Kuidas mind masu ajal elama õpetati

Kuidas mind masu ajal elama õpetati

 

Kasinus annab juba mõnda aega tunda. Kes ikka oma kärbitud palgaraha eest peab elama, selle silm hakkab üha rohkem peatuma kaupadel, millel silt “Säästu”. Ostsin minagi Säästu pasteeti. Müüja küll kahtles, kas ma ikka silti ka vaatasin, aga ütlesin, et mis sest sildist, hind on mulle hoopis tähtsam. Mõned ei julgevat müüja sõnul osta, sest ei tea, millest tehtud.

Omal ajal sai lihakombinaadi toodetes küll udaraid ja muud “peenikest” kaupa söödud ja pole ma kuulnud, et see oleks kellelegi halba teinud.
Teadmised heast koduse südamepasteedi valmistamisest pole mul veel ununenud. Need on kohe varnast võtta ja nii ei karda ma ka “Säästu” sildiga toite. Läksin järgmine päev veel juurde küsima, aga selgus, et poodi pole seda pasteeti enam tellitud, äkki jääb seisma. Maakohas pole seda muret, et odav toit seisma jääb, vist karta.

Iminapaga nuustik

Nüüd aga pidin linnakäigu sees endale uue ameti külge saama. Uni läks veel öösel pealt ära ja ma mõtlesin õudusega päevale tagasi.
Läksime pojaga koos linna, et osta vajalikke ehitusmaterjale. Vajasin iminapaga vannitoakonkse saunalinade jaoks, aga selgus, et need on lausa defitsiidiks kujunenud. Nii sattusimegi otsides erinevaisse poodidesse.

Suures uues ostukeskuses märkasin, et müügil on iminapaga pesunuustik. See tegi mulle nalja. Keskpaika pesemist naksan selle siis seina külge kinni, et kohe jälle sealt lahti rebida. Miks sellele tootele iminappa vaja oli, ei tea. Igaks juhuks ostsin selle naljanumbri ära.
Ostsin veel duširuumi tarbeid ja kolm paari komplektis meestesokke. Maksin kauba eest ära ja mõtlesin veel puuduvaile asjadele. Haarasin oma kauba, imestades, et miks ometi kitsal ajal iga asi ise kilekotti pakitakse. Ühes kotis olid sokid, teises pesunuustik ja õhupuhasti, igal oma kilekotike ümber.

Enda teadmata vargaks

Helistasin kusagil ringiluusivale pojale ja tema ütles, et kedagi otsitakse taga. Astusime siis auto juurde ja pidin just hakkama pojale ostetud asju üle andma, kui poe uksest väljus kassapidaja ja hüüdis mind. Ta küsis, et kas ma pole võtnud rohkem kaupa. Keegi otsib taga oma ostetud sokke ja patareisid. Hakkasime siis minu oste uurima ja selgus, et pesunuustiku kotis olid ka sokid. Teises kotis, kus sokid pealpool, olid all patareid. Tänasin müüjat, sest kodus oleksin oma oste uurides rabanduse saanud.

On teada, et kauplustest varastatakse vahel tõesti täiesti tühiseid asju. Minul oli see küll kogemata ja esmakordne, mis lõppes vahelejäämise, kohkumise ja hingepiinaga. Samas paneksin müüjatele südamele, et enne pühi hakatakse sagedamini poes käima. Paljud ostavad sarnast kaupa ja kõik ostjad ei ole nobenäpselt kohe oma kaupa letilt kahmamas, ka tagasisaadud raha ärapanek võtab oma aja. Samal ajal võtab kassapidaja raha juba järgmiselt ostjalt. Ostud kilekottides visatakse aga praktiliselt üksteise peale ja nii juhtubki, et ostja haarab vale kauba, eriti siis, kui neid kotikesi on palju.

Tähelepanelik peab olema

Tahtmatult tekib hulk kannatajaid, olgu need siis ostjad või kassapidaja.
Minu eksitus lahenes küll pooleldi naljaga, kuid vabandan väga teise ostja ees ja mul on ikka veel paha tunne, olgugi et keegi ei andnud mõista, nagu oleksin ma varastada tahtnud.
Oma kogemust arvesse võttes soovitan kõigil kassast tulles ikka kotti mõlemalt poolt vaadata. Kui mina oleksin seda teinud, siis oleksin kohe patareisid, mida ma ei ostnud, märganud. Teiseks palun ka kassapidajail mitte loopida erinevate ostjate kaupa ühte hunnikusse.

Toidupoodides on asi paremini korraldatud ja neis on päris võimatu kahe ostja kauba segiminek. Aga pühad on tulekul, ostjaid on rohkem. Ma soovin nii leti ette kui ka leti taha rohkem tähelepanu, et ei korduks minu ebameeldiv õppetund.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)