Nõukogude Liit Afganistanis: Obama déjà vu?

Nõukogude Liit Afganistanis: Obama déjà vu?

BRITI SILMAD: Kaheksa aastat pärast NATO vägede Afganistani sisenemist pole sealne olukord kuigivõrd muutunud. Pildile on jäänud riigi lõunaosas Helmandi provintsis teeniv Briti sõdur Michael Taylor.
Foto: Time

“See on keeruline ülesanne,” ütles üks kõrgetasemeline riigijuht kitsas ringkonnas, kus oli arutusel küsimus, mida Afganistanis ette võtta. “Me läksime sinna, kuid nüüd me ei tea, kuidas sealt lahkuda… Muidugi võime me sealt kiiresti välja tulla ja süüdistada eelmist juhtkonda, kes kõike seda alustas.” See dilemma meenutab probleeme, mille ees täna seisab USA valitsus. Kuid need sõnad lausus Nõukogude Liidu (NL) viimane liider Mihhail Gorbatšov 1987. aastal Kremlis toimunud nõupidamisel. Kaheksa aastat pärast Nõukogude armee tungimist Afganistani oli Moskva täpselt samas olukorras, mille ees praegu seisab USA administratsioon. Ebamugav paralleel, eriti neile, kellele nii väga meeldib leierdada nn ameerikalikke ja euroopalikke poliitilisi väärtushinnanguid.

Hiljuti avalikustas ameerika nädalakiri Time kroonikad, milles on jäädvustatud Nõukogude juhtkonna arutelud. Peamiselt toetuvad need Anatoli Tšernjajevi mälestustele – tema oli Gorbatšovi abi välispoliitilistes küsimustes. Time’is ilmunud artikli autor Mark Thompson kirjutab: kuigi Valge Maja rõhutab, et NATO väed pole okupatsiooniväed, nagu olid seda Nõukogude väed, on NATO siiski samades raskustes, mis venelased kaks aastakümmet tagasi.

“Me peaksime ausalt möönma, et kaheksa aastat kestnud jõupingutused pole soovitud tulemusi andnud,” kirjutas üks kõrgetasemeline sõjaväelane 1987. aasta augustis NL-i kaitseministrile Dmitri Jazovile läkitatud kirjas. “Tohutute materiaalsete ressursside kulutamine ja märkimisväärsed inim-ohvrid pole meid eesmärgile viinud.”
Paar kuud tagasi imbus avalikkuse ette Ameerika kindrali Stanley McChrystali tunnistus, et “kaheksa aastat pärast NATO vägede sissetungi on afgaanid segaduses ja kurnatud, tunnetamata mingit progressi.”

Mõtete ja tunnete sarnasus

Gorbatšovi, kes tuli võimu juurde 1985. aasta kevadel, s.o kuus aastat pärast sissetungi Afganistani, hämmastas see olukord, mille ta oma eelkäijatelt päranduseks sai. Niisamuti möönis Obama: “Kuus aastat pole Afganistanile antud piisavalt vahendeid, kuna kõik kulutati Iraagi sõja peale.” Need sõnad lausus USA president märtsis, tehes ilmselge vihje eelkäija George Bushi administratsiooni aadressil.

“Meie pilet Afganistanist välja on afgaanide enda võimekus tagada oma riigi julgeolek,” ütles USA kaitseminister Robert Gates juunis. Kaks aastakümmet varem väljendasid Nõukogude Liidu juhid täpselt samu mõtteid, kuigi nende sõnades kostis juba teatud lootusetus, et afgaanid ei jõua kunagi nii kaugele.

“Meil oli lihtsustatud arusaam, et suudame oma vägede sisseviimisega suunata Afganistani õigele teele ja tagada seal stabiilsuse,” lausus 1987. aasta veebruaris NL-i endine välisminister Andrei Gromõko, kelle ametisoleku ajal väed Afganistani viidi. Ta lisas: “Ma ei veaks kopikagi peale kihla, et nad (afgaanid – toim) suudavad luua endale efektiivse armee, ükskõik kui palju vahendeid me neile ka ei annaks.”

Umbes samal ajal märkis NL-i tollane välisminister Eduard Ševardnadze: “Ma ei hakka praegu diskuteerima selle üle, kas me tegime õigesti, et väed Afganistani viisime. Kuid on fakt, et me läksime sinna, ilma et oleksime eelnevalt tundnud seal elavate inimeste psüühikat ja sealset tegelikku olukorda.”
Sama mõtte ütles hiljuti välja ka USA kindral McChrystal. Ta lausus, et USA valitsus “ei õppinud piisavalt tundma Afganistani elanike vajadusi, nende mõttelaadi ja muresid, mis erinevad provintsiti, isegi oruti.”

Nagu võitlus tuuleveskitega

Nagu USA missioonil, nii polnud ka Nõukogude armeel piisavalt jõude, et allutada oma kontrollile kogu Afganistan. “Pärast seitset aastat Afganistanis viibimist pole selles riigis ühtegi ruutkilomeetrit, kuhu poleks astunud Nõukogude sõjaväelase jalg,” ütles 1986. aasta novembris NL-i kindralstaabi ülem marssal Sergei Ahromejev. “Kuid kohe pärast seda, kui sõdurid on mingist kohast lahkunud, naasevad vastased ja taastavad endise korra.”

Kindral McChrystal: “Mässulised kontrollivad suurt osa riigist, mistõttu on raske hinnata, kui palju on täpselt vaja USA või liitlaste jõude, et seda maad oma kontrolli alla saada.”

Ja veel üks paralleel

Saanud 1985. aasta märtsis võimule, tunnetas Gorbatšov täpselt samasugust vajadust, mida praegu tunnetab president Obama – demonstreerida oma iseloomu. Seetõttu andiski Valga Maja peremees Afganistanis viibivatele Ameerika vägedele viimase võimaluse muuta olukorda ja pöörata jõudude tasakaal oma kasuks.

“Gorbatšovi valitsemise esimestel aastatel täheldasime me uue, palju agressiivsema taktika kasutuselevõtmist, sõja laienemist Afganistani idaosa piirkondadesse, rünnakuid Pakistani sisemaale ja palju ulatuslikumat lennuväe kasutamist,” kirjutas 1996. aastal USA praegune kaitseminister Robert Gates. Sellest hoolimata ei suutnud Moskva olukorda Afganistanis oma kasuks pöörata.

1988. aasta veebruaris otsustas Gorbatšov viimaks katsed lõpetada. Samas lohutas teda mõte, et vaakumit, mis pärast Nõukogude vägede Afganistanist lahkumist tekib, ei täida Moskva peamine rivaal. “USA ei vii oma vägesid Afganistani, kui meie sealt lahkume,” teatas ta tookord kolleegidele poliitbüroos.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)