Eelolev nädal möödanikus

Tänasel päeval sada kolmkümmend aastat tagasi, 1879. aasta 7. novembril, sündis Ukrainas Hersoni kubermangus Janovka külakeses juudi perekonnas Lev Davidovitš Bronštein. Juba 1898. aastal saadeti ta revolutsioonilise agitatsiooni eest esimest korda Siberisse asumisele.

1902. aastal põgenes ta asumiselt, kasutades selleks võõrast, kellelegi Trotski-nimelisele mehele välja antud passi. See nimi jäigi tema pseudonüümiks.
Pärast põgenemist elas Trotski mõnda aega Londonis, kus töötas mässumeelse ajalehe Iskra toimetuses. Venemaale naasis ta 1905. aasta revolutsiooni ajal. Ja kõik kordus uuesti: järgnes teine arest, Siberisse saatmine, uus põgenemine.

Pärast seda elas Trotski kuni 1917. aastani Euroopas ja Ameerikas. Uue võimaluse suurepäraseks poliitiliseks tõusuks andis talle Veebruarirevolutsioon. Venemaale jõudis Trotski tagasi 1917. a mais, kuid juba sama aasta 7. novembril (omaenda sünnipäeval) osales Trotski Petrogradi riigipöördes, mida hiljem hakati kõlavalt nimetama Suureks Oktoobrirevolutsiooniks.

1920. aastate esimesel poolel ja keskpaiku oli Trotski Nõukogude Liidus üks mõjuvõimsamaid isikuid, kes pooldas karmi kätt, talupoegade kiiret mahasurumist ja poliitiliste vastaste represseerimist. Muide, just seda poliitikat hakkas 1930. aastatel ellu viima Jossif Stalin, kellele Trotski võimuvõitluses alla jäi.

1929. aastal saadeti Lev Trotski Nõukogude Liidust välja, seejärel elas ta erinevais paigus, haududes Stalinile kättemaksu. Tagajärjeks oli, et 1940. aasta 20. augustil mõrvati Trotski Mehhikos. Tapjaks osutus Kremli agent, hispaania kommunist Ramón Mercader (1914–1978).

Kaheksakümmend aastat tagasi, 1929. aasta 7. novembril, ilmus Nõukogude Liidu kõige tähtsamas väljaandes, ajalehes Pravda suure juhi Jossif Stalini artikkel “Suure murrangu aasta”. Tegemist oli võltspaatosliku, enesekiitusest pakatava ja äärmiselt valeliku kirjatööga. Nende sõnade kinnituseks toon siinkohal ära kõnealuse artikli viimase lõigu alapealkirjaga “Järeldus”: “Me liigume täie auruga mööda industrialiseerimise teed sotsialismi suunas, jättes selja taha sajandeid kestnud hajameelsusest tingitud venepärase mahajäämuse.

Meist saab metallimaa, automobiliseeritud ja traktoriseeritud riik. Ja kui oleme Nõukogude Liidu pannud autodele, külamehe traktoritele, siis auväärsed kapitalistid, kes oma “tsivilisatsiooni” üle uhkust tunnevad, vaid proovigu meile järele jõuda. Siis me alles näeme, milliseid riike võiks nimetada mahajäänuteks, milliseid aga eesrindlikeks.” (vt Pravda nr 259, 7. november 1929. a).

Lausa hämmastab, milline saatanlik kahemõttelisus peitub selle artikli pealkirjas “Suure murrangu aasta” – just sel aastal murti vene, ukraina jt rahvustest talupoegade selgroog. Seepärast kätkebki see sõna (“murrangu aasta”) endas hirmuäratavat tõde. Kuid kes teab, võib-olla püüdis Kremli metslane ja julmur salaja oma ohvrite kulul nalja heita. Asjatundjad väidavad, et mõrtsukatele olevat säärane käitumine vägagi omane…

Kuuskümmend viis aastat tagasi, 1944. aasta 7. novembril, hukati Jaapanis Tokio vanglas Nõukogude Liidu agent Richard Sorge (sünd 1895). Ta oli arreteeritud juba 1941. aastal. Kuna aga 1944. aastal polnud Jaapan Nõukogude Liiduga veel sõjas, peeti pärast Sorge vahistamist kaua aega võimalikuks, et mees antakse Moskvale välja. Selleks oli vaid vaja, et Nõukogude Liit tunnistaks Sorge ametlikult oma spiooniks. Stalin seda teha ei soovinud: läbikukkunud spioone polnud talle lihtsalt vaja. Seepärast Richard Sorge hukatigi.

Tänaseks oleks nagu tõestatud, et Sorge teatas Moskvale täpse kuupäeva, mil Hitler kavatseb Nõukogude Liitu rünnata ja andis edasi ka Barbarossa plaani detailid. Stalin neid andmeid aga miskipärast ei uskunud.

Kakskümmend aastat tagasi, 1989. aasta 9. novembril, toimus Euroopa lähiajaloo üks tähtsaimaid sündmusi – langes Berliini müür, nn raudse eesriide füüsiline kehastus. Selle häbiväärse ehitise – Nõukogude propagandas nimetati seda “antifašistlikuks valliks” – olid 1961. aasta augustis püstitanud Nikita Hruštšovi lahkel loal Ida-Saksamaa tookordsed liidrid Walter Ulbricht ja Erich Honecker.

Berliini müüri langemise ajalooline tähtsus seisneb selles, et see sündmus kujunes kogu kommunistliku režiimi kokkuvarisemise sümboliks. Täpsemalt võis Berliini müüri tekkest ja hävingust lugeda 5. oktoobri Oma Saarest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)