupaik jõudis tegutseda 42 aastat ning selle likvideerimisega 1946. aastal kuulutati ka pidalitõve levik Saaremaal võidetuks. Seetõttu märgib Audaku leprosoorium tänini üht olulisemat verstaposti võitluses ohvriterohke nakkushaigusega ja visa vastupanu selle leviku tõkestamiseks.

Audaku aastapäeva puhul oleks kohane heita põgus tagasivaatepilk põhjustele, mis viisid varjupaiga rajamisele ning selle tegevusele leeprahaiguse väljatõrjumiseks Saaremaalt.

Vajadus uue varjupaiga järele

Pidalitõbi oli pikka aega väga kardetud nakkushaigus, mille vastu otsesed ja tulemuslikud ravivõtted puudusid. Läbi aegade on selle levikut püütud takistada kõikvõimalike vahenditega alates haige vältimisest kuni tema sulgemiseni leeprahaigete hoidmiseks ja majutamiseks ettenähtud varjupaikadesse. Ehkki esimesi teateid Saaremaal tegutsenud pidalitõbiste varjupaikade olemasolust on teada alates keskajast, ei jõutud enne 20. sajandi algust haiguse ravimiseni ning puudus ka süstemaatiline tegevus selle leviku lõplikuks tõkestamiseks.

Vajadus uue ja ajakohase varjupaiga järele tekkis Saaremaal seoses eelkõige uute ja ulatuslike leeprakollete levikuga, mis haarasid Sõrve, Lümanda, Kihelkonna ja Mustjala piirkonda. Näiteks olevat Lääne-Saaremaal haigeid olnud pea igas külas.
Veel aitas pidalitõve kiirele ja ulatuslikule levikule kaasa teadmatus kõnealuse haiguse edasikandumise mehhanismidest, kuid ka haigete ja tervete pidev vahetu kokkupuude. Nakatunud elasid koos teiste pereliikmetega kuni haigustunnuste esmaste avaldumisteni, mis omakorda viis järjest uute haigusjuhtude tekkeni.

Oma osa leepra levikul oli ka kodustel ravivõtetel. Sageli kasutati raviks mudavanne, kuid täpselt sama protseduuri kasutati mitmete teiste haiguste raviks. See tähendas aga, et mudavanni võisid koos võtta nii leeprahaiged kui ka need, kes olid leeprast veel puutumata, seades end niimoodi nakatumisohtu.

Seadis ohtu linna maine

Pidalitõve leviku riski tõstis ka vähene tähelepanu haigusohule linnas. See aga mõjus negatiivselt Kuressaare kui kuurortlinna mainele, sest vähendas siin suvitajate arvukust. Nii näiteks tundis Saaremaal valitsenud leepraohu üle muret tuntud Vene kirjanik Nikolai Leskov (1831–1895), kes Kuressaares suvitades oli tutvunud siinsete mudaravivõtetega, puutudes nii kokku ka leepra leviku probleemiga.

Vajaduse kohaliku ravikeskuse järele tingis ka leeprahaigete endi olukord, mis tõstatas probleemi hoopis uues valguses – seekord juba haigete seisukohast, kes ei olnud rahul, et pidid ravi saamiseks kodusaarelt lahkuma. Sageli keelduti mandrile minekust ning tuli ette ka enesetappe. Selline olukord viis aga uute haigusjuhtude varjamiseni, mis omakorda võis kaasa tuua uute nakkuskollete tekke.

Tekkinud olukorrast leidis väljapääsu Saaremaa talurahvakomissar J. Sander, kes tegi ettepaneku rajada kohapealne raviasutus, mida toetas ka tõsiasi, et haigete ülalpidamine tulnuks Saaremaal odavam.

Varjupaik Audakul

Saaremaa ja Muhu valdade ühisel toetusel koguti uue varjupaiga rajamiseks 6000 rubla. Kuna uue ravila rajamisel osutus määravaks selle tulevane asukoht (see pidi paiknema keskusest võimalikult kaugel), otsustati osta Lümanda vallas paiknev Audaku vabadikutalu. Tolleaegses vääringus maksis see 1600 rubla.

Juba 1903. aastal alustati ümberehitustöödega tulevase leeprahaigete varjupaiga väljaehitamiseks. Ümberehitustööd lõppesid uue leprosooriumi ametliku avamisega 1904. aasta 29. septembril.
Vastvalminud leprosoorium oli koloonia-tüüpi asutus, kus taluhooned olid ümber kohandatud nii personali kui haigete vajadusteks. Kokku võttis leprosoorium enda alla 13 taluhoonet. Peahoones paiknesid ambulants, suur köök, ladu, kaks haigetuba ja ruum vaimulike teenistuste tarvis. Kohapealse velskri elumajaks ja apteegiks kohandati ümber Audaku talu eluhoone.

Enamik haigetest elas viies väiksemas, 8–10 haigele ette nähtud majas, igas majas oli ahju ja pliidiga suur tuba, esik, sahver ja käimla. Lisaks eluhoonetele paiknes leprosooriumi territooriumil mitmeid abihooneid, sealhulgas ka kaks sauna, neist üks haigetele ja teine personalile. Arsti maja jõuti valmis ehitada 1925. aastaks, kuna varem kohapealne arst puudus.

Esimesed patsiendid ja tohtrid

Esimesed leeprahaiged saabusid Audaku varjupaika juba 1904. aastal: nendeks osutusid Peipsi-äärsest Nina ravilast tagasi tulnud 20 saarlast. Iga haige ülalpidamise eest tasus tema koduvald 40 rubla aastas. Toidulisa kasvatati ise. Põllutööga võisid tegeleda haiged, kes olid selleks suutelised, ja töö eest saadi ka mõõdukat tasu – 50 kop kuni 2 rbl kuus. Ühistööga kasvatatud saak läks haigete endi tarbeks, kuid haigetel oli võimalus kasutada ka isiklikku aiamaad.

Kuna algul ei olnud kohapealset arsti ette nähtud, juhatasid ravi ja hooldust esmalt maakonnaarstid, hiljem Pilguse vaimuhaigete asutuse ja Kihelkonna jaoskonnaarstid. Pikka aega juhtis asutust velsker Hendrik Kõrge, kes töötas siin 1936. aastani. Esimese arstina asus 1924. aastal Audakul tööle Nikolai Sülk.

Milliste tulemustega täitis pidalitõbiste varjupaik Audakul oma ülesannet tõve ohjamisel, näitab mõningane statistika. Kui 1904. aastal alustas lep-rosoorium tegevust 38 haigega, siis 1912. aastaks ulatus haigete arv 60-ni. Valdav osa varjupaika sattunud leeprahaigetest pärines Saaremaa lääneosast, mis oli läbi aastate olnud tõve leviku osas esirinnas.

Samas hakkas leprosooriumi tegutsemise jooksul haigete arvukus Saaremaal näitama aegamööda kahanemismärke. Nii näiteks vähenes pidalitõbiste arv Saaremaal alates Audaku ravila asutamisest kuni 1921. aastani 110 haigelt 63-ni. Samas ei olnud statistika haigete lõpliku tervenemise osas väga positiivne. Esimese kolmekümne tegevusaasta jooksul Audakul ravil olnud 235 haigest suri 188 ja tervenes viis haiget.
Viimased 24 Saaremaa leeprahaiget viidi 1946. aastal seoses Audaku varjupaiga lõpliku sulgemisega praegusel Raplamaal tegutsenud Kuuda ravilasse.

Mariann Prooses


Selgituseks

Leepra e pidalitõbi – kõiki elundeid ja elundisüsteeme tabav krooniline nakkushaigus. Nakatutakse ülemiste hingamisteede kaudu, peiteaeg 6 kuud kuni 10 aastat. Kuigi leepra oli tuntud juba vanaajal, avastati haiguse tekitaja alles 1873. a. Eestisse tõid leepra sisserändajad 11., 12. või 13. sajandil.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 494 korda, sh täna 1)