Õnnelike tütarde õnnelik isa (7)

Õnnelike tütarde õnnelik isa

TORDIGA: “Isa ja maasikatort käivad käsikäes,” on tütar Piret veendunud. Maasikatordihooaeg algab Peetri nimepäevaga ja lõpeb sünnipäevaga juuli lõpus. Neil päevadel tuleb kindlasti maasikatorti teha. Ja vahepeal ka.

“Oleks teadnud, oleks kodust ära läinud,” tunnistab reedel aasta isa austava nimetuse teeninud kolme tütre isa ja tütretütre vanaisa Peeter Paomees naljaga pooleks. Selline tähelepanu võtab mehe esialgu sõnatuks ning seejärel küsima, kas sellest annab kuidagi kõrvale hiilida. Tänavune aasta isa ei armasta ülearu tähelepanu, kui see pole just tähelepanu, mida ise oma perele suunata.

“Praegu on küll isadepäev, aga üksinda ei tee mitte midagi. On isa, ema ja on lapsed ja nendevahelised suhted – on perekond,” üritab 52-aastane Peeter aasta isa tiitlist rääkides jutu enda pealt ära suunata. “Kui ei oleks emasid, ei oleks isasid ka.”

Keskmine tütar Eve Tuisk toob välja, et isa esimene küsimus olnud: “Kus te kevadel olite, kui emadepäev oli?”
“Ma ütleks, et see tiitel on mõlemale tunnustus, mitte ainult isale. Tegelikult tuleks anda perepreemia,” arvab vanem tütar Piret Paomees. Nende peres ei saa tütarde hinnangul ema või isa rolli oluliselt eristada. “Ema ütleb, et kõik hea on tulnud tänu isale, isa ütleb, et kõik hea on tulnud tänu emale. Nad pole selles suutnud kokku leppida.”

Õnnelik isa

“On öeldud, et tütarde isad on õnnelikud isad. Mina võin öelda, et olen õnnelik isa,” rõhutab Peeter. Tal on hea meel, et tütardega on alati olnud hea klapp ning kui on vaja olnud rääkida või küsida, on olnud võimalik seda teha. 
Peeter ei ole muretsenud sellepärast, et peres on kolm tütart ning ei ühtki poega. Asjades, mille juures traditsiooniliselt arvatakse vajatavat meesterahva kätt, on tütred alati abis olnud.

Kui “meeste töödest” rääkida, siis on Paomeeste üheks peretraditsiooniks olnud kevadeti metsast puude toomine ja lõhkumine, millest võtavad osa kõik. “Ja mõnuga, mitte keegi sundinud ei ole,” sõnab Piret. “Mina arvan, et ma sain pisiku vanaisalt, kui ta õpetas mind puid lõhkuma ja vaatama, kuidas puu kergemini katki läheb. Sellest ajast olen hakanud nõudma, et ma tahan ka puid lõhkuda.”

Tütred on isal abiks olnud juba väga väikesest peale. Näiteks kui kõige noorem tütar Kadri vaevalt üle aasta vana oli, juhtus tähelepanu pälvinud lugu suusaklambrite kinnitamisel. Isa pani vanemate laste suuskadele klambreid peale ning väike Kadri, näinud isa kui suure eeskuju tegemisi, võttis ka kruvikeeraja ja tegi sellega õhus vastavaid liigutusi.

Rõõm pere üle on vastastikune, ka tütred on veendunud, et neil on olnud õnnelik lapsepõlv ning suurepärane isa ja pere. Isa, kes ei riidle, vaid lihtsalt oskab autoriteet olla ning samas ei ole kunagi kiitusega kitsi ja tunneb tütarde tegemiste vastu siirast huvi.
“Mina küsin alalõpmata, millega ma olen selle õnne ära teeninud?” märgib Eve suisa.

Tütred tulid saarele tagasi

Kui aeg-ajalt Saaremaa muredest räägitakse, tuuakse välja, et noored kipuvad kas maalt linna, linnast pealinna või sootuks väljamaale, ent Paomeeste pere on näide sellest, kuidas noored ei kipu kuhugi, vaid toovad siia rahvast juurdegi.

Kõik kolm tütart on Tartus kõrgemalt haritud ja töötavad nüüd Saaremaal. Eve ja Piret õpetavad Kuressaare gümnaasiumis lastele emakeelt ja matemaatikat, Kadri kaitseb keskkonnaametis loodust. Põhimõtteliselt elavad kõik ka oma kodukülas Reekülas, ehkki töötavad linnas.
Lisaks on Eve kange saare naisena toonud mandri pealt siia abikaasa Taavi, kellega nad praegu 5 kuu vanust tütart kasvatavad. Peaaegu nagu Peeter, kes pärast oma õpinguid Tartust naise Eevi kaasa võttis.

“Selle üle saab ainult heameel olla, et tütred siia on jäänud,” rõõmustab Peeter. “Hea meel on öelda, et minu kuuldes ei ole vähemalt kordagi olnud juttu sellest, et nad võiksid mandrile jääda.” Kuidas see on õnnestunud, ei oska ei Peeter ega tütred sõnadesse panna, konkreetset nippi ei ole, ilmselt on kodu selline, mis hoiab.
“See on olnud hästi loomulik käik, et me tuleme siia, oma kodusaarele, ja teeme oma kodusaarel midagi. Kuidagi soe tunne on,” ütleb Eve.

Kasvatas loomi tütarde nimel

Peeter mõtleb, et kõige tähtsam on laste juures see, et nad oleksid terved, ning on ära kasutanud võimalused, mis perel on olnud anda. Ta on õnnelik selle üle, et tüdrukud on alati väga hästi aru saanud sellest, mida, millal, kui palju võib teha ja lubada. On õnnelik, et tütardega on alati saanud rääkida ja et tütardel on piisavalt arutlevat meelt.

Peeter usub, et see on aidanud perel üle elada raskemad ajad nagu siis, kui kolm tütart korraga Tartus ülikoolides õppis. Ta tunnistab, et need olid keerulisemad ajad ning selleks, et tütred muretult koolis saaksid käia ja õppida, võttis isa endale koju loomad kasvatada.
“Ainus asi, mille vastu me mõlemad emaga olime, oli see, et kui nad olid ülikoolis, siis õppimise kõrvalt muid tööotsi või mida iganes ei tahtnud me kuulda ega näha,” rõhutab Peeter. “Kui on õppimise aeg, on õppimise aeg – tööd jõuab alati teha.”

Tütred lõpetasid õpingud ettenähtud ajaga ning kui viimane oli koolist tagasi, lõppes ka kodus loomade pidamine. Liiga pikalt ei saa rihma pingul hoida.

Isade õpetused

Kui Peetri isa omal ajal ütles, et hoolimata vanusest jääb poiss tema jaoks alati poisiks, siis teadvustab ka Peeter, et tütred jäävad talle alati tütardeks ning ta tahab nende jaoks alati olemas olla.
“On seda vaja sagedamini või harvemini, aga neil peab alati teada olema, et on olemas ema ja isa ja et kodu on koht, kuhu kõik peavad ära mahtuma, kui vaja.”

Peeter tunnistab, et aasta isa tiitel ei ole teda oma isa peale eriliselt rohkem mõtlema pannud, sest isa meenub pidevalt niigi läbi erinevate ütluste, mis meenuvad ja kõlavad nüüd veidi teistmoodi kui varem.
Üks asi, mida isa alati toonitas, oli, et elus on halvemaid ja paremaid aegu, aga elu on alati väärt seda, et elada. Raskemad ajad elatakse üle ja tuleb ilusamaid aegu. Igal perel on omad rõõmud ja mured, need tulevad ja lähevad. Hoolimata võimalikest muredest ja rasketest aegadest, on nende peres alati rõhutatud, et isegi mõttesse ei tohi võtta kodu pantimist – alati saab kuidagi teisiti.

Rääkis piimahambad ära

Peeter on alati osanud tütardega kõik asjad rääkides korda ajada, ilma et riid majja tuleks. Piret ja Eve meenutavad, kuidas isa suutis neilt isegi piimahambad suust välja rääkida. Kui isa esimestel kordadel hambad niisama välja tõmbas, siis edaspidi olid tütred ettevaatlikud. Edaspidi, kui oli tunda, et hammas loksub, tuli isa asja uurima, kinnitades, et seekord ta hammast ära ei tõmba. Aga ikka märkasid tütred hetke pärast, et hammas oligi juba isa käes. “See käis nii märkamatult, me kõik lasime end korduvalt ära petta.”

Samamoodi tunnevad tütred, et neid ei olekski nagu otseselt kasvatatud, vaid kuidagi märkamatult ja loomulikult on kõik toimunud.
Seda enam tundub tütardele veider, et vahel on arvatud, nagu oleks nende peres olnud kord nagu Viiburi sõjakoolis. Vahel olevat sugulased oma lapsi sellega lausa ähvardanud, et need saadetakse onu Peetri juurde kooli, kus neist kasvatatakse sellised inimesed, nagu olema peab.

Võib-olla oleks see hea mõte, sest Peeter leiab lastega alati hämmastava klapi. Aga mitte nagu Viiburi sõjakoolis. Kui külas on näiteks lapsed, kes mõnel põhjusel mõnd rooga ei söö, siis hakkavad nad märkamatult seda ikkagi tegema.
Nüüd, kui lapselaps Epp Kristel külla tuuakse, suhtleb Peeter temaga väga palju. Näib, et käib lausa võitlus, kes väikse lapsega tegeleda saab. “Aga siis on jälle nii, et isa tuleb oma rahuliku olekuga, et “las ma natukene hoian teda”, ja võtab väga sujuvalt lapse enda kätte,” räägib Eve. Jälle on isa peaaegu märkamatult midagi teinud.

Paomeeste peres paistab kõik liiga ilus olevat. Nagu ilusas raamatus või filmis, ei tülisid ega intriige. Isal ei ole vigu ega pole talle midagi ette heita. Lõpuks oskab Eve välja tuua ühe puuduse, mis isal tema arvates on. “Tema ainus puudus on see, et ta ei puhka!” Tütred muretsevad selle pärast rohkem kui isa, kelle puhkus näib olevat pärast palgatööd koduste tööde tegemine.

 


 

Nagu jaapani turist

Eve: “Meie isa kohta ei käi eales stereotüüpne ettekujutus eesti meestest – teleka ees, õllepudel ühes käes, pult teises käes. Telekat ta vaatab ja pult on käes, aga mitte, et tuleb koju ja veedab oma õhtu seal ja naised tehku asju, seda pole.”
Piret: “Ta kogu aeg nokitseb midagi teha, tuleb koju ja hakkab peale. Aga kui ta kodust välja mõnele reisile saada, siis ta naudib seda väga.”
Eve: “Ta on nagu jaapani turist.”
Piret: “Ta on nii vahva turist. Pildistab kõike ja leiab siis kõigiga kohe jutusoone.”
Eve: “Ta on hästi vahva, oskab märgata asju, mida teised ei märka. Kui ta siis hiljem räägib, oleks ta nagu teisel reisil käinud.”
Piret: “Kui Portugali reisilt tagasi tulime ja panime isa ja ülejäänute pildid kõrvuti, tekkis küsimus, kus ta käinud on.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 113 korda, sh täna 1)