Naisena elamise lugu

Naisena elamise lugu

Foto: Raul Vinni

Kolmapäeva ennelõunal olen ma kui munas kana. Kokku on lepitud kohtumine Ileenaga. Ma ei oska sellest suurt midagi arvata ja oodata. Veel vähem küsimusi varuda. Kusagil kuklas tiksub kübeke eelarvamust, teisalt püüan endale selgeks teha, et ma ei tea ju nendest asjadest midagi. Eelmisel päeval olen kohaliku kaupluse uksel temaga kohtunud. Tema ei tea mind ja mina teda. Oma veidi kohmaka kõnnaku ja pikkade lehvivate juustega paneb ta inimesed endale järele vaatama ja sosistama. Pani ka mind.

Olen jõudnud temaga vestelda vaevalt loetud minutid, kui tekib tunne, nagu räägiks mõne vana tuttavaga. Elust ja selle keerdkäikudest mitte just igapäevases võtmes.

Algus

Stockholmist pärit Ileena Kalin tuli lõplikult Saaremaale elama 1993. aastal. Aasta enne oli ta siin plaaniga, et teeks ainult natuke äri. Koos kohaliku partneriga pandi püsti pildiraamitöökoda, mis kestab siiani. Siis tulid AS Luksusjaht ja Nasva Metall.

“Mul on elamisluba, mis anti 8. detsembril 1993 ja mis kehtib siiani,” räägib ta.

Mõtlemine käib juba eesti keeles ja kui rootslastega on vaja rootsi keeles juttu ajada, siis tuleb alatihti mõni eestikeelne sõna sekka. Rootsi ta enam tagasi ei kipu. “Olen liiga kaua siin olnud. Kui ma lähen, siis vaid soojale maale,” kinnitab ta naeratades ning tumepunaseks lakitud küüntega kuldsõrmustatud käed toetuvad kindlamalt hooletult üle põlve visatud jalale. Ta naeratab tihti.

Jutuajamise käigus võtab ta käekotist isikutunnistuse ja paneb lauale. Seal on kirjas “Ileena Kalin, naine”.

Kaks inimest peeglis

“Ma ei karda sellest teemast rääkida,” ütleb Ileena. Asi on pigem selles, et inimesed pelgavad teda. Arvates, et ta on imelik. “Ma ei ole imelik inimene, ma olen täpselt sama inimene, kes ma olin sündides. Ainult väljanägemine on veidi teistmoodi.” Ileenal on seljas must seelik, roosa kampsun ja ruuduline poolmantel.

“Nüüd elan elu, mida olen algusest saadik tahtnud,” räägib ta tasasel ja rahuloleval häälel. Taas kord naerdes ütleb, et ühelgi teisel naisel pole nii palju dokumente, mis tõendaks naiseks olemist, kui temal.

Inimesed on harjunud, et on olemas mehed ja naised. Jagamine käib sootunnuste järgi. See on üldine arusaam.

“Ma olen nii sündinud,” on Ileena arvamusel, et sugu ei istu jalgevahel, vaid peas. Tema sugu muutunud ei ole. Ainult kest on muutunud. Seegi on inimestel alguses, kui me pole veel ilmavalgust näinud, ühesugune.
“Ma ei ela enam kaksikelu,” räägib Ileena sellest, mis on nüüd ja mis oli enne. “See on väga raske, elada kaht elu ja… mängida.”

“Enne ma vaatasin peeglisse, et kas ma olen nüüd mehe või naise moodi. Nüüd ma vaatan ka peeglisse, aga see on teistmoodi vaatamine,” räägib ta.
Ileena toonitab, et ei maksa segi ajada mehi, kes naudivad vastassugupoole riietes käimist, ja neid, kes teevad oma elus kannapöörde.
Tagasiteed ei ole

Olgugi et inimene võib aastaid ennast peeglist vaadates näha kahte inimest, ei ole otsustamine kerge. Veel keerulisem on selle otsuse täideviimine.
Ileena tegi enda jaoks otsuse pea kaks aastat tagasi. Kõigepealt püüdis lähedastele rahulikult selgitada, miks ta nii teeb. “Peab rääkima, et šokk ei oleks nii suur,” selgitab ta, kuid kinnitab ka jutujätkuks, et inimestele ei pruugi selle otsuse tõelisus kohe kohale jõuda.

Seejärel tuleb minna psühhiaatri juurde, kelle lõplik hinnang on kui pitser lubatähel. Ileena sõnul on seda vaja juba selleks, et olla täiesti veendunud, et soovitud teekond, kust tagasiteed ei ole, on õige.

Kahtlemine on inimlik. Iseeneses kindel olemine oli ka üks põhjus, miks Ileena oma välimuse muutmist edasi lükkas. “Lõplik tunne on nii tugev, et lihtsalt peab tegema midagi,” räägib ta, vihjates, et paljud annavad elule sellise käigu just vanemas eas, kuna siis ollakse piisavalt kaua elanud ja endas selgusele jõudnud.

“Siis on juba selline asi, et kas teed ära või sured varsti ära,” räägib Ileena, kellel on vanust piisavalt. Loomulikult oleks tema sõnul parem, kui teha seda 20–30-aastaselt, kuid palju pidi olema noori, kes teevad seda, aga poole aasta pärast mõtlevad ümber. Siis ei ole enam midagi teha.

“Psüühika peab olema väga-väga tugev, see on üks väga raske tee,” kinnitab Ileena veel kord ja nõjatub diivanile.

Elu pimedam pool

Paljud käivad Ileena sõnul selle tee läbi, kuid samas ei tea meist keegi, kui palju on neid, kes seda teha ei julge või ei saa. Isegi Saaremaal olevat mehi, kes tahaksid olla naised, kuid ei näita seda välja.

“See võib olla kellegi abikaasa või parim sõber, aga nad ei räägi. Sa ei näe tegelikult, kes inimene on,” ütleb Ileena.

Hetkeks kaob naeratus Ileena näolt ja ta räägib, et tegelikult me ei tea ka seda, kui paljud ei suuda selle koormaga hakkama saada. “Üks must ala, mida me ei näe, on, et paljud, kes ei tee seda operatsiooni, võtavad endalt elu,” ütleb ta energiliselt rääkima hakates ja öeldes, et teab mitut inimest, kes ei ole psüühiliselt sellega hakkama saanud ning on läinud vabasurma.
“Tuttavad või abikaasa ei teagi midagi, ei mõista, miks keegi endalt elu võtab,” tunnistab ta jubedat tõsiasja. “Inimene võtab endalt elu, sest ta lihtsalt ei jaksa enam elada vales.”

Naine mõistab naist

“Inimesed mõtlevad, et kui sa muutud, siis sa oled kohe teine inimene. Aga ma ei ole,” jõuame me taas selleni välja, et ühiskond ei taha muutujaid omaks võtta.

Ileena tunnistab, et naised saavad sellistest asjadest paremini aru kui mehed. “Naine teab, kuidas naine mõtleb ja on. Mehed on pigem närvilised ja ei oska olla. Aga seda pole vaja,” räägib Ileena, mis ta ümber toimub, ja ütleb jälle naerdes, et selja taga sosistamise asemel võiks tulla ja rääkida. Ileena on kindel, et siis saaks nii mõnigi asi selgemaks.

“Ma ei soovi ju teistele inimestele haiget teha. Aga nii on ja mina elan oma elu. Kui keegi ei soovi minuga rääkida, siis pole see minu otsus.”

Ta tunnistab, et on “tänu” oma otsusele jäänud ilma paljudest sõpradest ja tuttavatest. See teeb kurvaks. “Aga elu läheb edasi,” on ta kindel ja lisab, et nii vana ta nüüd ka pole, et endale uusi sõpru ei leiaks. Neid leiduvat nii Rootsis kui ka Eestis. Enamik neist on naised.

Ileena tunnistab, et tegelikult on palju inimesi, kes talle on toeks olnud ning hoolivalt ja sõbralikult suhtuvad. Olgu need siis arstid, inimesed tänavalt või kauplusest.

Homme ei ole eile

Minevikku meist siiski keegi prügikasti visata ei saa. Ileena tunnistab, et mineviku peab kustutama. Mitte unustama. Seal on oluline vahe. Nii näiteks tunnistab Ileena, et kui keegi tänaval teda hõikaks vana nimega, siis ta ei reageeriks. Põhimõtteliselt. “See oli midagi, mis oli ja nüüd enam ei ole,” tõmbab ta selge piiri.

Ileena on kindel, et elus peab vaatama edasi, mitte tagasi. “Homme ei ole ju eile,” selgitab ta lihtsalt ja tabavalt.

Ning sellel, et inimesed ei suuda vahet teha sellel, mis oli enne ja mis on pärast, Ileena ennast häirida ei lase. “See ei ole minu mure,” kinnitab ta ja lisab, et kui peab tuhandendat korda tajuma ja nägema, et teine inimene vaatab imelikult, siis sellega, nagu kõigega siin ilmas, harjub.

“Nagu ma ütlesin, et kui on inimesel huvi ja veidi aega, miks mitte, teeme kohvid ja räägime. Ei ole probleemi…”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 667 korda, sh täna 1)