Eelolev nädal möödanikus

Tänasel päeval sada nelikümmend aastat tagasi, 1869. aasta 21. novembril, tapeti Moskvas Petrovski pargis üks üliõpilane. Iseenesest ei peaks see sündmus ajalooannaalidesse kuuluma – suurlinnades juhtub ju nii mõndagi. Kuid selle mõrvatöö uurimine näitas, et tapjateks olid viis nn sotsialisti-revolutsionääri Sergei Netšajevi (1847–1882) juhtimisel.

Netšajev olevat kuriteo toime pannud teiste nähes, et selle veretööga oma revolutsioonilise grupi liikmeid n-ö paremini siduda. Muide, seesama mees kirjutas ka “Revolutsionääri katekismuse”, milles on öeldud, et igal revolutsionääril peab olema kindel üldise hävitustöö programm.

Sergei Netšajevi kuritegu ja hilisem kohus tema üle olid heaks materjaliks suurele vene kirjanikule Fjodor Dostojevskile (1821–1881) prohvetliku romaani “Sortsid” (“Kurjad vaimud”) kirjutamisel. Kõnealuses romaanis tapavad revolutsionäärid ühe oma kaaslase. Üks Dostojevski kohutavatest kangelastest Šigaljov räägib pidevalt massilise terrori vajalikkusest, teine aga, Pjotr Verhovenski (kelle prototüüp oli Netšajev) pajatab, et peagi algab suur segaduste aeg: “Toimub säärane vapustus, mida maailm pole eales näinud!”

Romaan “Sortsid” ilmus 1872. aastal. Möödus vaid kuuskümmend aastat ja kõik läkski nii – Nõukogude Liidus käivitus stalinlik suur terror. Siinkohal on huvitav veel märkida, et Nõukogude Liidus ilmus Dostojevski “Sortsid” väga harva. Esimene eestikeelne tõlge trükiti 1940. aastal, see oli vahetult enne Nõukogude okupatsiooni algust, raamatu järgmine trükk osutus aga võimalikuks alles taasiseseisvunud Eestis 1997. aastal. Kooli kirjandusõpikutest võis aga tookord lugeda, et elu lõpus kirjutas Dostojevski romaani “Sortsid”, mille sisu on reaktsiooniline ja mis ei vääri seetõttu tähelepanu.

Kaheksakümmend viis aastat tagasi, 1924. aasta 26. novembril, kuulutati välja Mongoolia Rahvavabariik. Kolm aastat varem olid Vene enamlaste väed selle riigi territooriumi okupeerinud ja “aidanud” võimule rahvuslik-revolutsioonilise erakonna. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal jäi Mongoolia Moskvast vasallisõltuvusse. Tol ajal tuligi käibele populaarne ütlus: “Kana pole lind ning Mongoolia pole välismaa.”

Viiskümmend viis aastat tagasi, 1954. aasta 22. novembril, suri New Yorgis 71. eluaastal ootamatult südameataki tagajärjel Andrei Võšinski (sünd 1883) – Nõukogude Liidu esindaja ÜRO juures ja riigi endine välisminister. Enne 1920. aastat oli see mees menševik. 1917. aastal, kohe pärast Veebruarirevolutsiooni töötas Võšinski politseis ja kirjutas pärast enamlaste ebaõnnestunud riigipöördekatset 3. juulil alla korraldusele arreteerida keegi Vladimir Uljanov-Lenin.

Kui 1920. aastatel algas aga Stalini tõus, märkas ta kohe Võšinskit – seda võimekat, kuid põhimõttelagedat juristi. 1936–1938 oli Võšinski nn avalikel kohtuprotsessidel prokurör. Nende protsesside käigus õiendas Stalin arved oma kunagiste kaasvõitlejatega, kellest uutes oludes olid saanud ohtlikud rivaalid – kohtu alla anti Zinovjev, Kamenev, Buhharin, Rõkov jpt.

Juba enne kohtuotsuse langetamist lausus Võšinski: “Möödub aeg. Vihatud reeturite hauad kasvavad umbrohtu ja karuohakatesse. Meie, rahvas, sammume aga suure juhi ja õpetaja, sm Stalini juhtimisel endiselt mööda teed, mis on puhastatud mineviku jätistest ja kaabakatest.” Säärane oli Nõukogude Liidu kauaaegne peaprokurör, kellest hiljem sai selle sama riigi esidiplomaat.

Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1973. aasta 23. novembril, kohtusid Kaug-Idas Nõukogude Liidu tookordne liider Leonid Brežnev ja USA tookordne president Gerald Ford. Kuigi kahe suurriigi suhted olid hakanud paranema juba 1972. aastal, mil Valges Majas oli peremeheks Richard Nixon, peetakse ajalookirjanduses just seda kohtumist nn pingelõdvenduse ehk détente’i alguseks.

Tõsi, juba Brežnevi eelkäija Nikita Hruštšov oli välja kuulutanud “kahe erineva ühiskonnakorralduse rahuliku kooseksisteerimise põhimõtte”. Kuid samas oli Hruštšov end kohe ka parandanud, lisades, et ideoloogia vallas olevat rahulik koos-eksisteerimine võimatu. Brežnev olevat aga saavutanud pingelõdvenduse – nii vähemalt väitsid omal ajal Nõukogude koolides kasutusel olnud ajalooõpikud. Sellest hoolimata külm sõda jätkus. See lõppes alles 1980. aastate lõpus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 95 korda, sh täna 1)