Isased mammutid raputavad pead

Isased mammutid raputavad pead

 

Isadepäeva eelsetest kirjutistest ja kõnedest jäi varasemaga võrreldes silma isaduse teema tõsisem käsitlus. Mõeldi ka neile peredele, kus sel päeval isa lastega koos ei olnud. Mehi sarjati selle eest, et nad ei taha isakohuseid täita, kuskilt jäi silma fakt, et enam kui kolmandikus peredest kasvatab last vaid üks vanematest. Kui ühel pool on palju üksikvanemaid, siis teisel pool peaks olema palju üksi elavaid inimesi, kel pole lapsigi. Kuidas mõjutab see meie iivet?

Üks tuttav rääkis mulle hiljutisest klassikokkutulekust, kuhu kogunes viis klassiõde ja samapalju klassivendi. Mehed olevat kohe sauna hõivanud, oma kooliaegu meenutama hakanud ja õlle kõrval n-ö meestejuttu pajatanud. Igaüks rääkinud oma elust, kuhu järje peale jõutud jne. Ükskõik millist rada pidi elu kellelgi läinud oli, aga pere oli kõigil olemas. Abielu ja lapsed.

Kus on mehed?

Aeg möödunud märkamatult ja naised hakanud elutoas nihelema. Juba oli võetud ka üksjagu vägijooki, selletõttu julgeti kuraasikamalt uksele taguda, et kus on mehed. Meestel olevat saunas päris kõhe hakanud. Tundsin huvi, et miks siis. Selgus, et kõik viis klassiõde olid vabad ja vallalised ja mõnelgi oli kurjakuulutav tuluke silmis põlenud.

Selle seltskonna põhjal võib teha üsna üldise koondpildi noortest eesti peredest. Eelkõige näitab see, et noori mehi on vähevõitu. Tuttav kirjeldas mulle ka kokkutuleku klassiõdesid: üks polnud kunagi abielus olnud ega kellegagi pikalt koos elanud, paar naist olid lahutatud ja kasvatasid lapsi üksinda, neljas oli pikka aega välismaalasega koos elanud, aga lastetuna lahku läinud, üks kolme lapsega leseks jäänud.

Mõtlesin ka omaealiste tutvusringkonna läbi. Abielus ja vabaabielus olevate paaride suhe on umbes pooleks. Lisaks veel neid, kes ei ole pere loomiseni jõudnud, aga siin ei ole meeste-naiste suhe võrdne. Vabu ja vallalisi mehi lugesin üles vähem, aga üksi elavaid naisi sain see-eest palju. Nii lastega kui ka lastetuid.

Midagi on valesti

Milles küll asi? Kas tõesti on mehi nii vähe, et kõigile naistele ei jätku? Kus nad siis on? Keskmise eluea pikkuse statistikas toodi välja see tõik, et “kõvera” allakiskumise üks põhjusi on see, et paljud noormehed ei jõua keskealiseks saadagi. Liiga riskantse elustiili tõttu lähevad paljud juba enne pereloomist manalateele.

Üksikute naiste rohkuse põhjuseks on arvamusliidrid pidanud ka seda, et naiste haridustase kipub olema samaealiste meeste omast kõrgem. Liiga valivatena jäädakse pigem üksi, kui elatakse koos piiratud mõttemaailmaga inimesega. Eks neid põhjusi ole veel, aga need kaks on enim silma paistnud.

See pilt on selline võib-olla vaid minu enda mätta otsast nähtuna. Olen maapoiss, kes kunagi linna õppima läinuna ei ole linnaeluga siiani suurt kohanenud. Kuid ajakirjandusest ja veebifoorumitest lööb üldjuhul sama kuvand ette – traditsioonilisi perekondi on vähe ja inimesed õnnetud. Pole siis ime, et ka lapsi sünnib vähe.

Mida selle vastu ette võtta? Mitte mingi perepoliitika koos kõlavate eesmärkidega ei tekita ilmakodanikke juurde, kui ei ole väärtustatud vastavad peremudelite hoiakud. Meil püütakse pigem seadustada igasugu teisi peremudeleid, kui seista lastega pere heaolu eest. Mitte miski muu ei pane aga lapsi juurde muretsema kui kindlustunne ja stabiilsus.

Ma ei igatse tagasi Nõukogude aega, aga sel ajal tagas hea sündimuse stabiilne ühiskonnakorraldus. Suuri hariduse omandamise või töökohaga seonduvaid probleeme polnud, samuti puudus lootus, et äkki võiks elu kusagil mujal maailma paigas parem olla. Rahvaarv kosus tasapisi.

Vähene stabiilsus hirmutab

Omariiklus on aga olnud kõike muud kui stabiilne elukeskkond. Oleme üle elanud hulga majanduslikke, riigikorralduslikke ja ühiskondlikke reforme, millele ei näi lõppu tulevat. Viimase aasta valusad kärped pea igas eluvaldkonnas kahandavad sedagi kindlustunnet, mis meil juba tekkima hakkas.

Noored pered on iseseisvat elu alustades juba võlaorjuses ja lähitulevik näib tume. Kust neid lapsi peaks sellistes oludes siis juurde tulema? Ja kuidas pered üldse koos püsivad? Mingite majanduslike kriteeriumide saavutamise nimel on eesti pered panti pandud.

Rein Taagepera on iibe allakäiku nimetanud demograafiliseks vetsupotiks ning ka teaduslikult ja arvudega oma väiteid tõestanud. Meie suurim probleem on rahvastiku vähenemine nii varajase suremuse, sündimata laste kui ka väljarände tõttu. Näib, et senise riigikorralduse jätkudes muud stsenaariumit ei olegi kui hääbumine.

Mida siis ellujäänud peavad tegema? Üks teadlane on öelnud, et selleks, et meie rahvastiku järelkasvu taastada, on meil vaja väga kardinaalset ühiskondlikku muutust. Ja ta pakkus ka välja lahenduse – seadustada mitmenaisepidamine.

Selles valguses tekib küsimus, kas klassivennad oleksid pidanud vastu võtma oma klassiõdede ürgse kutse. Meenutab kangesti üht vana anekdooti mammutite väljasuremisest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)