Kuressaare minevikust ja tulevikust

Kuressaare minevikust ja tulevikust

JÄI PÜSIMA: Kui nelikümmend aastat tagasi linnas kanalisatsioonitorustikke pandi, oli paepinnase lõhkumine kõige keerulisem nn Kuksa maja (praegu Pikk tänav 48) juures. Kuksa maja lausa värisenud “baaba” löökidest, kuid jäi õnneks siiski püsti. 1937. a oli maja omanik keegi M. Kuksa, sellest ka maja rahvapärane nimi.
Foto: Peeter Kukk

Alljärgnev ülevaatelugu Saaremaa pealinna oluliste infrastruktuuriobjektide minevikust ja olevikust on jätk artiklile, mis ilmus 31. oktoobri Oma Saares. Selle autor on kauaaegne ehitusinsener ja endine Kuressaare linnavolikogu liige, praegu pensionipõlve pidav JALMAR-ÜLO VESKIS. Seekordses loos tuleb juttu reo- ja sademevetest ning linna heakorrast.

Reoveekanalisatsioon praktiliselt puudus

Reoveekanalisatsiooni rajamist Kuressaare linnas on raskendanud maapinna suhteliselt tasane reljeef, paepinnas ja põhjavee kõrge tase. Kuni 1960. aastani olid linnamajadel kuivkäimlad, mida vajadusel tühjendasid hobuveokitega ringi sõitvad sibid. Köökides oli kaks ämbrit: üks puhta vee jaoks ja teine solgi tarvis. Viimane tühjendati hoovi nurka või sademevee kanalisatsioonikraavi.

1960. aastal oli ekspluatatsiooni vaja anda parteikomitee elamu, kuid puudus kanalisatsiooni välisvõrk. Ning ehitusorganisatsioonil puudusid vastavad seadmed ja töökogemused. Tundub uskumatu, et linna 400 eksisteerimisaasta jooksul ei suudetud lahendada vee- ja kanalisatsiooniprobleeme. Ka Nõukogude kord oli enam huvitatud piima- ja lihatoodete tootmisest.

Kogemused ja ekskavaator pealinnast

Küsimuse lahendamiseks suunati mind 1960. aasta lõpus neljaks kuuks Tallinna trusti Spetsstroi. Tallinnast tõin suure ekskavaatori koos 3-liikmelise meeskonnaga. Viimasele sain ööbimiskohaks Kuressaares Tallinna tänaval asunud Vessiku viinakaupluse ruumid (hilisem Maapanga hoone).

Ekskavaatorijuht Aleksander Matsõkin võttis alul kergemat pinnast draglainiga kuni paepinnaseni välja. Siis vahetati draglain masinisti abiga välja mitmetonnise “baaba”, s.o kiili-taolise raudpommi vastu. Viimasega peenestati paepinnas ja tõsteti seejärel draglainiga välja.

Uued trassid kulgesid mööda Hariduse, Vallimaa ja Sepa tänavat. Kõige keerulisem oli paepinnase lõhkumine Kuksa maja juures Pikal tänaval. Kuksa maja värises “baaba” löökidest, kuid jäi õnneks siiski püsti. Reovesi suunati kraavis Põduste jõkke.

Brigaadi kolmas liige – ekskavaatorijuhi naine – keetis ööbimiskohas meestele süüa. Enne Tallinna tagasipöördumist ehitas sama brigaad valmis ka Orissaare haigla kanalisatsioonitorustiku.

Lõi eeldused suurelamute rajamiseks

Sepa tänava kanalisatsioonitorustik leevendas ajutiselt fekaalvee ärajuhtimise probleemi ja võimaldas arendada suurelamute ehitamist J. Smuuli–Pika tn rajoonis. Hiljem ehitati ka mõned kanalisatsiooni ülepumpamisjaamad, mis oli aga ajutine lahendus.

Teise ja seni viimase kanalisatsioonikollektori ehituse juhtimise au kuulub samuti minule. See toimus aastatel 1986–1991 ja sellele objektile suunas mind Kingissepa rajooni RSN täitevkomitee tookordne esimees Ants Tammleht. Kanalisatsioonikollektor kuulus linna puhastusseadmete kompleksi, mille ehitajaks oli Kohtla-Järve ehitusvalitsus nr 4 töödejuhataja Vladimir Savtšukovi juhtimisel. Torustik võeti ekspluatatsiooni 1988. aasta juulis.

Puhastusseadmete kompleks oli minu elus üks raskemaid ja keerulisemaid objekte, mille juhtimine oli usaldatud minule. Oli vaja tutvuda analoogsete objektidega mandril, Lätis ja Leedus, uurida vastavat kirjandust, muretseda suurtes kogustes materjale ja mehhanisme, organiseerida nõupidamisi ja võidelda stagnantidega. Praegu on aga tore tõdeda, et see kõik on ajalugu ja et ma tookord hinge ei heitnud.

Sademeveekanalisatsioon

Sademevesi on linna asutamisest alates voolanud isevoolu mööda kraave Põduste jõkke, Tori ja Sepamaa lahte, Vallikraavi ja Punasekivi abajasse.
Osa kraave oli kaetud laudadega. Mäletan laudkraave Kauba tänavalt endise mööblikaupluse juurest, läbi Koerapargi, minu sünnikodu Pikk 10 kitsast krundist ja edasi mööda Väike-Sadama tänavat Tori lahte. Veel olid laudadega kaetud endise Kahu vabriku tagant Pikalt tänavalt läbi Kohtu tänava Vallimaa tänavale ulatunud ning Transvaali ja Koidu tänavat läbinud kraavid.

Linnavalitsus on rajanud sademeveetorustikud Pika ja Aia tänava vahelisse kvartalisse äravooluga Põduste jõkke ja Ida-Niidu kvartalisse läbi Kudjape asunike põldude Sepamaa lahte. Sademeveekanalisatsioonil puudus hooldaja kuni 2003. aastani, mil linn andis ühe kilomeetri torustikke maksumusega 14,9 milj kr üle AS-le Kuressaare Veevärk. Momendil on arvel 15 väljalasku jõkke ja lahtedesse. Hoolduse eest tasub linnavalitsus kasumit arvestamata.

Linna heakord

Kindlasti on linna asutamisest alates mingil määral tegeletud heakorraga. Siinjuures esitan mõned arvud iseloomustamaks linna heakorraks tehtavate tööde mahte ja maksumusi tänapäeval.

Tehtavad heakorratööd: haljasalade, supelranna, kalmistu (ei kuulu linnale, kuid hooldus maksab aastas 300–400 000 kr), tänavaäärte, reklaamistendide, linna kemmergute, rattateede, kõnniteede, pargi jne hooldus. Suvel lillede istutamine ja kastmine. Talvel tänavatelt lume koristamine. Tellimustööna elektrivalgustuspostidele paigutatud üle 100 lilleampli maksumuse ja hooldamise eest tasumine. Hooldustöödega tegelevad 30 töötajat ja see läheb linnale maksma aastas 3,9 miljonit krooni.

Heakorra alla kuulub veel linna tänavate valgustamine pimedal ajal. Selleks on tänavatele paigaldatud üle 2600 valgusti 83 km valgustusliinidega. Liine ja valgusteid hooldab AS Eltel Networks lepingu alusel ja see läheb linnale maksma aastas 1,3 miljonit krooni.

Nooruse tänava rajamine

Nooruse tänava väljaehitamise näitega soovin selgitada, millised probleemid võivad tekkida ebaõigel planeerimisel. Kõigepealt tuleb aga tunnustust avaldada linnatäitevkomiteele, kes enne elamute ehitamist rajas kruuskattega tänava, mis võimaldas individuaalelamute ehitamise 70-ndate aastate algul.

Kahjuks nappis raha kommunikatsioonide ehitamiseks. Selle tõttu olid tulevased majaomanikud sunnitud endale rajama individuaalsed vee puurkaevud ja reovee kogumiskaevud, kulutades selleks põhjendamatult suuri summasid.

Alles 1997. aastal tänu vabariigi RIP-i (riiklike investeeringute programm) rahaga rajatud torustikele tekkis majaomanikel võimalus nendega ühineda. Üle 30 aasta elasid majaelanikud pideva tolmupilve keskel. Isegi rohelised hekid tänava

ääres olid tolmust hallid. Mis puutub võitlusse linnavalitsuse töötajate ja majaomaniku vahel (MM 14.04.09.) liigveeprobleemi pärast, siis on õigus mõlemal poolel ja samal ajal eksivad mõlemad.

Väljaspool elamukrundi piire puudub majaomanikul õigus omavoliliselt tõsta või risustada teeserva. Samal ajal ei ole õige linnavalitsuse töötajate seisukoht, et krundi maapinna kõrgus ei tohi ületada teepinna kõrgust.

Kurjajuur on selles, et tänaval puuduvad kõnniteed, mis takistaksid sademevee valgumist kruntidele ja suunaksid selle äravoolutorustikesse. Kui Nooruse tänaval ka oleksid kõnniteed, ei parandaks see olukorda, sest sademeveekanalisatsioon on seal ainult Kaevu tänavast Kungla tänavani. Enamik tänavatest oleks sademeveest üleujutatud ja seisva vee külmumine ja sulamine kahjustaks teekatet. Kahjuks on kõnniteede vähesus linnas – linnatänavate kogupikkusest (73,8 km) moodustavad kõnniteed ainult 6,6 km – probleemiks ka jalakäijate ohutuse seisukohast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 167 korda, sh täna 1)