Kõne Iffile: Täna räägime pensionile minemisest, pensioniea edasilükkamisest ja eripensionist (12)

Minu esimene emotsioon on selline. Naised, keda me palavalt armastame ja austame, peaksid pensile saama 55-aastaselt. See, et nad on tõstetud meestega ühe pulga peale, näitab seda, et meie riik on ikka väga vaene. Et pensioniiga kavatsetakse veel tõsta, kinnitab seda ka, rääkigu poliitikud mida tahes.

Mina tõstan küll oma võitluslipu just naiste eest! Nemad on meile lapsed sünnitanud, üles kasvatanud, paljud mehed ei tea neist asjadest suurt midagi. Peaks ikka naistel laskma veel olla ilusad ja toimekad meie kõrval.
Teadmine, et sa ei saagi enne 65 pensile, on tegelikult kõigile väga stressitekitav.

Loomulikult peab aru saama ka sellest, et elanikkond vananeb ja pensionäre üha lisandub ja seda suuremad on riigi kulutused. Aga enne pensioniea tõstmist peaks ikka kindlasti vaatama keskmist eluiga ja sellest tuleb teha järeldused. See vaene eesti mees ei elagi ju palju kauem kui see praegune 63. Mul endal on lootus uuest pensioniea tõusust pääseda ja ma tahaksin tõesti ka pensionipõlve nautida. Kuigi ega artistid ju kohe koju jäägi ja eks minagi püüan olla laval niikaua, kuni keegi veel saali tuleb. Aga samas ei pea ma enam igal päeval mõtlema, et kuidas elada järgmise sissetulekuni.

Kui rääkida eripensionidest, siis tulevad mulle eelkõige meelde mehed, kes paljakäsi seisid taastatud Eesti vabariigi piiril. Ka politseinikele tulistasid pätid autodest näkku. Need mehed on absoluutselt oma eripensionid ära teeninud ja loodan, et see ka alles jääb. Et sellistes ohtlikes ametites töötavatel riigiteenistujatel ka edaspidi eripension ära võetakse, on nõme.

Kui see on kunagi kehtestatud, siis tuleb seda maksta ja selleks vahendid leida. Taolist äravõtmist nimetati minu lapsepõlves “andja, võtja, kassiperssenoolija”. Kuuekümnene mees on politseiniku või päästjana oma töö ammu teinud ja ei kujuta küll ette, kuidas ta seda sellises vanuses teeb.

Kas aga tähtsate riigiametite juhtide, prokuröride, kohtunike ja kas või presidendi eripensionid ära võetakse, selle üle kaldun ma kibedalt muigama. Arvan küll, et nendel see ära ei kao. Nemad lihtsalt on pumba juures ja nende kaudu seadusi tehaksegi. Neid pensione võidakse silmakirjaks küll vähendada, aga ei need kao.

Hiljuti oli lehtedest lugeda, et 20% vanaduspensionäridest töötab. Seda minu meelest ära keelama ei peaks. Inimene, kellel on jaksu tööd teha ja pension on välja teenitud, las töötab ja saab kätte ka väljateenitud pensioni. Kõige kurvem on minu meelest neil, kes peavad äkki ühest kindlast päevast koju jääma. Kui pole äkki kellegagi suhelda, mitte midagi teha ja puudub motiiv edasi elada. Elu on näidanud, et sellised kustuvad kiiresti. Tean inimesi, kes on 80 aastat vanad, tatsavad ringi ja teevad oma asju jube hästi.

Kindlasti on pensioni pealt kokkuhoitav raha suur, aga see ei ole ühe riigi elus ainus määrav asi. Meiesuguste põlvkonnale on see natuke liig küll. Võib-olla tõstaks kunagi kaugemas tulevikus, nii 30 aasta pärast. See praegune halin, et rahvas vananeb ja arenenud riikides on pensionäre juba rohkem kui noori, on kestnud üsna kaua. Riik andku inimestele natuke aega hingata ka!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)