Mis südamest tuleb, läheb südamesse (2)

Mis südamest tuleb, läheb südamesse

 

Ööl vastu pühapäeva magasin väga rahutult. Terve öö nägin ühte ja sama lühikest unenägu: isa ja poeg kallistavad, nutavad – nad poleks uskunudki, et kunagi veel kohtuvad. Ärkasin öö jooksul lugematuid kordi ja kohe, kui uinusin, hakkas unenägu otsast peale. Eelmisel õhtul näitas sedasama lugu ETV uus saade “Sind otsides”.

Teate ju küll seda tunnet, kui pärast väsitavat päeva paned silmad kinni ja näed ikka päevatoimetusi. Minule piisas seekord kõigest 30-minutilisest telesaatest, õigemini selle lõpuminutitest. Mida tundsid seda saadet vaadates need inimesed, kelle igatsust mõõdetakse pikkade aastate või kogu elatud eluga?

Kaotatud ja leitud saarlased

Kindlasti on Saaremaalgi palju inimesi, kes neile olulise inimese saatusest ja asukohast suurt midagi ei tea. Olen kuulnud vanade inimeste mõtlikke jutte sõjas kadunuks jäänud meestest, keda olevat hiljem juhuslikult välismaal nähtud. On ka teistsuguseid lugusid. Teise maailmasõja ajal põgenes üks noor mees välismaale, jättes siia oma naise ühes kahe väikese pojaga.

Alles väga vanas eas pöördus ta tagasi, otsimaks kunagist peret. Pikk aeg ei olnud mõtteid Saaremaal elamata jäänud elust kustutanud, ehkki ligemale 60 aastaga oli omaaegsest noorest kaunist kaasast saanud vana naine ja armsatest poisipõnnidest vanaisaikka jõudnud mehed.
Kevadel liigutas paljusid saarlasi lugu, kuidas Moskvas elav naine leidis 50 aasta järel Saaremaalt tänu ajalehekuulutusele oma lihase õe, kellega ta polnud kunagi varem kohtunud.

Otsija oli hiljuti teada saanud, et sõjaväega seotud vanemad lapsendasid ta Saaremaalt, seevastu siin elav naine teadis õe olemasolust. Mõlemad olid kasvanud kasuperedes ja siiajäänud õde saadeti kasupere juurde enne noorema õe sündi. Saaremaalt leidis naine kaks õde, venna ja poolvenna.

Riikide saatus on halastamatult suunanud paljude perede eluteid soovitud kursist kõrvale ja kaugele, kuid ometi lähevad inimeste rajad lahku ka muudel põhjustel. 80-ndatel ühes Saaremaa peres jagasid vanemad lahku minnes omavahel ka lapsed. Nii kasvasidki lihased õed teineteisest täielikult lahus, kuni nad tänu juhusele 15 aasta järel Kuressaares uuesti kohtusid.

Pärast seda külastas ema juurde jäänud tütar esmakordselt oma isa ja isaga kasvanud tütar võttis ühendust emaga. Sellest alates on nad omavahel suhelnud. Tõsi küll, mitte just tihedalt, aga siiski teadmises, et paljud küsimused on saanud vastused.

Tunnen ka inimest, kes otsis üles oma isa ja ütles talle, et on tema tütar. Mees vaatas noort naist ja tunnistas, et mäletab tema ema. Asjaolu, et mees polnud kunagi oma isakohustusi täitnud, ei vähendanud tütre huvi tema vastu. Sellest sai alguse püsiv suhtlus. Üks sarnane lugu päädis samuti isa leidmisega, kuid isa polnud enam ammu elus. Ometi tundis tütar mingit kummalist rahu, kui oli isa kodumaja väravas ära käinud.

Vahel on lood pealtnäha tühisedki. Ühes suguvõsas sai mitmekümne aasta eest tüliõunaks uudne värviteleviisor. Sellega algas kaua aega kestnud “vaikiv ajastu”. Ühel sünnipäeval ootamatult kohtudes ilmnes, et keegi ei mäletagi täpselt, miks suhtlemine viha pärast katki jäi. Ja hakatigi jälle läbi käima. Leidmise või leppimise sammu astumine pole kerge isegi siis, kui on täpselt teada, kus otsitav inimene asub.

Kas igatsetud inimese leidmiseks on vaja telesaadet?

Kas ETV-s näidatud isa ja poja kohtumine oleks saanud võimalikuks ka ilma saateta? Ma ei usu, et pärast 28 aastat kestnud teadmatust tõustakse hommikul üles, mõeldes, et täna hakkan ma oma poega või isa otsima. Kuni reklaam saatest, mis “aitab leida aegade voolus sinust eemale kandunud isa, ema, õde-venda, ükskõik keda sinu jaoks olulist inimest ükskõik kust maailma otsast”, tuleb nagu välk selgest taevast.

Kas nüüd või mitte kunagi! Pandiks tuleb usaldada oma valusad mälestused ja õrnad unistused saatetegijate kätte. Ei saa unustada, et neilgi on omakasu mängus – teha saade, mis leiaks suure kõlapinna ja palju vaatajaid. Saate tundeküllast lõppu oli pisut ebamugav vaadata. Tekkis tunne, et see hetk peaks jääma ainult neile kahele. Aga see on hind, mida tuleb unistuse täit(u)mise eest maksta.

Saade “Sind otsides” üllatas meeldivalt. Uskumatu oli, et see kestis kõigest pool tundi. Mõeldes saatemeeskonna kõigi pingutuste peale, oleks nii mõnigi telekanal teinud sellest terve sarja. Ühendust oleks võetud sugulaste ja muidu seltsilistega, et peategelast ikka iga mätta otsast portreteerida, ja pikalt oleks filmitud reisi, mille käigus sihtpunkti jõuti.

Kaasakiskuv olnuks näidata, kui raske oli otsitavat leida, või koguni vihjata, et otsitav on ümber mõelnud! Kindlasti taganuks edu pereema kaasamine. Viimane oleks valgustanud, mis asjaoludel ta väikese pojaga kodust lahkus. Süüdistusi ja pettumusepisaraid jagunuks igasse saatesse. Kaamera oleks pingsalt jälginud isa-poja esimesi kohmakaid jutuajamisi ja keegi piinanud neid tobedate küsimustega nagu “Noh, mis tunne on?”. Ei saa ka unustada kohustuslikku osa “Elu pärast saadet”.

Õnneks oli tegelik saade tõeliselt omakasupüüdmatu ja see läks vaatajatele sügavale hinge. Avaldati koguni soovi raha annetada, et isa saaks jõuluajal Venemaale poja perele külla sõita. Kui reisiks vajalik summa oli koos, teatati, et rohkem ei ole vaja, aga inimesed saatsid ikka, öeldes: “Ma tean, et pole vaja, aga ma tahan ka anda.”

Vahest tuleb tuttav ette jutuke, kus tuul ja päike vaidlesid, kumb on tugevam ja saab enne teekäijal üleriided seljast. Tuul puhus nii kõvasti, kui jaksas, aga teeline tõmbas hõlmad tugevamini koomale ja pani end veelgi paksemalt riidesse. Lõpuks tuul väsis. Siis oli päikese kord, tuli pilve tagant välja ja paistis soojalt teelise peale. Mehel hakkas palav ja ta võttis paksud riided ära. Nii võitis ka kõnealune saade headuse ja soojusega vaatajate südamed.

Kindlasti julgustab see inimesi end avama. Seevastu asjaosalisi naeruvääristav saade paneb vaatajaid vaid hõlmasid tugevamini kinni tõmbama, et oma sisemine soojus välja ei läheks ja väline külmus ligi ei pääseks. Eelmise nädala edetabelit uurides selgub, et “Sind otsides” kogus 243 000 vaatajat, jäädes Võsareporteri 254 000-le pisut alla. Kumb on tugevam, tuul või päike?

Kristiina Maripuu
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 62 korda, sh täna 1)