Majatäis mõistmist ja hoolivust (1)

Majatäis mõistmist ja hoolivust

TEGELUSTUNNIS: Täna meisterdatakse Tiina Haramaa juhendamisel kasutatud munakarpidest süüteroose.
Foto: Peeter Kukk

Saaremaa puuetega inimeste koda sai 15-aastaseks. See, hetkel 13 liikmesorganisatsiooni ja kogu maakonnas orienteeruvalt 2100 puudega täiskasvanut ühendav katusorganisatsioon asub Kuressaare linnas Pikk tn 39. Endises Audla mõisa talvekojas, mis kuulus von Buhrmeisteri perekonnale ning on juba aastast 1876 märgitud Kuressaare linna plaanile. Saaremaa PIK kolis sellesse hoonesse aastal 1995.
Oma Saar käis PIK-is külas ühel töisel juubelieelsel neljapäeval, mil majas oli juba avatud omaloomingu näitus ja kümmekond virka kätepaari oli tegelustoas ametis uute ja põnevate meisterdustega.

Saaremaa puuetega inimeste kojal on sellest suvest uus juhataja – Veronika Allas, kes lubab endast rõõmsalt pilti teha soovidepuu varjus. Kõigil, kel enne PIK-i juubelit sellesse majja asja, palutakse värvilisele paberlehekesele kirjutada oma soov või ettepanek.

Veronika Allase sõnul on nende majas segased ajad möödas, ametisse on astunud uus viieliikmeline juhatus ja pädev revisjonikomisjon. Enne juhatajaks valimist on Veronika ise olnud selle majaga seotud juba kümmekond aastat, olles algul psoriaasiliidu Saaremaa tugigrupi eesotsas ja seejärel tegev usaldustelefonis. Ta tegi Tartu ülikoolis läbi psühholoogiaõpingud just nimelt sellise eesmärgiga, et siduda oma edaspidine elu inimestega, kes vajavad hoolimist, mõistmist ja abi.

Uue juhi juhtimispõhimõte on meeskonnatöö. Tema arvates on tal hullumoodi vedanud, sest kas juhuse või saatuse tahtel on sellesse majja tööle jäänud kõik väga pühendunud inimesed. “Kõik raskemad juhtumid arutame omavahel läbi, sest viis pead on ikkagi viis pead,” ütleb juhataja. Ta peab silmas projektijuhti Marju Saart, juhtumikorraldajat Tiiu Randmat, sotsiaaltöötajat Juta Levinit, maja perenaist-tegevusjuhendajat Marje Hallerit.

“Meie igapäevatöö juurde käib kovisioon, mis lahti seletatult tähendab koos-arutelu. Raskemate juhtumite puhul kaasame ka rehabilitatsioonimeeskonna spetsialiste.”
See, millest koosneb Saaremaa puuetega inimeste koda, milliseid organisatsioone ühendab (neid on kokku 13), missuguseid teenuseid pakub ja mida kohapeal teha saab, on nii pikk loetelu, et selle jutu sisse mitte kuidagi ära ei mahu. Keda asi lähemalt huvitab, võib suunduda kodulehele www.saarekoda.ee .

Saaremaa puuetega inimeste koda on kõikidele avatud esmaspäevast reedeni kell 9–17. Ja võib kindel olla, et kui oma murele ise lahendust ei leia, siis head nõu ja tuge probleemiga tegelemiseks saab sellest majast igal juhul.

Kõigepealt näitus

See puuetega inimeste omaloomingu näitus on üleval juba kümmekond päeva ja jääb avatuks novembri lõpuni. Lähemalt oli sellest juttu ka ühes varasemas Oma Saares. Mis aga veel kord rõhutamist vajaks, on see, et kõik need taiesed on loonud inimesed, kel on mingi tervisehäire. Mitmed väljapanekud sisendavad imetlust nende inimeste ande ja oskuste vastu. Näiteks see heegelduste kollektsioon, mis näitusesaali sisenemisel kohe pilku püüab. Autoriks Sofia Saks, täiesti pime naine. Siis need kaunid maalid, mille autoriteks Rita, Julia, Elisa ja Hilja. Töid on väljas Kallemäe koolilt ja selle linna filiaali õpilastelt, Randvere tööõppekeskuselt, OÜ-lt Sakadak, Saaremaa pimedate ühingult jne.

Käsikaudu teen!

Maja pimedate ühingu poolelt leiame töölaua tagant Anu Pahapilli ja talle juhtnööre jagamas tegevusjuhendaja Marje Halleri. Anul on käsil korvipunumine.
“Käsikaudu teen,” räägib Anu. “On selline vorm, põhi on lõigatud vineerist, Marje puurib augud ette ja mina panen siis vitsad aukudest läbi.” Anu on teinud lillevaase, korve, pudeleid, lilli. Nägemine hakkas tal kaduma pikkamööda.

“Algas see 1991. aastal, neli aastat hiljem öeldi, et meditsiin enam aidata ei saa. Algul olin kodune, siis panin end pimedate ühingusse kirja ja hakkasin siin majas vahetevahel käima. Siis tuli harjakursus ja käsitöökursus… On kena küll, et meil on siin selline koht, kuhu tulla. Vaata, kodus läheb ju igavaks.” Saame teada, et Anu laulab ka ansamblis Viu. Ja see käib nii, et Marju laulab ette, salvestab kassetile ja nii õpib Anu kodus laulusõnad selgeks.

Toas, kus valmimas hirmsuured harjad, on ametis Mati. Tagasihoidlik mees – pildile jääda ei taha ja perekonnanimel pole tema arvates tähtsust. Kuigi tuba on tilluke, seletab Mati, et teinekord on siin ametis mitu inimest ja töid tehakse mitut liiki. Kui vaja, lüüakse ka trummi! Harjad, mis täna töölaual, on meeter laiad, mõeldud tänavapühkimiseks. “Tellimustöö Taanist. Materjal tuleb sealt ja valmistoodang läheb ka Taani,” räägib meister.

Veronika sõnul ei saa see maja ilma Matita üldse hakkama. Tema on siin väga vajalik IT-mees. Kui arvutitel miskit viga, hüüavad naised kohe Mati appi. Ja kõik väiksemad ja keskmised remonditööd on siin majas Mati teha ning õppeköögi väljaehitamisel olnud selle mehe teadmised ja oskused hindamatu väärtusega.

Tegeluspäev

Pika laua taga on istet võtnud kümmekond meistrimeest, kellest enamikul täna käsil süüterooside tegemine. Mõnel on pooleli pudelite kaunistamine. Juhendaja Tiina Haramaa sebib ümber laua ja on toeks ja abiks neile, kes seda parasjagu vajavad.
“Mulle läheks vaja veel pärleid,” teatab Ester, kel pooleli pudeli kaunistamine. “Paneks siia keskele ühe rea, siis oleks nagu tõhusam.” Ester käib puuetega inimeste koja tegelusringis meeleldi: “Saab vähemalt inimestega suhelda ja üht-teist uut õpib ikka ka.” Estrile teeb muret Põhja tänav, mis olevat nii väga hull, et tema on seal mitu korda pidanud kukkuma. Käsib ajakirjanikel sellest linnavalitsusele ilmtingimata teada anda.

Marita toob ema hommikul tegelustundi autoga kohale, Sulev tuleb bussiga Lümandast, Mariliis Angla külast, Tiiu Pammast. Tiiu on saanud siit ringist teadmise, et mitte midagi ei maksa ära visata ja kõigest vanast annab midagi uut teha.

Tegevusjuhendaja Tiina Haramaa on Kuressaare ametikoolis lõpetanud kunstilise kujundamise eriala, praegu õpib mööbli restaureerimist. Ütleb, et selles koolis on veel mitu huvitavat eriala, mida õppida tahaks. Praegu töötab Tiina bensiinitanklas operaatorina ning puuetega inimestega tegeleb ta juba viiendat aastat. Lihtsalt sellepärast, et see maja ja need inimesed talle meeldivad.

Täna on tal abiks ka praktikant Age Rassel, kes õpib Kuressaare ametikoolis sotsiaalhooldust. “Ma olen siin õppinud seda, et sellisel tööl peab ametnik olema ise hästi positiivne, tööpäeva tuleb alustada rõõmsalt, siis saab kõik asjad aetud.” Age jaoks on seda väga huvitav näha ja kogeda, kuidas üks meeskond on kokku saanud ja kuidas kõik need väga erinevad inimesed omavahel niivõrd hästi läbi saavad ning seetõttu nii palju asju suudavad korda saata…

Igal inimesel oma mure

Ühes kabinetis on arvuti taga ametis juhtumikorraldaja Tiiu Randma ja sotsiaaltöötaja Juta Levin. Tiiul on parasjagu käsil viipekeele tõlketeenuse aruandlus Kuressaare linnavalitsusele. “Kui tahame teenust saada, siis peame ka aru andma. Kõigil on raha vähe ja kõik tahavad saada ülevaadet nende raha kasutamisest.”

Tiiu sõnul ei pea tema kui juhtumikorraldaja mitte sugugi ise juhtumeid välja mõtlema. “Iga inimene, kes uksest sisse tuleb, on omaette juhtum. Igaühel on omad probleemid. Täpselt nii palju, kui on inimesi, on ka juhtumeid, ja meie peame olema valmis korraldama nende juhtumite lahendamist.” Tiiu räägib, et koostööd tuleb teha Kuressaare linna ja valdadega ning paljude organisatsioonidega.

Tööle sattus Tiiu siia päris juhuslikult. Siis, kui mandrilt Saaremaale kolis. “Kui ausalt öelda, ma ei teadnud sellest valdkonnast mitte midagi. Ei sotsiaalist ega puuetega inimestest. Aga nüüd on nii, et ma ei tahaks siit mitte kuidagi ära minna,” pihib naine, kes on Saare maakonnas aidanud kirjutada ja täide viia paljusid projekte, mis mõeldud puuetega inimestele. Kui küsin, mis teda siin kinni peab, tuleb kiire vastus: “Kindlasti mitte palk! Siin on asju, mis on palju tähtsamad kui see palk. Ma ei oska isegi öelda, mis nimelt. Ilmselt need inimesed minu ümber, need, kellega oled ühel lainel, kellega sul on ühine eesmärk.”

Alles hiljaaegu sattus Tiiu Aurigas kokku ühe projektis osalenud inimesega, kel oli õnnestunud Randvere tööõppekeskuse kaudu töökoht saada. “Ma olen püüdnud sind mitu korda kätte saada! Mul on sulle nii palju öelda. Tead, ma olen nüüd tööl…” oli selle jutu teema. Vaat just sellised pisikesed ja säravad hetked ongi need, mille tõttu Tiiu tahab seda tööd teha.

Sotsiaaltöötaja Juta Levini töö ongi põhiliselt klientide vastuvõtt. “Kuulad ära tema mure, otsid lahendusi. Eriti palju tuleb abi küsima praegu neid inimesi, kel käib sõna otseses mõttes ülejõu ekspertiisitaotluse täitmine. See on nii mahukaks ja keeruliseks läinud, et kliendid ei suuda iseseisvalt neis sajakonnas küsimuses orienteeruda.”
Sellest toast tuleb läbi käia ka neil, kes soovivad saada rehabilitatsiooniteenust. Juta Levin tunnistab, et kogu see taotlemise protseduur on inimese jaoks aetud ikka väga-väga bürokraatlikuks.

Rõõm muusikast

Projektijuht Marju Saarega tüürib jutt kohe puuetega inimeste koja lauluansamblile Viu, mis alles hiljaaegu tähistas oma 10. tegutsemisaastat. Nüüdseks on ansambli repertuaaris juba ligi 200 laulu ja need on läinud aja jooksul aina keerulisemaks. Hetkel kuulub ansambli koosseisu 10 lauljat, lisaks pillimehed Avo ja Riivo ja helitehnik Taivo.

“Ükskõik mis puue inimesel ka ei oleks, muusikaga tegeleda saab ta ju ikka,” kinnitab Marju. “Selle ansambli eesmärk on anda puuetega inimestele võimalus koos käia ja saada rõõmu muusikaga tegelemisest.”
Paljudele on ansamblis osalemine üks põhjus kodust välja tulemiseks. Algul kartnud pimedad, et kuidas nad laulusõnad selgeks saavad. “Aga kõigele on lahendus olemas,” ütleb Marju. “Laulame proovis ühiselt laulu lindi peale ja selle järgi nad kodus sõnad selgeks õpivadki.”

Ansambli Viu juhendaja on juba aastast 2000 olnud Avo Levisto, kes igapäevases elus on Saare maavalitsuse ametnik. Ansamblijuhina tegutsemise kohta on ta ise öelnud nii: “Heade inimestega koos muusikas olemine on selge rõõm. Mida olen õppinud puuetega inimestelt? Ma ei oska nende puudeid märgata. Näen neis rõõmsaid ja positiivseid inimesi, kes suudavad raskustest üle olla. Sellist elamise oskust olengi tahtnud neilt õppida.”

Viu on osalenud ka rahvusvahelisel nägemispuuetega inimeste kergemuusikafestivalil Balti Laine, samuti Eesti puuetega inimeste kultuurifestivalil Viljandis.
Projektide kirjutamiseks ja läbiviimiseks on Marju Saar end regulaarselt täiendanud väga erinevatel teemadel, alates puuetega inimestele hariduse võimaldamise võimalustest kuni huvitegevusteni.

Ringiga tagasi

Kui me lõpuks juhataja Veronika Allase juurde tagasi jõuame, saame teada, et möödunud aasta jooksul registreerisid nad majas üle 3000 külastuse. Seega võib kokkuvõtteks öelda küll, et Saaremaa puuetega inimestel on oma koht, kuhu tulla. Koht, kus neid oodatakse, mõistetakse, abistatakse ja kus nende probleemidele püütakse leida lahendusi.


Ma tahaks ka vana olla!

Sedamoodi õhkab üks väike tüdrukutirts, kui 5. lasteaia Karupoeg Puhhi rühma lapsed tulevad Saaremaa puuetega inimeste kotta tutvuma puudega inimestele mõeldud abivahenditega.

See vahend, mis tüdrukule nii tugevat muljet avaldab, on vanuritele ja liikumispuudega inimestele mõeldud eeslükatav neljarattaline käru ehk rulaator, kus on koht turukotile ja istepaik väsinud jalgade puhkamiseks.
Uudistamist on lastel tõepoolest palju. Saaremaa pimedate ühingu esimees Anneli Lõhmus ja maja sotsiaaltöötaja Juta Levin on lauale sättinud terve rea abivahendeid, mis eelkõige tarvilikud pimedale inimesele: rääkiv äratuskell, vererõhu mõõtmise aparaat, värvi identifitseerimise seade, pimedate aabits ja raamat…

Anneli räägib, kuidas üks nägemise kaotanud inimene oma eluga toime tuleb. Jutustab pimedate punktkirjast, kuidas nad raamatuid loevad, demonstreerib pimeda sümbolit – valget keppi. Laste jaoks on põnev, kui Juta Levin tutvustab liikumispuudega inimestele mõeldud abivahendeid ja laseb neid isegi proovida: kuidas töötab ratastool, mismoodi karkudel käia ja ees lükata seda nii imelist neljarattalist käru, rulaatorit.

Anneli Lõhmuse jutt lastele on julge ja näitlik, sest tema ise kaotas nägemise 7 aastat tagasi. Praegu on Anneli valitud Saaremaa pimedate ühingu esimeheks, kelle ülesandeks on igal tasandil esindada ja kaitsta oma ühingu 58 liikme huve, korraldada neile üritusi ja väljasõite. Anneli usub, et maakonnas on neid inimesi, kelle nägemine on vähemal või suuremal määral kahjustatud, palju rohkem, kuid nad pole endast teada andnud. Tema teab, kui raske on uues, äkitselt muutunud olukorras toime tulla.

“Olin ise ka poolteist aastat ainult koduseinte vahel, ei julgenud välja tulla,” räägib naine, kellel nägemine hakkas kaduma pikkamööda. Praegu tajub ta silmanurgast vaid veidi valgust, ei muud. Tänaval liigub ta vaid saatjaga või kasutab invataksot. Anneli on tänulik, et pimedate ühing ta tollal üles leidis. “Mul oli nii suur valehäbi,” tunnistab ta. “Aga esimesest päevast, kui mind kutsuti, hakkasin siin majas käima ja olen selle eest neile väga tänulik.”

Tänaseks on Anneli Lõhmus oma olukorraga harjunud, valehäbi on kadunud ja lastele räägib ta, kuidas tema on oma kodus see inimene, kes kõige paremini ja täpsemalt teab, kus miski asi parasjagu on. Pimedad inimesed lihtsalt teavad, kuhu nad asja pannud on, ja sellega peavad arvestama kõik teised, kes temaga koos elavad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 213 korda, sh täna 1)