16 aastat Kingissepa linna eesotsas

16 aastat Kingissepa linna eesotsas

MUUDKUI AVA: Täna naerab Erna Salumäe, et tema olnud omal ajal justkui Savisaar – aina lõikas linti! Pildil avab Kingissepa linna täitevkomitee esimees Salumäe linna 4. lasteaeda.
Foto: Erakogu

“Olen üle elanud viis “paleepööret”, pidanud ameteid alates karjalapsest linnapeani ja matnud umbes paar-kolm tuhat inimest,” jutustab Erna Salumäe (83), lehitsedes paksu kaustikut, kuhu vanaproua on kirja pannud kõik oma luuletatud laulusõnad, tähtsamad sündmused ja naljakamad seigad eluteelt. “Kui viimati haiglas olin, siis tõid lapsed (Poeg Raul ja minia Õilme on ajaloolased – A. K.) mulle selle klade ja palusid mul oma elu kirja panna. Haigevoodis oli piisavalt aega, et meenutada ja mõelda.”

Oma sünnist, kodust ja perest on Ernal selles kaustikus mitmekümne salmine luuletus, mis algab nii:

Mu isa nimi oli Sander Sild
ja ema nimi Viiu Põld.
Nooruses nad üksteist leidsid,
armastus neid kokku köitis.

Edasi loeme, et tüdruklaps Erna oli Kõljala küla Silla talu kümnelapselise pere üheksas laps. Ema oli ära õppinud kangakudumise ja teenis sellega leivaraha. Isa oli aednik, hiljem sai tööd teedevalitsuse kivipurustajal. Oma vanemaid vendi ei ole Erna näinudki, nood surid kõik lapsena. Tüdrukutele armu ei antud, kõik pandi varakult tööle. Erna käis külaperedes karjalapseks, lapsehoidjaks ja suiliseks.

Talvel koolis, suvel raha teenimas

Sedamoodi see paljulapselisest perest koolilapse elu toona käiski. Kaali kool oli suur kool, lapsi 120 ringis. See asus endises Kaali mõisa härrastemajas. Maja oli väga vana, lagede all massiivsed toed.

Lapsevanemad hakkasid nõudma uut koolimaja. Kui Erna oli jõudnud teise klassi, läkski uue koolimaja ehitus lahti. Klassid jagati küla peale laiali, Erna klass kolis Jalaka talu suurde elutuppa. Ehitati kaks aastat ja siis oli uus Kaali kool valmis. Neljandasse klassi läks Erna juba uude majja. Mäletab hästi, et siis pidid kõik lapsed kandma koolivormi – tüdrukutel olid ilusad helesinised kleidid valgete kraedega.

Pärast Kaali kooli pandi tüdruk õppima Kõljala põllumajanduskooli. Koolivaheajal töötas Erna õppemajandis ja oli abiks rehepeksumasinal. Lõikas lahti viljavihkude sidemeid. Õhtuks oli kitli hõlm viledaks kulunud, sääred veritsesid.

Pärast kooli lõppu jäeti tubli tüdruk tööle õppemajandisse, kust ta õige pea kutsuti Pärsamale piimakarja jõudluskontrolli assistendiks. Seejärel tehti talle ettepanek asuda tööle Pöide valla täitevkomiteesse kultuuri- ja haridustöö instruktorina. Erna alluvuses oli 7 kooli, 7 rahvamaja ja 7 raamatukogu.

“Oli hull olukord, sest koolides oli õpetajaist suur puudus. Mehed olid võetud sõtta, paljud ärksamad inimesed olid põgenenud välismaale. Käisin Kuressaare gümnaasiumis otsimas, et kas võiks mõne õpetaja saada… Koolid tuli ju tööle panna,” meenutab Erna Salumäe.

Kuressaare kolhoosi esimees

Erna rõhutab, et tal pole kunagi olnud tööst puudust ja kõik tööd, mis ta elu jooksul on teinud, on talle ise kätte tulnud. Nii juhtus seegi kord: tekkisid kolhoosid ja hakkaja noor naine suunati Kuressaare kolhoosi esimeheks.
“Ei olnud seal raskust midagi,” arutleb vanadaam. “Olin ju maalaps, eluaeg maatööd teinud, põllumajanduskooli läbi teinud.”

Kui noor esimees kohale jõudis, olnud lehmalaut veel pooleli, loomad paigutatud mingisugusesse armetusse katusealusesse. “Panin kohe kõik jõud mängu, et loomad talveks varju alla saaksid. Sööta, seda oli ka vähe varutud. Käisin koolides lapsi palumas, et nad aitaksid männioksi varuda.

Heina käisin metsamajandist kauplemas, hankisin loa, et saaks kaubabaasist jõusööta,” meenutab Erna. “Tulemuseks oli see, et Kuressaare kolhoosis ei surnud selle talve jooksul ära mitte ühtegi looma ja aasta piimatoodang oli lehma kohta suurenenud 500 kg. Siis olid kiidulaulud lehes.”

Kolhoosi juhtis Erna viis aastat. Ja see oli tore aeg, ütleb ta. Nimelt kohtus ta sel ajal oma kaasa Endliga, Viljandi kandist pärit noormehega, kes pärast põllumajanduse akadeemia lõpetamist oli söandanud saarele tööle tulla.
“Mina esimehena tutvustasin noorele spetsialistile majandit ja inimesi.

Sedamoodi mitu aega. Ja mees muudkui sõidab minuga kaasa… Mõtlesin juba, et kuidas ta ometi seda kolhoosi selgeks ei saa.” Nagu hiljem selgus, olid noorel mehel hoopistükkis muud plaanid. Tuleval aastal tähistab vanapaar oma 50. pulma-aastapäeva.

Kingissepa linna juhtimas

Kuressaare linna täitevkomitee esimees oli Erna Salumäe 16 aastat (1961–1977). Oli vene okupatsiooni aeg ja seetõttu arvavad mõned ajaloolased, et linnapeaks seda tollast ametikohta mitte kuidagi nimetada ei saa.

“Oli see aeg, kus inimesed põgenesid kolhoosist ja tahtsid tulla maalt linna. Kõigile oli vaja elamispinda, aga uusi maju kerkis visalt. Samas oli linna täitevkomiteel terve pikk nimekiri nendest, kes pidid saama korteri eelisjärjekorras. Mäletan, et korterijärjekorras oli üksvahe üle 400 inimese,” meenutab Erna.

Esimene uus maja, mis linna toona ehitati, oli bussijaama juures Tallinna tänaval asuv kahekorruseline kivimaja. Seejärel tulid Rootsi tänava majad. Erna nn valitsemisajal kerkisid Saaremaa kaubamaja, kultuurimaja, postkontor, bussijaam, praeguse Saaremaa ühisgümnaasiumi hoone.

Linna raekoja restaureerimine käis tervelt 16 aastat! Rahvas aitas omalt poolt kaasa ühiskondlikult kasuliku tööga. Ei antud armu ka tippjuhtidele. Nii on Erna linnajuhina käinud Mändjalas liiva autole kühveldamas, Kahu vabrikus laudu saagimas jne. Linna park oli asutuste ja ettevõtete vahel ära jagatud sektoriteks, igaüks pidi hea seisma selle eest, et tema osa lehtedest puhas oleks. Hoogtööpäevakulised saadeti keskväljakult mürtsuva orkestri saatel tööle.

Pikk oli lasteaeda soovijate järjekord. Kord tulnud Erna juurde koos kahe saatjaga üks venelanna, peaaegu üleni kipsis, kahe karguga. Kurtnud, et tema abikaasa saadetud õppustele ja tema oma tervisliku seisukorra tõttu ei tule kahe lapse kantseldamisega toime. Vaja lapsed lasteaeda panna. Ernal hakkas naisest kahju, võttis mõned telefonikõned ja lastel olid lasteaiakohad olemas. Õhtul enne kojuminekut vaadanud Erna aga kabinetiaknast välja ja mida ta näeb! Seesama naisterahvas kõpsib uhkelt ümber pudupoe nurga, kipsist ja karkudest ei enam jälgegi…

Neli aastat Harku naistevanglas

Korteripuudus oli suur, aga elamispinda tahtsid kõik. Mis viga tahta, sest kortereid jagati toona ju päris muidu. Igaüks püüdis linnajuhile pugeda, mis jaksas. Et ehk ikka jääb meelde. Erna sõnul oli väga palju neid, kes püüdsid teda igal võimalikul moel n-ö ära osta.

“Ükskord mängis mu poeg liivakastis ja talle oli keegi tädi pistnud 25-rublase koolipluusi rinnataskusse. Teinekord toodi mulle kommikarp. Kui hakkasin ämma sünnipäevale minema, võtsin selle karbi kapi otsast kaasa. Pärast ämm helistab, et sa tõid mulle nii suure kingituse… Ma isegi ei tea, palju seal siis raha sees oli. Mul ei sobinud seda vanainimese käest ka küsida.”

Igatahes sai Erna Salumäe süüdistuse altkäemaksu võtmises ja tal tuli linna tegevjuhi amet maha panna. Kohus mõistis talle üheksa aastat, millest neli ta Harku naistevanglas ka ära istus. Siis sai amnestia.

Vanglas oli Erna õmblusvabrikus brigadir, sööklas kokaabi, raamatukogu juhataja. Tegi kõiki peenemaid töid. Erna valiti kohe rühmavanemaks, hiljem valisid naised ta koloonia aktiivinõukogu esimeheks. Kui Erna vabaks mõisteti, öelnud ülemused: “Meil on nii kahju, et te ära lähete.” Ernal loomulikult kahju ei olnud.

Hinnatud matusekõneleja

Erna oli 19-aastane, kui ta esimese matuse läbi viis. See oli siis, kui ta Pöidel töötas.

“Ühes peres suri lastehalvatusse korraga kolm väikest last. Pererahvas tuli külanõukogust abi saama. Tornimäel oli küll uus õigeusu kirik, kuid nemad ei olnud seda usku. Pöide kirikusse oli aga pikne sisse löönud, seal matuseid korraldada ei saanud. Töökaaslased soovitasid mind, sest ma olin luuletusi lugenud, kõnevõistlusi korraldanud. Lauluga lubasid nemad toetada. Ja nii ma selle matuse ära tegin. Rahvas jäi väga rahule. Ja siis kutsuti mind juba järgmisele matusele kõnelema…”

Hiljem lõpetas Erna kaugõppes kultuuriministeeriumi juures matusekõnelejate kaheaastased kursused. Tänaseks arvab vanaproua oma “kontol” olevat umbes 2–3 000 matust. Ta on seda tööd teinud kokku 64 aastat.

Talle meenub üks matuse-tseremoonia Laimjalas, kui veidi vindised matuselised olid linna surnukuurist kohale toonud kogemata vale kadunukese. Kui kirst lahti tehti, selgus, et 86-aastase vanataadi asemel on kirstus valges nailonsärgis noor mees. Surnute vahetus toimunud otse maanteel Kallemäe kooli juures ja mõlemad kadunukesed jõudsid veel samal päeval korralikult maamulda.

Erna räägib, et ta on matnud isegi üht õigeusu preestrit, paar korda on olnud leinajate hulgas Tallinna praost Jaan Tammsalu, kes öelnud talituse lõpus: “Erna, sa oled nii kenasti kõnelema hakanud.” Erna on sedagi näinud, kuis surnu on muldasängitamisel kirstust välja kukkunud. Üks vana naine, olles kadunud kaasa ülikonnalt liiva maha rapsinud, öelnud nii kenasti: “Vaada, mis juhtus, määrisid nüüd oma uue ülikonna ka veel ära.”

Kui Erna Salumäe plaanis juba pensionipõlve pidama hakata, kutsuti ta tööle linna tavandimajja. Ta valiti tavandinõukogu esimeheks. Eesti Vabariigi taastulekul tavandimaja aga kadus.

Ent ilmaliku matusetalituse läbiviijatest on kogu aeg suur puudus olnud. Seda on Erna tundnud tänase päevani. Nüüd, kui Erna haiglas oli, tõotas ta enesele, et enam ta mitte ühtegi matust ei tee. Paraku oli üks hädaline juba järgmisel päeval pärast tema kojujõudmist ukse taga. No kuidas sa tuttava inimese hädasse jätad?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 217 korda, sh täna 1)