Sel saatuslikul sügisel jäid sõrulased sõja jalgu (4)

Sel saatuslikul sügisel jäid sõrulased sõja jalgu

SAATUSE- JA REISIKAASLASED: Silver Oder ja Pilvi Kaarits (paremal) olid mõlemad kümneaastased, kui neid Sõrvest Saksamaale küüditati. Mõlemal jäi võõrasse mulda väga lähedasi inimesi. Pilvi tütar Jaanika Suluste aitab koostada reisiplaani otsimaks üles lähedaste veel leidmata hauad.
Foto: Aare Laine

Seda lehelugu võiks alustada valdopandilikult – täna 65 aastat tagasi olid oma kodudest lahti kistud sõrulased jõudnud püssimeeste saatel läbi ränkraskete kannatuste üle tormise Balti mere võõrale maale. Keegi küüditatutest ei osanud mõelda, mis neid ees ootab, kas nad üldse kunagi näevad oma kaunist Sõrve randa, metsi ja karjamaid, kallist kodupaika.

Detailselt ja põhjalikult on sõrulaste vintsutustest kirjutanud kirjanik Ülo Tuulik dokumentaalromaanis “Sõja jalus”. Igal sügisel saavad küüditatud ja nende pereliikmed kokku Mõntu sadamasse püstitatud mälestuskivi juures meenutamaks sadade sõrulaste jaoks saatuslikku sügist.

Õnnelikud on need, kes suutsid sõjakoledusi taluda, kes trotsisid külma ja (südame)valu, kes jõudsid ära oodata õnnehetke, millal teatati – teil on võimalus Eestimaale tagasi pöörduda. See maa, Sõrve poolsaar, ei olnud aga enam kaugeltki armas looduskaunis maanurgake ilusate majade, hooldatud põllu-, heina- ja karjamaadega. Sõda oli muutnud Eesti vabariigi ühe tihedamini asustatud paiga tühermaaks lugematute pommiaukude ja põlenud ahervaremetega.

Paljud sõja jalust ähvardustega laevale sunnitud sõrulased ei pidanud raskel teekonnal vastu. Sõda ei jätnud neid maha ka Poola- ja Saksamaal. Nälg, külm, pommi- ja kuulitabamused murdsid sadu sõrulasi. Emad matsid võõramaa mulda oma lapsi, lapsed vanemaid või vanavanemaid. Kui palju on neid kalmistuid, kuhu teekonnal surnud sõrulased sängitati, hauaküngast tähistamas puidust rist, millele noaga lõigati sisse lahkunu nimi ja sünnimaa.

Üks selline kalmistu asub Poolas, kunagisel Pommerimaal Stawno (saksapäraselt Stöwen) külas. Stawno (Stöwen) oli ajutiseks elupaigaks ka praegusele Rahuste küla mehele Silver Oderile.
Sellel suvel võtsid kaks kanget, juba eakamat sõrulast Silver Oder ja Pilvi Kaarits ette autosõidu Poolasse, et taas kord 65-aastase vaheaja järel näha paiku, kuhu neid karmil sõja-aastal viidi. Autorooli oli nõus istuma Silveri õe tütremees Tõnu Liinat. Retke tegi kaasa ka tema abikaasa Mildred.

Silveri küüditamise aastapäeva eelõhtul, 4. novembril võõrustas nüüdne Sülla talu peremees saatuse- ja reisikaaslast Pilvi Kaaritsat, tema tütart, Kuressaare haigla arsti Jaanika Sulustet ja selle loo autorit oma hubases kodus Rahustel.
Silver Oderi pere (isa ja ema lastega) sunniti Mõntus laevale astuma 5. novembril 1944. Pilvi Kaaritsa perel tuli kodusaarega hüvasti jätta varem, juba 27. oktoobril.

Küüditamise ajal olid nii Silver kui ka Pilvi kümneaastased. Mõlemad mäletavad kodust äraviimist ja kogu ränkrasket teekonda detailselt. Õnneks oli Stawnos alles veel maju, mis tuletasid sõrulastele meelde kõike seda, mis tookordsel keerulisel ajal seal juhtus.
Sellesuvine reis oli osalejaile muljetavaldav ka selle poolest, et saarlaste võõrustajaiks olnud poolakad olid väga külalislahked ja abivalmis. Mis aga kõige tähtsam – leiti üles see kalmistu, kuhu sõrulased maetud.

Jaanika Suluste ja Bernhard Saare imeline dialoog

Kodutalust oma vanaisa kunagise toa põranda alt võttis Pilvi Kaarits Poolasse kaasa kotikese kodusaare mulda, et viia see võõrsile maetud vanaisa kalmule. Sealt tõi ta omakorda mulda vanaema hauale Anseküla surnuaeda. Nii said Pilvi Kaaritsa vanaisa ja -ema sümboolselt taas kokku.
Pilvi Kaaritsa Tallinnas sündinud tütar Jaanika valis pärast arstiteaduskonna lõpetamist töökohaks Kuressaare haigla. Aastaid tagasi tuli noorel tohtril valvekorra ajal kiirabiauto juhi Bernhard Saarega jutuks sõrulaste saatus.

“Jõudsime jutuotsaga sõrulaste viimiseni Saksamaale. Ütlesin Bärnile, et minugi vanemad on Sõrvest pärit. Nemadki ei pääsenud Saksamaale viimisest. Vanavanaisa jäigi sinna. Keegi täpselt ei tea, kus ta suri ja kuhu maeti. Bärni istus ja mõtles ning siis ütles, et tema teab. Sellisest ootamatust teadasaamisest sattusin hämmingusse – see ei saa võimalik olla! Seepeale ütles Bärni, et tema ise mattis minu vanavanaisa.

Olin tükk aega tumm. Siis võttis ta ettejuhtuva papist taldriku ja joonistas sellele kaardi kalmistu asukohaga, kuhu minu vanavanaisa on maetud. Sel ajal tekkiski mul mõte, et läheks kohe vanavanaisa hauale. Minul endal on see soov veel teoks tegemata. Tore, et ema sai seal ära käia. Tol ajal jäi emal matmispaik teadmata, kuna ta ei olnud vanaisaga ühes laagris,” rääkis Jaanika Suluste.

Jaanika Suluste vanavanaisa, kes Pilvi Kaaritsale vanaisa, ongi maetud Stawnosse.
Poolasse on maetud ka Silver Oderi ema. Kahjuks ei õnnestunud saarlastel sellesuvisel reisil seda matmispaika leida. Kolmapäeval võttis Jaanika Suluste Süllale kaasa 1925. aasta kaartide koopiad, millel täpselt kirjas tolleaegsed saksakeelsed kohanimed. Sülla talu peremehe õnneks leiti vajalik koht kaardilt üles ja järgmise reisi ajal, ilmselt juba 2010. aastal, kavatsetakse seda paika ka külastada.

“Selleks, et neid paiku leida, printisime internetist välja erinevaid kaarte. Esialgu ei osanudki me Silveri isa päevikus kirjas olevaid saksakeelseid kohanimesid poolakeelsetega kokku viia. See võttis natukene aega, mõned õhtud ja ööd, ja nüüd on asi korras,” mainis Jaanika Suluste.
Reisi ajal leidis Silver Oder üles paiga, kus tema ema haavata sai. Neljandal päeval pärast haavatasaamist ta suri. “Mäletan, et matsime ema suure kirsipuu alla. Nüüd leidsime kaardilt ka selle küla üles,” ütles Silver Oder.
Kauge maa mullas on veel Silveri vanaema ja vanem õde.

Äratundmisrõõm oli suur

“Stöwenis, nüüdses Stawnos tundsin peaaegu kõik kohad ära. Kõik oli tuttav, nagu oleksin eile sealt ära sõitnud. Tõsi küll, palju maju oli sõja ajal hävinud ja ka peaaegu kogu kastaniallee. Ainult üks kastan oli alles. Kui sinna jõudsin, siis tundsin, et vajun kokku. Aga jäin ikkagi jalgadele. Paljud hooned tekitasid nostalgiatunde,” rääkis Oder.
Pärast kojujõudmist märganud Silveri abikaasa, et mees on palju rõõmsam, tervem ja elujõulisem.

“Seal tundsin tõesti kirjeldamatut tunnet. Osa meie elust möödus ju seal,” tõdes Silver Oder.
Kohalikud poolakad rääkisid, et surnuaeda, kuhu sõrulased maetud, hakatakse peagi Euroopa Liidu toel korrastama. Sinna paigutatakse ka vastavad tähised. Silver Oderil on lehelugejaile palve: kui keegi teab, kes sõrulastest on Stawnosse maetud, andke sellest teada Silver Oderile (Rahuste küla, Salme vald), telefon 45 26 686.

Suvel käis Silver Oder ka Poola saatkonnas Tallinnas. Suursaadik kinnitas Stawno küla elanike juttu kalmistu korrastamisest. Siiani on Silver Oder saanud infot üheksa inimese kohta, kes on Stawnosse (Stöwenisse) maetud.
Vaatamata vintsutustele ja lähedaste kaotusele uskusid Pilvi ja Silver 65 aastat tagasi mõlemad, et neil õnnestub Eestisse tagasi tulla. Lapsed harjusid ka surmaga. Seda on ehk raske uskuda, aga nii see oli. “Me nägime väga palju laipu. Käisime üle surnute ja midagi selle juures ei mõelnud,” meenutas Pilvi Kaarits.

Pilvi ja Silver olid erinevates laagrites. Silveri laagris tundsid inimesed nälga. Asi oli isegi nii hull, et lapsed saadeti külatänavatele kerjama. Pilvi meenutas, et nende laagris küüditatud kõhutühjust ei kannatanud.
Nüüd on mõlemad Sõrvemaal tagasi, Silver päriselt, Pilvi oma tütrepere suvekodus vähemalt suviti. “Ega ema seal Tallinnas pikalt vastu pea. Ta küll läheb sinna, aga tuleb ruttu tagasi,” nentis Jaanika Suluste.

Kaimri külla on endale majad ehitanud peale Jaanika Suluste pere veel mitu Pilvi sugulast. “See on mingi kodukoha vaim, mis meid seda tegema on kutsunud. Sõrves tunneme me end tõesti kõik väga hästi,” rääkis Jaanika Suluste.
Praegu on Kaimri külas, mis aastaid tagasi veel inimtühi oli, viis peret. Niimoodi see Sõrve tasapisi kosub.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 375 korda, sh täna 1)