Kahekümne kuues kiri: haigused ja täitmata lubadused (1)

Kahekümne kuues kiri: haigused ja täitmata lubadused

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Kuidas elad?
Soojad riided seljas ja vitamiin põses? Kolleeg vaatas täna, kuidas ma taskurätikuid järjest täis aevastan, ja pidas vajalikuks lohutavalt nentida: “Haige? Oh, praegu on vist kõik mu tuttavad haiged, jaa…”

Rõsked külmad ilmad on kaasa toonud tavapärased praginad-lurinad: inimesed köhivad üksteise peale ühistranspordis, aevastavad poejärjekordades ja tänaval… Niimoodi pole mingi kunst hankida endalegi üks keskmine külmetushaigus. Tavapärane tüütu variant on selline, kus silmad jooksevad ninaga võidu vett ja aeg-ajalt tekib tahtmine köhida. Palavikku ei tavatse tõusta, mistap eestlased lähevad niisuguse haiguseiduga muidugi tööle.

Alles kõvem köha ja märgatavalt kõrgenenud kehatemperatuur veenavad, et tegu on tõvega, mis niisama ära ei lähe, vaid nõuab ravipuhkust. Ka siis püüame end võimalikult kiirelt piisavalt terveks tunnistada, et saaks tavapärase rütmi juurde tagasi. Sest tegemata tööd kuhjuvad ja mida kauem nendega viivitada, seda raskem.
Ja ega alati või teada, millal nakkusoht möödas. Pooltõbine töökaaslane tuleb liiga vara kontorisse ja…

Järjekordse külmetusega maadeldes andsin alla ja jäin viimaks koju. Vindumisest targem tundus end üles turgutada. Olles ülemusele teada andnud, et järgnevad paar päeva mind toimetuses ei näe, varustasin end hulga tee ja taskurätikutega ning alustasin kirjatööd. Kass pressis end mu külje alla. Läbi lae kuulsin ülemisel korrusel elava noore ema sammumist – küllap pojake ärkas ja küsis süüa. Hoovi peal kolistas ehitusmees oma potsikutega. Ühesõnaga – segajaid oli piisavalt, et mõte uitama läheks.

Lasin pilgul hajameelselt üle toa joosta ja seal nad olid. Minu tegemata asjad. Köögikapil rivi puhtaks pestud purke, millesse plaanisin juba mõni aeg tagasi teha õunamoosi. Esikus kast nende õuntega. Raamatute peal plaat ja õpik, mille järgi korrata rootsi keelt. Potilill, mille kuivanud lehed vajasid kitkumist.
Tööülesannetel on tähtajad. Isiklike tegemistega tundub, et küll jõuab. Justkui endale mõttes antud lubadus oleks vähemtähtis.

Ilmselgelt on paljudel inimestel praegustes oludes väga suur hirm kaotada töö ja see paneb prioriteedid paika. Kõige olulisem ongi jätta ülemustele hea mulje, sest muidu võid leidagi end kodust. Täiskohaga. Aega moosideks-keeleõppeks-toataimedeks on siis maa ja ilm, aga sellega arveid ei maksa….

Nokk kinni, saba lahti. Püüdlikkus ja hirm sunnivad inimesi tööle ka haigena, seal jäävad nad veel tõbisemaks ning annavad haiguseidusid kolleegidelegi, lähevad siis koju ja vaatavad oma tegemata asjadega tõtt… Suutmata tunda rõõmu sellest, et hetkel on vaja vaid end ravida ja mõne mõnusa tegemisega kosutada.

Aevastades sirutasin käe taskurätikukarbi poole. Tõusin püsti ja tegin potilille kuivanud lehtedest puhtaks. See ei võtnud rohkem kui viis minutit. Aga tundus meeletu võiduna: näed, tegin midagi, mis oli ainult minule oluline. Kohustuslik kirjatöö läks edaspidi ka ladusamalt – enesetunne ju paranes.
Ole terve! Ja püüa leida aega endale antud lubaduste täitmiseks – see tasub ära!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)