Teispool aega ehk Üksirännak Norras

Teispool aega ehk Üksirännak Norras

VAIKNE KÜLAELU: Mätaskatustega majad Helini järve ääres ootavad rändureid, puhkajaid, jahimehi. Praegu aga pole hooaeg. Pole rändureid. Pole puhkajaid. Pole jahimehi.
Foto: Käthe Pihlak

Elus on ikka nii, et minnakse ära. Tihti on minemise põhjuseks põgenemine, harvemini kutse. Mõnikord aga minnakse siis, kui on VAJA minna. Sisehääl ütleb, et on aeg minna, ja minnaksegi. Need minejad on õnnelikud. Mina olin.

See jutt on Norrast. Mägedest, inimestest, loodusest. Olin Norras neljandat korda, ent esmakordselt nii üksi, et kaasas vaid matkakott ning saatjaks ja toetajaks kaelas rippuv mäekristallist süda.

Öeldakse, et Norra on maapealne paradiis – seal on mäed, meri, tohutud kosed, virmalised, polaaröö, neli aastaaega jne. Sealne loodus pakub unustamatuid vaatepilte.

Minu jaoks oli see reis teekond… rännak, kus läbisin nii taeva kui põrgu.

Šokiga algus – fotoaparaat kotis, aku kodus

Norrasse minna on imelihtne, kui on palju raha. Minul seda palju pole, nii püüdsin kokku hoida igal võimalikul viisil. Õigupoolest kulutasingi vaid viiele asjale: lennu-, bussi- ja praamipiletitele, kolmele ööle kämpingus (millest maksin ka vaid kahe eest) ja muidugi pruunile juustule.

Kohe alguses elasin aga läbi matka ühe raskema katsumuse, nimelt avastasin Oslos vahemaandumise ajal, et minu 21-kiloses matkakotis on ca 1,5kg kaaluv Canoni aparaat koos kahe objektiiviga lihtsalt tassimise rõõmuks kaasas, sest… reisieelsel õhtul olin aku pannud laadima ja õnnetu juhuse tõttu sinna see jäi. Lootused leida Canon EOS 450-le uus originaalaku osutus võimatuks nii Oslo lennujaama tehnika-fotopoes kui ka Sogndali fotopoes ja kõigis teistes võimalikes tehnikapoodides Sogndalis, Kaupangeris, Vangis. Ei aidanud ka tuttavad, tuttava tuttavad ega nendegi tuttavad.

Selle teadmisega oli raske leppida, kuna üks minu matka peamisi põhjusi oli kahtlemata pildistamine. Ega siis septembri teine pool olnud juhuslikult valitud. Seega siis tuli leppida piltidega, mis tehtud Nokia mobiiltelefoniga.

Edasi loodusse – vaikne järv Helin

Teise päeva õhtuks jõudsin Vangi. Vang on Norra mägiküla Opplandi maakonnas, kus elavad peamiselt maamehed ehk talupidajad, farmerid. Elasin seal 2001. aastal kolm kuud, ent kummalisel kombel polnud sinna jäänud ühtegi sõpra-tuttavat. Kuna suhtlesin toona peamiselt taanlastega, kes kolisid paari aasta eest tagasi kodumaale, siis ei oodanud mind ees sõna otseses mõttes mitte keegi.

Ja ega minu sihtmärgiks olnudki Vang. Mind kutsus üks järv… Helin. Vangist üle mäe 8 km asub väike küla mägede keskel järve kaldal. Pisikesed mätaskatustega majakesed, siin-seal lambad-lehmad. Kristallselge veega järv ootas. Justkui oleks teadnud, et tulen tagasi.

See on koht, kus pole päris elu. Siin aeg seisab. Elektri toob majja päikeseenergia, vett saab lõpmatutest mägiojadest või otse järvest. Inimesed käivad siin vaid nädalavahetustel või hooajal. Hooaeg on aga lahtine mõiste – enamasti augustist septembri keskpaigani. Siis on veel soe. Ja talvel tullakse ka, aga ainult siis, kui sõiduvahendid lumega hakkama saavad. Või suusatades.

Küllap seetõttu, et siin nii harva teist inimest näeb, tõstavad kõik möödujad tervituseks käe. Justkui üks pere. Justkui tunneksid kõik üksteist. Minu jaoks oli ühe inimese käeviibe aga päästjaks.

Rahu, lõpuks – mätas-katusega kodumajake

Pärast kahte ööd telgis oli imehea õhtul riided laiali kuivama laotada ühes sellises majakeses. Kuna algus oli olnud ootamatult närvesööv, polnud ma esimesed poolteist päeva õieti söönud ja teise õhtu puder läks lusikas haaval ainult väevõimuga sisse. Aga nii tuli ka eluvaim tagasi. Sain öömajale Andersi ja Söreni, kahe taani jahimehe juurde. Lisaks olid meil seltsiks vana Taani jahikoeratõugu (Old Danish Hunterdog) Albert ja lihtsalt jahikoer Rufus.

Ühel õhtul jagasid mehed minuga jahimeeste saladusi – sa võid jahimehele öelda, et ta naine on kole ja lapsed rumalad, et tal on vilets töökoht ja inetu kodu, et ta ise on paks, laisk ja inetu – see kõik on OK, aga kui sa ütled ühe halva sõna jahimehe koera kohta, oled saanud endale eluaegse vaenlase.

Anders ja Sören olid minu haldjad. Nad võtsid mu oma katuse alla, ei küsinud vastu midagi. Suure vaevaga sain aidata köögitoimkonnas või pisut koristamisel. Ma usun, et see hea, mis nad mulle tegid, tuli tagasi kõikidelt nendelt inimestelt, kes on saanud öömaja minu või mu vanemate katuse all. Seda tasub silmas pidada.

Jalutuskäik vikerkaare all

Juba esimesel jalutuskäigul Smådaleni nõlvadel sain aru, mis mind sinna tõmbas. Pole vahet, kas on tuulevaikne või tantsib su ümber selline põhjatuul, et pead ikka ja jälle mõne suurema kivi taha kükitama, et jalgu puhata, ümberringi on nii ilus, et aeg-ajalt on raske hingata.

Seal on värvid – pruun, helehall, tumehall, kollane, roheline, oranž, erkpunane, purpurpunane, hõbedane, lumivalge, jäävalge ja see kõik taeva siniste värvide all. Ükskõik kuhu ka ei vaataks, ei ole korduvat vaatepilti.
Ühel hetkel seisin mäeharjal, sadas ja puhus tugev, järsk tuul, näole aga paistis päike ja mul ei olnud üldse külm. Ma nägin ja teadsin, et seisan vikerkaares. Nii päris, kui päris veel olla saab.

Teine päev vallutasin ma matka kõrgeima tipu, ca 1700 m kõrguse Grindane mäe. Et olin üksi ja lubanud mitte teha lollusi, mitte ületada oma võimeid, jäi päris tipus käimata. Puudu jäi oma 30 m, sest lahtiste kivide tõttu oli süda juba päris saapasääres (sellelaadse ronimise mälestus Montenegrost ei taha siiani kustuda). Aga mulle piisas ka sellest – kuulsa Norra rahvuspargi Jotunheimeni lumised mäetipud paistsid niigi. Pealegi ei olnud selle päeva nael mitte kogu matka maksimaalne kõrgus, vaid miski muu.

Üksi kõrvulukustavas vaikuses

Kui kuulsin, et neid pilvituid päevi jätkub heal juhul veel vaid ühe päeva jagu, võtsin ette retke kõige lähima kõrgeima tipu vallutamiseks. Selleks tuli kõigepealt käia mööda üles-alla autoteed ligi 3 km ja siis algas jalgsimatkarada. See oli kõikidest radadest kõige meeldejäävam. Ees ootas taevani ulatuv mäemürakas, vasakule jäi keskmise Eesti metsajärve suurune veesilm, paremal aga ulatusid nii kaugele kui silm seletas mäed, mäed… ja nii mõnelgi neist katuseks lumi.

Aasal, kus kõndisin, oli mitmeid värve samblaid ja päikesesäras mustjalt helkivad madalad põõsad. Kohati oli ka vett, nii et viletsate jalavarjudega matkaline oleks parema meelega ehk paljajalu käinud. Teinekord tuli aga kivilt kivile hüpata, kuna nende vahel käimine olnuks tõeline tants. Ja kõige selle juures oli ehk olulisim – vaikus. Täielik hääletus. Ei tuult, ei inimhääli, isegi linnulaulu polnud kuulda. See oli ühtaegu imeline ja õõvastav. Inimkõrvale nii võõras, ent ometi hea.

Mäetippu vallutades on huvitav jälgida, kuidas muutuvad suurused ja kaugused. Kuidas eemalt ehk põlveni ulatuv kivinukk selleni jõudes silmini ulatub. Kuidas justkui tunde aega nõudev sihtkoht tegelikult
ootamatult ruttu kätte jõuab. Ning kuidas muutuvad puud-põõsad, teed, majad. Inimestest rääkimata.

Sealt ülevalt alla vaadates muutub kõik maine nii väikeseks, nii mannetult tühiseks, tähtsusetuks. Kõik mured ja hingepiinad on justkui kellegi teise omad. On vaid üks avarus, loodusega ühes hingamine, täielik alistumine. Midagi sarnast võib tunda üksi tormise mere ääres.

Seal üleval ei saa keegi haiget teha. Seal pole ka meeletut rõõmu, naeru või kilkamist. Seal ei tohi. Mägi võib kurjaks saada. Inimene aga on tema hoida. Seepärast peab ka inimene vastu olema hea.

Uudishimust linnujahile

Ühel hommikul küsis Anders, kas tahan nendega jahile tulla. Kaalusin hetkeks – ma pole kunagi suutnud vaadata dokumentaalfilme sellest, kuidas üks loom ellujäämise eesmärgil teist looma jahib ja maha murrab. Veelgi hullem, kui sekkub inimkäsi. Ja nüüd selline võimalus.

Jahimehed olid varemalt seletanud oma sealolemist. Jahilkäimine ei ole lihtsalt lõbuasi. Kohalikel on täpselt välja arvestatud, kui palju võib aastas sealkandis teatud linnu- või loomaliigile jahti pidada ja vastavalt sellele väljastati ka jahilubasid. Anders ja Sören olid sealkandis jahil juba kaheksandat aastat.

Niisiis otsustasin pealtvaatajana osaleda rabapüüjahil. Kogu jahilkäiku nimetas Anders teatrietenduseks, kus igaühel on oma roll, ja õnnestuda saab etendus vaid siis, kui kõik oma osast kinni peavad ja seda maksimaalselt täidavad.

Õnneks nägin esimese linnu langemist piisavalt kaugelt ja kogu protseduurist enim emotsioone tekitasid hoopis koerad. Olin peaaegu et suu ammuli hämmingus nende osavusest, nende kuulekusest peremehele, oskusest mõista peremehe vihjeid. Need loomad ei ole koolitatud, neid on õpetanud elu ise ja nende eelkäijad. Paistis, et mitte mina üksi polnud neist loomadest vaimustunud, ka norra jahimees, kes meiega mäe peal kaasas oli, ei väsinud Albertit kiitmast.

Millest räägivad Põhjamaa tuuled?

Pärast meeste lahkumist nende kodumaale jäin Helinisse üksi. Seadsin telgi metsatuka sisse, ikka vee lähedale. Tegeliku kohavaliku otsustasid kellukestega lambad, kelle karjamaa jäi telgist mõnikümmend meetrit ülespoole, sest siis ma ei kartnud karu. Jah, karu.

Petter, Lõuna-Norra jahimees, rääkis meie viimasel õhtul, kui istusime küünalde valgel ja rääkisime oma kodumaast, poliitikast, usust jms, et kohalikud olid paar päeva tagasi mägedes talvekodu otsivat karu näinud…
Üldiselt ma armastan loomi. Olen Sõrves näinud metssigu, jänest, rebast, kitsi, põtra. Ent karu kohata polnud mul mingit soovi. Ammugi Norras. Mõtlesin õhtuhämaruses oma pöidlapikkuse teraga taskunoale – kas sellest piisaks? Kas ma julgeks… Kujutasin elavalt ette uudishimulikku looma, kes telgi ümber nuusib, ent ei saa kunagi teada, kes telgis on.
Ühesõnaga, telgi panin lammaste lähedale selle mõttega, et karu ehk tunneks enne nende vastu huvi, kui peaks juhuslikult meie kandis talvekodu otsima.

Ja siis tuli öö… Öö, millist ma pole oma halvimates unenägudes ka ette kujutanud. Kui meil mere ääres päikeseloojangu ajaks kõik vaikseks jääb, st tuul vaibub ja maa unne suigub, siis seal elu alles algas.

Päeval loodest puhunud tuul muutis suunda pea iga paari minuti tagant, st tuul puhus sõna otseses mõttes neljast ilmakaarest. Kui oleks saanud seda kõike kõrvalt ja kõrgelt vaadata, olnuks see tõeline tuuletants. Justkui oleks tuulevanad Ida, Lääs, Põhi ja Lõuna aeg-ajalt teineteist tõugates, müksides, tirides, lükates, väänates, haarates omavahel suhelnud. Seda oli rohkem kui tihti, mil silmad lahti tegin ja hinge kinni hoidsin, et kas telk ka selle hoo ajal maa peale püsima jääb või visatakse mind koos kõigega taevastesse kõrgustesse.

Tuuled laulsid, nad justkui naersid või narrisid mind: ise tulid, ise tahtsid.
Mis kõige hullem, öö ei saanud ega saanud otsa. Iga kord, kui olin veidikeseks uinunud ja järjekordse mühina peale laugude vahelt piilusin, kas on veidigi valgem, oli ikka nii pime, et telgi lage polnud näha. Kuni lõpuks hakkas see veidi kuju võtma. Alles siis jäin päriselt magama.

Hüvastijätt südamega

Minu käest on palju küsitud, miks ma sellel matkal käisin. See polnud ju otseselt puhkusereis, mida ma sealt otsisin. Kui poleks olnud seda viimast käiku mäkke, siis ma ehk ei oskakski vastata. Aga nüüd on lihtne – ma näitan seda südamega kivi (foto 5).

Leidsin kivi viimasel korral taevast katsumas käies 1500 m kõrguselt. See oli lihtsalt ühtäkki minu ees. Ja see on vastus, miks Norra, miks Helin, miks need mäed. Sest mu süda oli seal.

September 2009

Kuidas seletada seda, mida kogesin oma hinges? Kas üldse on sellise tunde jaoks sõnu. See on meelteseisund ja seda ei saagi tegelikkuses ei pildis ega ka sõnadega edasi anda. See on umbes nii, et kui selle teksti lugeja mõtleb enda jaoks maailma parima asja ja siis kujutab endale ette, et see on hetkeks tema oma, tema juures. See on õnnetunne. Sa tead, et see ei kesta igavesti, ja oled hetkel lihtsalt tänulik, et sulle on see võimalus antud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)